Sotsiaalpedagoog ja muusik Helena Randlaht: „Loomi kasutatakse ohvrite manipuleerimiseks”

“Ära kaaguta!” saates tuli juttu sotsiaalkriitilisest kunstist, tühistamiskultuurist, noortevaldkonna probleemidest ning koduloomade rollist lähisuhtevägivallas.

Greta Roosaarel oli külas Helena Randlaht, Sibyl Vane’i solist ja kitarrist.

Greta Roosaar: Sibyl Vane on oma loomingus läbivalt tegelenud sotsiaalsete probleemidega, mis ei ole eesti muusikute ja kultuuritegelaste seas tavaline. Mis on teie jaoks olulised teemad ja miks?

Helena Randlaht: Eestis on natukene nõukaaja mentaliteet, et suursugune artist läheb lavale ja muud ei tee, aga mujal maailmas on see täitsa tavaline. Minu ja Heiko Leesmenti (Sibyl Vane’i bassist) taust on Pärnust. Kuna Heiko on ema kõrvalt näinud sotsiaaltöö ja lastekaitse valdkonda ja mina olin noortekeskuse noor, kellest sai sotsiaalpedagoog, siis see on loogiline osa meist. Kuna need asjad mõjutavad meid, siis me panustame neisse.

Meie esimesed sammud ühiskondlikku panustamisse olid siis, kui kogusime paar aastat raha loomade varjupaiga jaoks. Johanna Roos korraldas Pärnus lahedat tänavafestivali ja selle kaudu kogutud annetused ei olnud väikesed. Siis tekkis Botiku baariga koostöö mõte, mida arendasime sammu võrra edasi. Olin just teinud lõputöö lähisuhtevägivalla ja lemmikloomade teemal – kuidas lemmikloomad on esmane marker sellest, et kodus või suhetes võib midagi halba toimuda. Heiko oli kunstnik Flo Kasearu koolikaaslane ja mina olin just Pärnu Naiste Tugikeskuse juhi Margoga (Margo Orupõld on Flo Kasearu ema – toim.) tuttavaks saanud. See lihtsalt tundus nii õige.

Teie loomingus on olnud esil lähisuhtevägivalla vastu seismine ja te andsite välja albumi Pärnu Naiste Tugikeskuse toetuseks. Kust idee alguse sai ja kuidas see realiseerus?

Meie kolmanda albumi peal oli üks kurvameelne lugu, mis peegeldab mu suhet lähedastega ja räägib tagasivaatavalt naiseks kasvamisest kohas, kus pole kõiki eeldusi edukaks saada. Kui Kaisa Ling need sõnad eesti keelde tõlkis, tundus uskumatu, et keegi saab nii vabalt aru, mida ma mõtlen. Heiko tuli selle peale, et siduda plaadi füüsiline väljaandmine Botiku ja annetamisega. Muidugi on kurb, et seda plaati müüakse päris kallilt järelturgudel ja see tulu ei lähe tugikeskusele.

Kas te olete saanud bändina või sa isiklikult negatiivset tagasisidet sellele, et tegelete ühiskonna valupunktidega?

Meie kuulajad on väga veidralt seinast seina: on inimesi, kes on hästi vabad oma mõtetes ja suhtumistes, ja on inimesi, kes on hästi jäigad. Kontsertidel saavad nad kokku. Õnneks ei ole esinemistel konflikte olnud. Kunagi ühes klubis tualeti järjekorras seistes üks hirmuäratav – turske ja kaelatätoveeringutega – meesterahvas küsis mu käest, et kuule, ega see muusika nagu mingitest naiste õigustest ja veganlusest ei räägi? Ma ütlesin, et ei. “Siis okei, ma lähen ostan plaadi.” Kui ta kuulab, võib ta mõelda, mida ta tahab, aga see on ju fakt, et kui sa naisterahvana muusikat kirjutad, siis sa kirjutad enda vaatevinklist. Miks ma peaks iseenda vastu olema? Niisugused väikesed asjad jäävad meelde. 

Kui hiljuti on tulnud välja ebameeldivaid või kriminaalseid tegusid avaliku elu või kultuuritegelastelt, siis alati ütleb keegi, et kunst ja kunstnik tuleks eraldi hoida. Kuidas sina seda teemat näed?

