Elajannad²: Granaatõunaseemnete magus lõks

Naised julgevad alustada uuesti ja uuesti vestlust, mis „jälle kõik ilusa ära rikub”. Kalli Kolberg kirjutab septembris esietendunud lavastusest “Elajannad². Granaatõunapuu, anna mulle relvad”.

Kontrast oli selge. Seekord olid fookuses naised, nende lood ja kogemused. Nende värvilised kostüümid püüdsid pilku. Kui neli meest oli riietatud musta, seljas ülikonnad ja peas tüllist turbanid, siis sama arv naisi kandis esileküündivaid siniseid, rohelisi, oranže või roosasid dresse – igaühel oma –, ja sinna juurde ka sama värvi mähispeakatet. Kokkusobivad kontsakingad lisasid pikkust, mis tekitas tunde naiste suuremast võimust ja kohalolust ruumis.

Kogu see erksus mõjus pooleldi musta seina ja puitplaatidest kulisside ees efektselt. Samavõrd eredalt kangastusid ka kolme naise lood. Kes läks hulluks, kes hüppas ojja, kes lõpetas trellide taga – nii mõnedki neid ümbritsevad inimesed võtaksid naiste suhte lõpu sedasi kokku, mõistes nad seejuures hukka, ja ei hakkaks pikemalt lahkama meeste osalust ja vastutust.

Foto: Rene Jakobson

Sedasi algas Kumus muusikaline lavastus „Elajannad². Granaatõunapuu, anna mulle relvad”. Lavastuses liigutakse samm edasi ideest, et naine on ise süüdi või kaaslase viha provotseerinud. Laval mängiti läbi tavaelu vestlused. „Sina räägid siis, kui kana pissib!” keelab pere. „Tuleb olla normaalne naine, püüda rohkem!” soovitab sõbranna. „Miks sa pead jälle kõik ilusa ära rikkuma?” küsib mees. Neid lauseid saadab lootusetus, hirm, häbi- ja lämbumistunne ning füüsiline valu. Ka vaatajad pannakse neid tundeid kehaliselt tajuma. Publik võpatab valju plahvatuse peale, sarnaselt nagu ehmuks naine mehe vihapurske tõttu. Saal katab näo, peidab silmad, et vältida valutegevat prožektorivalgust – see on sama kaitsev positsioon, mille võtab sisse ka hirmunud naine enne mehe hoopi.

Publik võpatab valju plahvatuse peale, sarnaselt nagu ehmuks naine mehe vihapurske tõttu.

Õigluse otsimine on laval läbiv teema. Muljet avaldav on naiste julgus alustada taas vestlust, mis „jälle kõik ilusa ära rikub”. Saata mees raevuga perse, kui too on taas piire ületanud. Nutta – ja see ei ole nõrkus, vaid emotsioonide regulatsioon. Vägevalt mõjub ka lõputu enesekaitse ja vastuhakk, millega naised aktiivselt ohvrirollist väljuvad.

Ühel ammusel-ammusel ajal mängis jumalanna Persephone lilleaasal. Äkitselt ilmus allilmast surnute kuningriigi valitseja Hades, kaariku ette rakendatud mustad hobused, kavatsusega Persephonet naida ja ta endaga kaasa viia. Ema Demeter otsis Persephonet kõikjalt, käis läbi terve maa. Saanud teada, et tütreröövi oli aidanud korraldada Persephone isa Zeus, tõotas Demeter maale ikaldust, kuniks tütar on naasnud.¹

Lavastuse muusikaline kujundus vaheldub teatraalsega. Peamiselt vestavad laval lugusid Mirtel Pohla, Eva Koldits, Kadri Tegelmann ja Mingo Rajandi. Jutustustele lisavad muusikalist laengut juurde ka viimase looming ja ansambel, mille koosseisus on Tobias Tammearu, Andre Maaker, Andres Kaljuste ning Martin Petermann. Nad sulanduvad oma mustades kostüümides küll taustaga ühte, kuid nende saksofon, kitarr, viiul ja trummid saadavad erksates kostüümides naisi läbi terve lavastuse. Mehed mõjuvad justkui koor Kreeka tragöödias, mis võimendab ahastust ja on samas üleminekuks ühe naise loolt teisele.

