Eesti ühiskonnas võib üks ainus asi muuta arvamusi päevapealt

Soolise võrdõiguslikkuse poliitika juhi Agnes Einmani sõnul leiab värskest soolise võrdõiguslikkuse monitooringust kinnitust, et teadlikkus soolisest diskrimineerimisest töökohal on paranenud ja traditsioonilisi soorolle õigustavad hoiakud on elanikkonnas vähemuses. Samas tunnetatakse naiste positsiooni ühiskonnas halvemana ning laste kasvatamisel peetakse endiselt oluliseks soostereotüüpsete oskuste ja omaduste õpetamist. Soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp leiab, et riigihangete killustav süsteem raskendab Eestis täpsete ja põhjalike teadmiste kogumist, eriti olukorras, kus üks ainus asi võib ühiskonnas päevapealt arvamusi muuta.

Töö- ja rollijaotus pereelus

2016. aastal Turu-uuringute ASi tehtud küsitlusest selgub, et kui naiste vastutada on enamasti igapäevased ja rutiinsed majapidamistööd, siis mehed vastutavad enamasti auto sõidukorras hoidmise ja remonditööde tegemise eest. Enam-vähem võrdselt jagatakse vastutust lastega tegelemisel ja rahaasjade korraldamisel. Kodutööde koormuse jagunemisega on kõige rahulolematud 40–49-aastased abielus ja töötavad naised, kellel on alaealised lapsed, ning üksi elavad mehed. Kõige enam rahul on üksi elavad naised ja abielus olevad mehed. Peamiselt abikaasast või lapsest on majanduslikult sõltuvad 27% naistest ning 18% meestest, viimaseid toetavad peamiselt vanemad.

Agnes Einmani sõnul selgub tulemustest, et tüdrukute ja poiste kasvatamisel peetakse universaalsete oskuste kõrval endiselt oluliseks ka traditsiooniliselt meeste või naiste oskusi: poiste puhul näiteks tehnikaga ümberkäimise oskust ja ettevõtlikkust, tüdrukute puhul söögitegemist ja oma välimuse eest hoolitsemist.

Foto: Mitchell Joyce / Flickr CC

Teadlikkus palgalõhest ja ebavõrdne kohtlemine tööl

Enamik (95%) elanikest arvab, et mehed ja naised peaksid saama sama töö eest võrdset tasu. Soolisest palgalõhest on kuulnud 69% elanikest, kuid teadlikkus erineb rahvuse lõikes oluliselt (76% eestlastest ja 54% mitte-eestlastest). Uuringu järgi on viimase nelja aasta jooksul meheks või naiseks olemise tõttu tööl ebavõrdset kohtlemist kogenud 31% mees- ja 38% naistöötajatest. “See näitaja on tõusnud ning ilmselt viitab suuremale teadlikkusele elanikkonna hulgas ja ebavõrdse kohtlemise äratundmise sagenemisele. Soolise võrdõiguslikkuse tagamise üks olulisemaid aspekte on inimeste soolise võrdõiguslikkuse alase teadlikkuse parandamine ning kahjulike sooliste stereotüüpidega võitlemine,” sõnab Einman.

Enam on ebavõrdse kohtlemisega kokku puutunud madala sissetulekuga või alaealiste lastega naised. Einman arvab, et soolise ebavõrdsuse olemuse mõistmiseks on oluline aru saada, kuidas kujunevad arusaamad sellest, mida peetakse naistele ja meestele loomuomaseks ning kuidas need arusaamad ajas muutuvad.

“Kui mõistame, miks naiste ja meeste positsioon ja ootused ühiskonnas erinevad, saame kõige tõhusamalt nende probleemidega tegeleda ning struktuurset ebavõrdsust vähendada. Kui inimesed teavad ja oskavad teha mitmekesisemaid valikuid, võidab sellest kogu ühiskond,” leiab Einman.

Palusime monitooringu tulemusi kommenteerida soolise võrdõiguslikkuse eksperdil Ülle-Marike Papil.

Ülle-Marike Papp selle aasta alguses presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärki vastu võtmas
Foto: Arno Mikkor / Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei

Ülle-Marike Papp

Hangete süsteem killustab erialaseid teadmisi

Kahjuks ei võimalda riigihangete süsteem tagada, et regulaarsete soolise võrdõiguslikkuse monitooringute analüüsi saaks teha üks grupp uurijaid või üks organisatsioon, kellel oleks võimalus aja jooksul teemaga süvitsi minna, omandada järkjärguliselt teadmisi, kogemusi, analüüsida metoodikat, ja leida näitajad, mis kõige kehtivaid sooideoloogiaid ja neis toimuvaid muudatusi mõõdaksid.

