Hariduslõhed. Miks pingutamisest headeks õpitulemusteks ei piisa?
Mis on hariduslõhed ja kust nende vähendamist alustada? Taskuhäälingus “Ära kaaguta!” räägib saatejuht Greta Roosaar Praxise mõttekoja haridus- ja noortepoliitika programmi analüütiku ning 2026. aasta Eesti inimarengu aruande ühe autori Sandra Haugasega meritokraatia müüdist, ambitsioonide lõhest ja sellest, kuidas meie haridussüsteemi õiglasemaks muuta.
Eestis on mitu hariduslõhet
2026. aasta inimarengu aruandes on kirjas: “Haridusel on elus edasijõudmise seisukohast kriitiline tähtsus. Kõrgemalt haritud inimestel on suurem tõenäosus töötada paremini tasustatud ametikohtadel ja neil on väiksem risk jääda töötuks. Kvaliteetne haridus soodustab ka head tervist, suuremat eluga rahulolu ja kodanikuaktiivsust.” Ometi toob sama uuring välja, et Eesti hariduslõhe kasvab. Miks see nii on?
Sandra Haugase sõnul kutsutakse hariduslõheks seda, kui õpilaste tulemused erinevad mõne taustatunnuse tõttu, mida õpilased ise mõjutada ei saa (näiteks pere sotsiaal-majanduslik olukord, õpilase sugu ja kodune keel). Kuigi enamasti jälgitakse hariduse kontekstis PISA testi tulemusi, on Haugas selle metoodika suhtes kriitiline ja soovitab vaadata hoopis Arenguseire Keskuse uuringuid. “Kui 2022. aasta PISA test näitas, et sotsiaal-majanduslikud tegurid seletavad õpilaste matemaatika tulemuste erinevustest 13 protsenti, siis Arenguseire Keskuse uuring näitas, et see seos on kaks korda suurem. Ja Tallinnas on see peaaegu neli korda suurem,” räägib Haugas.
Sooline hariduslõhe on poiste kahjuks. See ei kandu aga üle tööturule. “See, et naistel on parem haridus, ei tähenda, et neil oleks tööturul parem positsioon ja kõrgemad palgad,” sõnab Haugas.
Uuringud näitavad, et sooline hariduslõhe on poiste kahjuks: näiteks on nende eneseregulatsiooni oskused madalamad, mistõttu jäävad ka õpitulemused halvemaks ja koolitee katkestajaid on rohkem. Samuti jõuab ülikoolidesse rohkem naisi kui mehi. Paradoksaalsel kombel ei kandu sooline hariduslõhe sama mustri järgi üle tööturule. “See, et naistel on parem haridus, ei tähenda, et neil oleks tööturul parem positsioon ja kõrgemad palgad,” tõdeb Haugas.
Kas kõigil on päevas 24 tundi?
Kui juttu on ebavõrdsetest võimalustest, tuuakse tihti vastuargumendiks, et kõigil on päevas 24 tundi ja vabadus seda aega oma tahte järgi kasutada. Haugas ütleb, et ajakasutus ei ole ebavõrdsuse mõõdupuu. Põhiliselt vaadeldakse pere majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist kapitali. Majandusliku kapitali taset näitab näiteks see, kas lapsel on kodus raamatud ja õppematerjalid ning kas tal on ligipääs tasulisele koolieelsele õppele või eraõppele. Sotsiaalne kapital tähendab seda, kuidas vanemad lapse sotsiaalseid oskusi arendavad ning kellega läbi käiakse. Kultuurilise kapitali alla kuuluvad kodune sõnavara ja lapse silmaringi teadlik arendamine. Lapsed ei alusta kooli valge lehena, sest õpilaste stardipositsioonid on väga erinevad.
PISA tulemused näitavad, et 70% lastest, kelle vähemalt ühel vanemal on kõrgharidus, plaanivad samuti minna ülikooli. Nendest lastest, kelle vanematel kõrgharidust ei ole, plaanib kõrgkooli minna vaid 35%.
PISA tulemused näitavad ka, et 70% lastest, kelle vähemalt ühel vanemal on kõrgharidus, plaanivad samuti ülikooli minna. Nendest lastest, kelle vanematel kõrgharidust ei ole, plaanib kõrgkooli minna vaid 35%. Haugas nimetab seda ambitsioonide lõheks.
Ühtlustame vastuvõtutingimused ja aitame järele nõrgemaid koole
Haugase sõnul tuleks esmalt tegeleda probleemide teadvustamisega ja alles pärast seda saab liikuda lahenduste suunas. Eestis on endiselt levinud usk meritokraatiasse, mille järgi see, kuidas kellelgi haridusteel läheb, sõltub tema enda pingutusest või võimekusest. Seda süsteemi peetakse õiglaseks, mistõttu ei peaks sellesse ka sekkuma. “Kui meil on selline eeldus, siis me ei hakkagi ebavõrdsusega tegelema,” ütleb ta.
Uuringud näitavad, et soolist hariduslõhet tuleks lahendada mitmel tasandil: koolitades lapsi, koolide personali ning vanemaid. Haugase sõnul on kõige praktilisem läheneda probleemile koolihariduse ja õpikute uuendamise kaudu. Samuti saaks edendada sooteadlikkust õpetajate ja noorsootöötajate koolitamisel.
Mainekad koolid ei peaks saama ise valida, mis tingimustel nad õpilasi vastu võtavad ning nõrgemate tulemustega koole tuleks aidata nii rahaliselt kui ka asjatundlike õpetajate värbamist soodustades.
Kaks peamist meetodit, mida teaduskirjanduses hariduslõhe vähendamiseks soovitatakse, on vastuvõtutingimuste ühtlustamine ning nõrgemate koolide järeleaitamine. See tähendab, et mainekad koolid ei peaks saama ise valida, mis tingimustel nad õpilasi vastu võtavad ning nõrgemate tulemustega koole tuleks aidata nii rahaliselt kui ka asjatundlike õpetajate värbamist soodustades.
Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust “Ära kaaguta!”.
