Eesti otsib superohvrit

Praxise uuring “Seksuaalvägivalla kohtueelne uurimine” on kohustuslik lugemine kõigile valdkonnas töötavatele inimestele, kuid arvestades seksuaalse ja lähisuhtevägivalla laia levikut võib see kainestava materjalina ära kuluda igaühele.

Lähisuhtevägivald, ahistamine, seksuaalvägivald, vägistamine. Nende märksõnadega kaasnev on loetud aastatega jõudnud politsei, õigussüsteemi ja ohvriabi leksikast ka laiemasse teadvusesse. Tänu ohvriabi teavitustele ning Eero Epneri, Keiu Virro ja teiste mahukale ajakirjanduslikule tööle on selles valdkonnas lõhutud stereotüüpe ja loodud selgust. Kuigi need pole kuhugi kadunud, ei kohta enam niisama naljalt uudisportaalides ka lühikest seelikut kandva inimese pildiga illustreeritud uudiseid vägistamisjuhtumitest.

See ei tähenda, et mured oleks murtud ja ohvri teekond peale traumeerivat sündmust turvaline. Lisaks paratamatutele emotsionaalsetele ja füüsilistele kannatustele kaasneb vägivallast rääkimisega endiselt risk sattuda eelarvamuste, segaste protseduuride ja õiguslike karide otsa.

Seksuaalse iseloomuga vägivald on jätkuvalt valdkond, millega on seotud rohkelt tabusid, olgu need seotud toimunu eraasjaks pidamise, soolise ebavõrdsuse või teemade politiseeritusega. Süsteemsete lahenduste leidmise kõrval kestab endiselt ka keerulisest probleemist aru saamise faas. Sestap on tänuväärne iga järgnev uuring, mis valdkonna valukohtadele ja erinevate vajaduste ristumispunktidele valgust heita lubab.

Sõna sõna vastu

Suur osa seksuaalvägivalda puudutavast temaatikast taandub hoiakutele ning uuringu “Seksuaalvägivalla kohtueelne uurimine” autoridki sedastavad juba eessõnas, et tavainimeste arusaam seksuaalvägivalla olemusest erineb seadusandja arvamusest selle kohta, millised teod peaksid olema karistatavad.

Kui näiteks vaimne vägivald on varjatud ja salakaval, siis füüsilisest vägivallast peaksid eeldatavalt jääma maha konkreetsed jäljed, tõendusmaterjal. Esmapilgul võib tunduda, et tõendamine ja õigusemõistmine on seega kergem. Olen kuulnud vähemalt üht ohvritega töötavat spetsialisti möönmas, et kuitahes vastik mõte see ka poleks, vahel hakkad soovima, et toimepanija lõpuks lööks – siis oleks vähemalt konkreetne jälg, konkreetne asi, millest kinni hakata.

Seksuaalvägivalla puhul on tegelikkus kahjuks keerulisem. Nii ei jõua kaugeltki kõik vägistamise ohvrid seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse ega politseisse, veel harvem aga piisavalt kiiresti, et koguda kindlaid tõendeid. Seega võib isegi seksuaalvägivald jääda sõna sõna vastu küsimuseks, kus vägivalda kogenud inimene peab toimepanijaga justkui võrdsetel alustel seisma, uuesti rammu katsuma.

Kõige ilmekam osa uuringust on kahtlemata erinevad väljavõtted intervjuudest, mis avavad ausalt ja ilustamata probleeme, millega täna kokku puututakse. Arvestades osapoolte rohkust – politsei, prokuratuur, ohvriabi, arstid – võib spetsialistidega läbi viidud intervjuude arv, kõigest 13, tunduda väikese mahuna, kuid vähemalt isiklike kogemuste põhjal joonistub nendest siiski välja suur osa valdkonna valukohtadest.

Menetlus kui lototron

Prokuröride tõdemused, et vägistamise ohver satub peale kuriteoteate esitamist lototroni ning menetlus võib käia “rabaki-rabaki”, ei sisenda ilmselt lootust ega kindlust õigussüsteemist toe saamiseks. Spetsialistide, uurijate ning menetlejate kogemused, kompetentsid, hoiakud, arusaamad ja sotsiaalsed oskused on erinevad. Ohvriabi kannatanukesksed ideaalid põrkuvad siin süütuse presumptsioonist lähtuva õigussüsteemi praktikatega. Viimane tähendab muuhulgas seadustiku kohaselt seda, et kõrvaldamata oletused kahtlustatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks.