Mehed mõjuvad justkui koor Kreeka tragöödias, mis võimendab ahastust ja on samas üleminekuks ühe naise loolt teisele.

Foto: Rene Jakobson

Lavalt kuuldavad naiste lood ja tunded on kirja pannud viis naisautorit: Maarja Kangro, Lilli Luuk, Brigitta Davidjants, Kaisa Ling ja Triin Soomets. Nende erinev käekiri ja jutustamisstiil täiendavad üksteist, lavastus mõjub kümnete pildikestena eesti kultuurist ja naiste igapäevast. See kõik loob küll keerulise ja kaootilise, aga tänu oma mitmekülgsusele ka vägagi usutava kollaaži. Erinevad esitlusvormid ja publiku ette toodud teemad avavad soopõhise vägivalla eri tahke, lubades rääkida probleemist lihtsustamata ja lükates ümber mõtte, et tegemist on pelgalt kahe inimese vahelise tüliga. Soopõhist vägivalda rõhutatakse kui sügavalt juurdunud ühiskondlikku probleemi, kus ei põimu mitte ainult psühholoogiline ja füüsiline, vaid ka majanduslik, intellektuaalne ja juriidiline vägivald. Lavastuses kaugenetakse tavapärasest küsimusest, mis läks paarisuhtes valesti, ja tõstatatakse sagedased puudujäägid süsteemis.

Lavastus mõjub kümnete pildikestena eesti kultuurist ja naiste igapäevast.

Kõik kollaaži moodustavad lood tõid lavale nõnda palju infot, et see võis kohati vaatajale koormavalt mõjuda. Aktiivselt kogu lavastuse kestuse – kaks ja pool tundi – mõttega kaasas olla oli keeruline. Samas võib lavastuslikku üleküllust ja vaataja emotsionaalset väsimust vaadelda kui vahetut peegeldust reaalsusest, millega ohvrid iga päev silmitsi seisavad. Sedasi kaotatakse turvaline distants lugude ja publiku vahel, mis annab vaatajatele aimduse sellest rusuvast koormast, mida kogevad naised nendes lugudes.

Zeus käsib Hadesel Persephone vabastada. Seepeale annab Hades Persephonele maitsta aga peotäie granaatõunaseemneid, misjärel oli Persephone nüüd viimse päevani Hadesega seotud ja sunnitud osa aastast elama ühes mehega pimedas allilmas. Persephone naasis sealt kevaditi, tema saabumisel puhkes õide kogu maa. Tagasi allilma oli ta sunnitud minema talve hakul. Tema tagasipöördumine tähendas taimedele surmakuud.

Erinevalt müüdist, kus Persephone lepib olukorraga ega astu vangistajale vastu, antakse lavastuse naistele võime tegutseda, teha otsuseid ja haarata relvad.

Triin Soometsa haiku „granaatõunapuu / anna mulle relvad mis / kevade toovad”, võtab lavastuse kenasti kokku. Seda tsiteeritakse laval mitu korda ja etendus lõpeb just sellesama luuletusega. Tegemist on viitega Persephone müüdile. Granaatõun sümboliseerib lähisuhte psühholoogilist lõksu, mis seob naise vägivaldse mehega. Magusa mahla segunemine kõvade seemnetega on kui armastus, mida saadavad manipulatsioon, häbistamine ning füüsiline ja emotsionaalne vägivald. Ka kevad on viide samale kreeka loole, mis jumalanna jaoks tähendas vägivaldse mehe võimu alt pääsemist. Erinevalt müüdist, kus Persephone lepib olukorraga ega astu vangistajale vastu, antakse lavastuse naistele võime tegutseda, teha otsuseid ja haarata relvad. Sellega pööratakse Persephone dünaamika ümber.

