Eesti kui arengumaa

Reedel tutvustasid võrdõigusvolinik ja Eesti Naiste Ümarlaud valimisnimekirjade soopõhist analüüsi. Läksime ka kohale. Enne kui üritus algas, tegi keegi Postimehe portaali vahendusel korraldajatele tapmisähvarduse.

(Teemaks on naiste esindatus poliitikas ja see ajab lehelugeja endast nii välja, et ta peab vajalikuks ähvardada mõrvaga?)

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on naiste osakaal Riigikogus arenenud umbes selliselt:

See on areng

Kandidaatide seas on naiste osakaal olnud pisut kõrgem ja kõikunud 21 – 27 protsendi vahel. 2015. aasta valimistel moodustavad naised kandidaatide seas 27 protsenti, ehk siis same old, same old. Võib ennustada, et pärast Riigikogu valimisi esimesel märtsil näeb naiste osakaal välja umbes selline:

Ei, see on areng

Politoloog Tõnis Saarts arvas olukorda kommenteerides, et mingit revolutsioonilist paranemist ei ole ega saagi oodata. Toimub järkjärguline paranemine. Meie ennustame, et selle järkjärgulise paranemise juures näeb 140 aasta pärast naiste osakaal Riigikogus välja umbes selline:

Kui paber natuke viltu panna, siis on ju areng?

Veel ütles Saarts, et naiste esindatus ja sisedemokraatia erakonnas ei lähe üldjuhul Eestis kokku. Demokraatia soosib populaarsete rahvameeste valituks saamist. Elitaarne juhtimisstiil soosib naiste esiletõusu isegi rohkem. Kui Türkmenbaši ütleb, et parlamenti on naisi vaja, siis Türkmenbaši seda saab. Kui Sven Mikser ütleb, et parlamenti on naisi vaja, siis on ta pehmo.

Selle peale võiks ju tõesti tapmisähvarduse teha. Iseendale.

Loe ka Postimehe ülevaadet üritusest siit.