Kuitahes suur frustratsioon ka kitsaskohtadega ei kaasneks, tasub endale teadvustada, et praktika ei jõua ilmselt kunagi ideaali tasemele. Mänguvälja, mis täna on teo toimepanija kasuks kaldu, saab aga oluliselt õiglasemaks muuta. “Kohtutee on ka muidugi põrgu,” nendib üks prokurör hetkeseisu, kus menetlusi lõpetatakse sageli seetõttu, et ohver ei ole nõus kohtusse minema. Ohver ei pruugi kõike järgnevat lihtsalt vastu pidada. Isegi täielikku ratsionaalsust eeldades on õiglus lõpuks vaid üks kaalutlus vaimse tervise, isikliku või perekondliku rahu ja paljude muude asjade kõrval.

Kannatanut aitaks madalam tõenduslävi, millele õigussüsteem pigem sõrgu vastu ajab. Ometi tuleb uuringust välja mitme osapoole frustratsioon olukorraga, kus kohtupraktikas tõlgendatakse vägivalda kitsalt, võttes arvesse ainult selle füüsilisi ilminguid, kuid jättes välja emotsionaalse, majandusliku jm vägivalla. Seetõttu on vähem tuge loota näiteks suhtesisese vägistamise ohvritel, kes kannatavad pideva vaimse terrori käes. Ohver on sellises olukorras juba mitmekordselt ebavõrdses seisus – tõenäoliselt traumeeritud ja suure tõenduskoorma ees.

“See, millist ohvri käitumist tõlgendada tema ütluste usaldusväärsust küsimuse alla seadva asjaoluna, sõltub usaldusväärsust hindava menetleja hoiakust ning teadlikkusest,” seisab uuringus. Väljaõpe on aga lünklik, töö ohvritega politseinike hariduses pigem ääremärkus ning ka politseinikud ise tõdevad, et inimfaktori roll on sealjuures ülisuur.

Kohtuvaidlus või mainelahing?

Ameerika õigussüsteemis on üsna levinud kohtuvaidlused, mis muutuvad lõpuks laiema avalikkuse ees peetavateks mainelahinguteks. Otsitakse nii-öelda ideaalset ohvrit, kes oleks kõigis oma väidetes koherentne ja argumenteeritud ning käitumises laitmatu. Seda olukorda illustreerib ilmekalt Noorsooteatri lähisuhtevägivallast rääkiv lavastus “Teises toas”, kus kordamööda räägivad oma lugusid sügavalt traumeeritud ohver ja sotsiopaadist toimepanija – esimene emotsionaalselt ja segaselt, teine rahulikult ja kalkuleeritult. Selliste olukordade ja käitumisviiside tõlgendamine ning nendega arvestamine eeldab tugevat traumateadlikkust.

Ohvrile raskemat koormat asetav suhtumine avaldub ka Eesti õiguspraktikas. “Menetluses on määrav kaal just ohvri ütluste usaldusväärsusel, mille lakmuseks kehtiva kohtupraktika järgi on muuhulgas tema ütluste koherentsus,” tõdetakse uuringus. Sisuliselt tähendab see, et töötatakse veendumaks, et kõik klapib. Paraku on toimunu ohvri jaoks sageli meeletu teravate kildudega klaasipuruhunnik, millest ei anna loodetud kaunist vitraaži kokku kleepida. Olulise ja mitteolulise konteksti eristamine eeldab aga nii kompetentsi kui ka muutusi hoiakutes, mis mõjutavad lõpuks oluliselt sõna sõna vastu olukordade puhul otsustavaks saavat siseveendumust.

Ühe uuringus viidatud prokuröri sõnul oleks ka kehtivat õigust võimalik tõlgendada ohvrite kasuks, ent praktikas seda pigem ei tehta. “Kohtunik ei saa teha midagi muud, kui see õigussüsteem talle võimaldab. Tõsi küll – alati on võimalus mul kohtunikuna teha otsus oma siseveendumusest tulenevalt. Aga selleks on vaja natuke rohkem julgust, et sa hälbid nagu tavapärasest kohtupraktikast. Aga noh, selle koha peal ma paneks nüüd kolm punkti …”

Kolmest punktist kaugemale

Vägivald on nurjatu probleem ning hoiakute muutmine pikk ja vaevaline protsess, mis ei sõltu ainult ühe osapoole ega ameti tööst. Küll aga on täna Eestis olemas nii teadlikkus erinevate riikide praktikatest kui ka ohvritega töötamise kompetents, mille levimisel on võimalik muuta ohvri tee läbi menetluse ja õigussüsteemi oluliselt vähem põrgulikuks, kui see kogetut arvesse võttes paratamatult juba niigi on.