Aastaid tagasi, kui tuli välja, et seriaali “House of Cards” näitleja Kevin Spacey teeb asju, mis päris kindlasti ei ole okeid, siis ma arvasin, et seriaali ei peaks jätkama. Ongi kõik, tühistatud. Aga siis ka keegi küsis, kas näitlemise ja eraelu peaks hoidma koos või lahus. 

Ma arvan, et siin ei ole õiget või valet vastust, sest lihtne on hinnata inimest ta kõige halvema teo järgi. Aga me tahaks ju hinnata inimest ta kõige paremate momentide järgi. Lõpuks loeb see, kui palju keegi suudab andeks anda. Kõige olulisem näitaja on see, mis teole järgneb. Ma tahaks näha, et inimene suudab iseenda sisse vaadata ja päriselt seda käitumismustrit muuta.

See, kui asi anti politseisse või jõudis kohtusse, on alles algus. Sealt edasi peaks hakkama kõige suurem töö. Meil on selliseid teenuseid ka, mis võiks aidata, nagu näiteks lepitajad. Lepitus ei tähenda ju, et te peate andeks saama või andma, vaid et mõlemad inimesed saaksid edasi liikuda. 

Sinu päevatöö muusiku karjääri kõrval on olla noorte nõustaja ja sotsiaalpedagoog. Mis on sinu silmis kitsaskohad või sõlmpunktid, mis lapsi ja noori mõjutavad, aga mis täiskasvanutele silma ei hakka?

Neile hakkab. Eriti hästi tajuvad õpetajad, kes on olnud selles valdkonnas kauem, ja raske on. Ma ei mõtleks, kuidas lastel on, sest lapsi mõjutab see, mida täiskasvanud teevad. Kõik, mida laps teeb, on mingi asja tulemus ja kui täiskasvanutel on juba raske, siis kuidas veel lastel on? Ainult kahekümne aastaga on kardinaalselt muutunud see, mida me ootame õpetajalt ja mida lapsevanemalt. Mis õigused neil on.

Olen ka märganud, kuidas mõned teemad – näiteks liigne sotsiaalmeedia kasutamine või vägivald – on tehtud noorte teemadeks. Aga ükski teema ei ole kunagi ju ainult noorte teema.

Ei ole, see kandub lihtsalt edasi. Ja millegipärast noorte juures on see probleem, aga kui me vaatame inimesi, kes on 35+, siis see ei ole enam probleem, vaid see on elustiil. Ja kui me ise ei suuda paremini elada, siis me viibutame näppu noorte suunas. Ja see ei aita mitte kedagi.

Tuleme nüüd teie viimase albumi “Vortex” juurde. Kuidas see vastu võetud on?

Üllatavalt hästi. Kui ma varem olen püüdnud hoida oma mõtteelu nii, et keegi päris aru ei saaks, siis nüüd mul seda filtrit ei ole. Kui keegi küsib, millest see on, siis ma võin öelda. Tegelikult on rokkmuusikas palju otseütlemist ja see kõnetab inimesi rohkem, sest inimeseks olemine on universaalne kogemus.

Mu lemmiklaul sealt on “Can’t keep it together”. Sellel on äge video, mis on valminud koostöös Marta Pulga, Flo Kasearu ja Taavi Arusega. Te olete ise kirjeldanud seda kui ausat sissevaadet suhtesse naise perspektiivist.

See oli mul natukene heureka-moment. Üks mu kõige eredamaid mälestusi lapsepõlvest on see, kuidas ema viis mu kinno “Titanicut” vaatama. See oli teine film, mida ma üldse kinos nägin. Olin nii liigutatud sellest filmist ja toimus mu esimene armumine kuulsusesse. Kirjutasin pärast tabaga päevikusse lihtsalt Leonardo DiCaprio nime. Aastaid hiljem kujutasin ette, mis juhtuks, kui kohtuksin kuskil hüljatud rannikualal uuesti Leonardoga. Teine külg on see, kuidas me lohistame mõnikord oma partnerid suhtes kaasa. See lugu räägib mankeeping’ust (ehk mehepidamistööst – toim.) – see on vaimne töö, mida paljud naised suhtes teevad. Ma annan endale aru, et ma kogen seda ja ma üritan neid mustreid muuta.

Albumi nimi on “Vortex”. Mida see tähendab?