Foto: Rene Jakobson

Mõtlema pani ka laval öeldu, et „armastus on surm”. See mõte sobib kokku lavastuse kavas välja toodud ÜRO andmetega 2025. aasta pressiteatest²: „Kodu on jätkuvalt naisele kõige ohtlikum koht. Iga kümne minuti järel kogeb maailmas mõni naine oma lähedase või pereliikme poolt vägivalda.” Siin tuleb küll ära märkida, et kavas on tehtud tõlkimisel viga: naised ei koge mitte lihtsalt vägivalda, vaid neid konkreetselt tapetakse, ja tõenäoliselt on igat liiki vägivallaohvreid kordades rohkemgi. „2024. aastal tapeti maailmas ligikaudu 50 000 naist ja tüdrukut – seda tegi partner või mõni muu pereliige. See teeb keskmiselt 137 tapetud naist või tüdrukut päevas.”³ Nagu öeldud, „armastus on surm”.

Efektselt mõjus ka lastemängude läbimängimine laval. „Kes aias? Kes aias? Mis on tema nimi? LITS! Käi läbi, käi läbi, käi läbi roosipõõsaste…” Või siis „tantsime kõik tapaduud, tapaduud, tapaduud…”, aga selle asemel, et hoida kätest, asetati rusikad üksteise põskedele. Lasteaias vahest niimoodi näpuga ei osutata, „lits” ei röögatata ning tappagi ei anta, kuid need näited osutavad sellele, kust probleemid alguse saavad. Need põlvest põlve edasi kantud ootused ja laste sotsialiseerimine iganenud soorollidesse on hea pinnas vägivalla õigustamiseks. Stereotüübid, mis ütlevad, et mees peab olema domineeriv ja kontrolliv ning naine alandlik ja kannatlik, võivad panna ohvri uskuma, et vägivald on normaalsus või ta enda süü.

Nähtu mõjub sotsiaalse äratuskellana.

Persephone müüt annab edasi võimudünaamikat, mis on tänini paljudes suhetes naiste kahjuks kallutatud. Lavastus töötab sama mõttega, rõhutades, et ebavõrdsus on tingitud puudujääkidest meie süsteemis. Nähtu mõjub sotsiaalse äratuskellana – õigluse loomiseks on vaja mõelda sellele, kuidas me lähisuhtevägivallast räägime. Kellel on vastutus? Kas tegemist on üksikjuhtumiga või suurema probleemiga ühiskonnas? Või kuidas suhestuda kultuuriga, mis ebaõiglast suhtumist kinnistab?

Foto: Rene Jakobson

„Elajannad²” on näide sellest, kuidas võidelda loomingu abil sotsiaalse ja poliitilise muutuse eest. Lavastuses kasutatakse lugusid, värve, helisid ja valgust, et tuua vaatajad probleemile emotsionaalselt lähemale ja julgustada inimesi astuma vajalikke samme vägivallatu ühiskonna suunas. Etendus naerutab, toob pisarad silma ja pakub mõtteainet. Kindlasti saab seda soovitada kõigile, kellele on õiglus vähegi oluline, aga vahest avaldab see suuremat mõju neile, kes laval räägitud lugudega isiklikult suhestuvad – nähtu võib panna nende endi kogemused sõnadesse ja mõjuda kinnitusena, et nad ei ole oma mures üksi.

Foto: Rene Jakobson

1. Atsma, A. J. (2017). Persephone. Theoi Project. https://www.theoi.com/Khthonios/Persephone.html
2. UN Women. (2025, November 24). Every day, 137 women and girls are killed by intimate partners or family members. https://www.unwomen.org/en/news-stories/press-release/2025/11/every-day-137-women-and-girls-are-killed-by-intimate-partners-or-family-members
3. UN Women. (2025, November 24). Every day, 137 women and girls are killed by intimate partners or family members. https://www.unwomen.org/en/news-stories/press-release/2025/11/every-day-137-women-and-girls-are-killed-by-intimate-partners-or-family-members