Suur osa vastutusest on täna ohvriabi õlul, aga nemad jõuavad teavitusse ja ennetusse panustada vähe, kuna suur osa tähelepanust läheb tagajärgedega tegelemisele: ohvrite nõustamisele, juhtumite talletamisele, võrgustikutööle. Tasub tähele panna, et kui uuringus on räägitud tõendite kogumise keerukusest ning võimatusest seda tükk aega tagasi toime pandud vägistamise puhul teha, siis ajaline distants ei peaks ometi tähendama, et abi otsimine on lootusetu. Ohvriabisse võib pöörduda ka minevikus toimunu osas nõu ning toe saamiseks.

Ohvrilt eeldab see muidugi teadlikkust: nii oma õigustest kui sellest, mis üldse on seksuaalne vägivald. Niisiis tuleb jätkata inimeste teavitamist ja tööd hoiakutega, ent see on pikk protsess. Paratamatult kerkib üles küsimus ressurssidest ja nende piiratusest. Alati on võimalik täiendada süsteemi hüpoteetiliste ressursside arvelt, kuid see suigutab sageli vaid edasist arutelu, kuidas olemasolevaga tõhusamalt toimetada ning kohe praegu midagi muuta.

Pilti laiemaks tõmmates on hoiakud ja väärtused niigi muutumas. Kasvõi ohvritele mõeldud teenuste rohkust nähes saab veenduda, et areng on kümne aasta lõikes olnud väga suur. Võib olla tänulik, et sellised kohest abi pakkuvad kohad nagu Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused üldse olemas on. Täna vägivalla küüsi sattujaid need teadmised üksinda muidugi ei aita – selleks tuleb teha julgelt järgmisi samme.

Üks selline samm, mida kannatanutega tegelejad juba ammu ootavad, on nõndanimetatud nõusolekuseadus ehk siis kohtupraktika muutmine nõusolekupõhiseks. Ka uuring tõdeb, et ehkki ei leitud “ühest vastust küsimusele, kuidas nõusolekuga arvestamine vägistamise tõendamist mõjutaks, ollakse ühel meelel, et kehtiv õigus ei toeta ohvrit”.

Nõusolekuseadus

Uuringus nimetatakse nõusolekuseaduseks seksuaalvägivalla õiguslikku regulatsiooni, milles lähtutakse põhimõttest, et igasugune tahtevastane suguline läbikäimine on kuritegu. Autorid täpsustavad, et “tegemist ei ole eraldi seadusega, vaid nõusoleku põhimõtte integreerimisega karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid käsitlevasse osasse.”

Mitte kõik ei ole selle printsiibi rakendamisel ühte meelt. Ka uuringus on toodud välja hirmu, et suureneda võib vägistamiskaebuste hulk kooselulistes ja abielulistes suhetes – seda võidakse ära kasutada näiteks lahutusvaidlustes. Kuna seksuaalne vägivald on väga soostatud ning pandud pea täielikult toime naiste vastu, viitavad sellised kartused justkui hirmule kättemaksuhimuliste naiste ees.

Kuidas on aga lood kättemaksuhimuliste, vägivaldsete või väärkohtlevate meestega? Kerkiv arv kaebusi ei tähenda tõenäoliselt ühtäkki tekkinud võimalust millegi muu eest tagasi teha, vaid ikkagi senimaani äärmiselt varjatud probleemi päevavalgele tulekut.

Nõusolekuseadus ei lahenda kindlasti kõiki probleeme ega kaota vastuolusid. Ükski seadus ei muuda koostööd kõigi siin mainitud osapoolte vahel sujuvaks ega õpeta kellelegi inimlikke oskusi keeruliste olukordadega toime tulekuks, olgu tegemist siis nõustaja, menetleja, prokuröri või kannatanu lähedasega.

“Kas tõesti on raske võtta telefon ja öelda “mina olen see-ja-see uurija, teate, me usume sind, aga me pidime selle menetluse lõpetama, sest meil ei olnud tõendeid”? Piisab kahest lausest ja inimese taasohvristamise määr oleks tunduvalt väiksem,” toob üks uuringus osalenud arst välja. Sellised olukorrad taanduvad üsna universaalsele kommunikatsioonile.

Olen ka ise ohvriabis korduvalt selliseid olukordi näinud, olgu siis parasjagu takistuseks ülekoormatud inimeste väsimus, süsteemist tingitud eksitused, põrkuvad eeldused või lihtsalt suhtlusoskuste vähesus. Üht kuldset lahendust paraku pole, palju tööd tuleb teha mitmel rindel: teadlikkuse, hoiakute, seaduste, koostöö ja enesejuhtimise osas. Kui igaüks sellest uuringust midagi kaasa võtab, võiks selleks ilmselt olla ühe prokuröri sõnad: “Inimene avab ennast siis, kui ta tajub, et tema probleemi võetakse tõsiselt – et seda ei naeruvääristata ja seda ei pisendata.”