Selle definitsioon on nii pikk ja lai, et me võime palju asju sinna alla asetada. See ongi natuke nagu kõik ja mitte midagi. Kui me seda nime panime, arutasime, kui lihtne on jääda kinni kellegi teise arusaama sellest, mis on tõde. Kuna väline signaal on kogu aeg ja igalt poolt nii tugev, siis iseendaks jäämine tundub suur luksus. Näiteks kella viie klubi. Täiesti õudne. Kui see tuli, siis inimesed hakkasid hommikul kell viis ärkama, et teha rohkem asju. Ma ei tea, kas inimesed oleks ise sinna jõudnud, et tahavad kell viis ärgata. 

Teisalt mulle tundub, et järjest raskem on teistega kontakti saada. Tihti me mullistume ega jõuagi enam nende inimesteni, kes mõtlevad teisiti kui meie. Näiteks ma käisin kunagi kaptenikoolis ja mu pinginaaber oli vanem meesterahvas, kellega rääkisime matemaatikast, paatidest ja ilmatingimustest. Hiljem sain teada tema poliitilise maailmavaate, mis on kardinaalselt kaugeim sellest, mida mina usun. Aga selles hetkes ma ei teadnud seda ja meie inimlik kontakt oli väga tore ja täiesti konfliktivaba. Selline vastuoluline olukord, et sul on raske olla sina ise, aga sul on raske ka teisteni jõuda.

Sarnane kogemus: üks naisterahvas Monika Pärnust. Ta on traditsioonilises mõttes hilises eas võtnud ohjad enda kätte, hakanud ettevõtte juhiks ja harinud ennast finantskirjaoskuse teemal. Tänaseks ta vist ei peagi enam tööd tegema. Aga ta teeb ikka. Ja läks Kaitseliitu, et saada uusi kontakte. Samamoodi nagu laevakapteniks õppides satud sa kõrvuti inimestega, kes ei pruugi kusagil mujal su kõrvale istuda.

Albumi keskmes on küsimus, kuidas koos püsida – inimeste, perede, kogukondade ja ühiskonnana. Kust te selle kompleksse teema lahendamist alustasite?

Kuna me oleme 17 aastat bändi teinud, oleme me neid asju kogenud, ja neid ei ole raske teistesse kontekstidesse laiendada. 

Mis on see, mida sa tahaksid, et inimestel seda albumit kuulates kindlasti kõlama jääks?

Seda albumit kirjutades olen ise mõelnud, et tuleb olla aus iseenda vastu ja näha teisi inimesi inimestena. Teised inimesed ei ole objektid või elutud kehad, kes ei saa nii palju haiget kui meie ise. Teised inimesed on meiega võrdsed.

Me kipume kõige lähedasemaid inimesi nägema nende rollidena, mida nad meie jaoks täidavad.

Nägin videot, mis püüdis defineerida, kes on hea inimene. Seda näitab see, kuidas me oma lähedastega suhtleme: ema, isa, venna, partneri ja loomadega. Sest nendega on kõige lihtsam halb olla, aga väljaspool lähikonda me seda endale ei luba.

Sa ütlesid alguses, et lemmikloom on lähisuhtevägivalla marker. Mida see tähendab?

Puutusin selle teemaga kokku siis, kui õppisin Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis sotsiaaltöö korraldust. Pidime lõputöö teema valima ja ma sattusin ühele artiklile. Ma ei olnud kunagi mõelnud sellele, et ka koduloomad saavad vägivallatsejale vahendiks või ohvrile takistuseks olla. Hakkasin uurima, kas Eestis on keegi selle teemaga tegelenud. Sisekaitseakadeemias oli üks töö ja see oli ka kõik. Andmebaasidest sain teada, et seda on mujal väga palju uuritud. Näiteks loomade varjupaigad, sotsiaalvaldkond ja lastekaitse, isegi juuksurid, toidukullerid, veterinaarid – sellised ametid, mille esindajad satuvad millegipärast inimeste koju –, neist mõnel on oma töös väljaõpe märgata seda, kuidas looma peetakse. See võib olla esimene näitaja sellest, et majapidamises või peresuhetes võib ette tulla vägivalda ka inimeste vastu.

Vägivald looma vastu on üks marker, mis võib näidata, et seal on vägivald ka inimeste vastu?

Jah, see takistab ohvritel nendest situatsioonidest lahkumast. Loomadega manipuleeritakse, neile tehakse meelega haiget ohvrite ees, loomi kasutatakse mõjutusvahendina, neid ostetakse selleks, et inimesed ära ei läheks. Kujutage ette kõiki jubedaid asju, mida saab loomadega teha, ja neid on tehtud, et ohvritega manipuleerida.

Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust “Ära kaaguta!”.