Praeguseks on monitooringutega Eestis tegelenud kaks-kolmkümmend uurijat mitmesugustest organisatsioonidest ja mitu küsitlusfirmat. Hind, mis on pakkumistes üheks tähtsaks teguriks, määrab ilmselgelt ka selle, kui sügavuti saab minna põhiküsimuste analüüsiga ning kui palju saab lisada muid aktuaalseid probleeme käsitlevaid küsimusi.

Soonormide- ja hoiakute võrdlemiseks peab olema üks institutsioon ja grupp inimesi, kes oskavad märgata uuringute vahepeal toimunud muutusi sotsiaalses keskkonnas. Eesti ühiskonnas võib üks ainus asi muuta  arvamusi  päevapealt. Et konteksti jälgida, peavad uurijad teadma, et ees ootab järgmine uuring. Samuti motiveerib see neid kurssi viima samalaadsete uuringute ja tulemustega teistes maades. Erialane teadmus peaks kogunema ühte kohta, kuid praegu on Eesti soouurimuslikud teadmised killustunud  ja hangete süsteem killustab seda enamgi.

Mõne küsimuse sõnastus monitooringus vajab muutmist

Monitooringutes ei tohiks põhimõtteliselt teha muudatusi küsimustes ja skaalades, mis võimaldavad võrrelda (eel)arvamuste ja stereotüüpsete hoiakute muutumist. Kõigil uurijatel peaks olema ühine arusaam sellest, mida üks või teine küsimus tähendab ja mida see mõõdab. Mõnigi küsimuse sõnastus praeguses monitooringus vajaks siiski muutmist. Näiteks uuritakse tööl tajutud diskrimineerimise plokis ebasoodsamat kohtlemist võrreldes teiste töötajatega, aga uurida tuleks vahetegemist sugude lõikes. Kui saame arvamusi naiste ja meeste erineva staatuse kohta peres, tööelus ja poliitikas, peaks välja selgitama ka selle, kas sellist elukorraldust peetakse õigeks või mitte.

Uuring peaks mõõtma struktuurset soolist ebavõrdsust  põhjustavat sooideoloogiat ja fikseerima nõustumist ühiskonnas levinud verbaalsete  väljendite, meemide ja eelarvamustega, nagu näiteks ettekujutused meeste „evolutsiooniliselt“ väljakujunenud infotehnoloogiahuvist ja soolistest sobivustest erinevatele töödele. Need on vastuolulised, nagu arvamus, et koolis tuleks lapsi õpetada samade õppekavade ja meetoditega, on vastuolus ettekujutusega, et tüdrukud peaksid oskama eelkõige süüa teha ja poisid tehnikaga ümber käia. Uuringu ümbertegemine nõuaks seniste läbiviijate omavahelist koostööd. Pakun, et nüüdseks võime välja jätta kõik küsimused, mille kohta saame andmeid juba olemasolevast statistikast.

Hoiakud muutuvad, kui tegelikkus muutub

Eesti ühiskonna avalikes aruteludes taandatakse soosuhted tihti indiviidide tasandile ja arvatakse, et naiste ja meeste võimuvahekord on eraasi. Monitooring peaks suutma seletada, miks on ootused naistele ja meestele erinevad ja kuidas inimesed ühiskonna soohierarhiat verbaalselt väljendavad. Nii selguksid kehtivad soostereotüübid ja soonormid, mille vaidlustamisega tuleb hakata tegelema alates esimesest haridusastmest.

Samal ajal on soogruppidele võrdsemate võimaluste loomiseks mitmeid meetmeid. Ossinovski ütles esitlusel õigesti, et arvamused ja hoiakud muutuvad siis, kui muudame tegelikkust. Arvan, et kui näiteks erinevate kvoodipoliitikate kohta inimeste arvamusi põhjalikumalt välja selgitada, oleksid hoiakud kindlasti positiivsemad, kui tänasest monitooringust ilmneb. Juba mõned aastad tagasi oli suurem osa elanikest nõus, et võrdse kvalifikatsiooni puhul tuleks ettevõtete nõukogude liikmete nimetamisel arvestada naiste ja meeste võrdsemate osalusmääradega.