Ladõnskaja-Kubits: “Enne seadustega reguleerimist peaks enda sees reguleerima.”

Augustikuises “Ära kaaguta!” saates kohtusid Greta Roosaar ja Viktoria Ladõnskaja-Kubits, et rääkida sellest, kuidas erinevate poliitiliste vaadetega feministid saaksid ühisosa leida. Juttu tuli ka Ladõnskaja-Kubitsa uuest raamatust “Kõik, millele naisel on õigus”, jalgpalli MM-ist ning Instagrami tantsudest.

Greta Roosaar: Kes sa oled ja millega sa praegu peamiselt tegeled?

Viktoria Ladõnskaja-Kubits: Ma olen endine poliitik, aga enam ma end poliitikaga niivõrd ei seosta. Hetkel teen loomingulist tööd: mul ilmus raamat “Kõik, millele naisel on õigus”. Selle raamatuga tahtsin võtta lahti erinevaid ühiskondlikke mustreid. Proovisin käsitleda, mis toimub naise sees siis, kui tema elukäik ei lähe kokku ühiskonna ootustega. Raamatus on lastetu naine, läbipõlenud naine, paljulapseline naine, naine, kes on suhtes noorema mehega. Sest me kõik – sõltumata sellest, millised on meie ideoloogilised vaated – oleme tundnud, et meid vaadatakse hukkamõistvalt. Mulle tundub, et on hästi vajalik endaga ausalt rääkida. Et meil on õigus olla selline, nagu me tahame olla. Kuni see kedagi teist ei sega.

Meil on õigus olla selline, nagu me tahame olla. Kuni see kedagi teist ei sega.

Kui ma käin feminismist rääkimas, siis üks asi, mida ma tihti välja toon, on kogu selle liikumise keskmes olev idee, et inimene peab saama olla tema ise. Tundub, et sellist “õiget” viisi naisena elada ei olegi olemas.

Inimkonna ajalugu käsitletakse üldiselt meestekeskselt ja alles praegu saame aru, kuidas need mustrid on kivistunud. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli hästi oluline määratleda naist abielu kaudu. Praegu on inimesi, kes abielu oluliseks peavad, aga ka neid, keda see teema ei kõneta. Selleks, et saada aru, kas see muster on tegelikult minu oma, on vaja märgata, et see muster üldse on.

Meie ühiskonna mure on see, et me survestame naisi vastama ideaalile, aga see ideaal on vastuoluline. Ühiskond on pigem konservatiivne, aga ajakirjanduses räägitakse, et naisel peab olema finantsvabadus ja õigus otsustada, mitu last ta tahab saada. Ootus on ikkagi, et naine oleks pere keskel – isegi poliitikutelt küsitakse, palju sul lapsi on või mida sa oma perele lõunasöögiks teed. Kõrged ootused viivad läbipõlemiseni. Me ei tühistanud ühtegi kohustust, mis naistel oli läbi sajandite, aga samas anname ootusi ja kohustusi veel juurde.

Kirjutades tahtsin, et lugeja saaks neid mustreid analüüsida. Tegin põhimõttelise otsuse jätta lugudele avatud lõpud. Ma annan lugejale võtmed kätte, aga ma ei ütle talle, mis on õige. Iga loo lõpus ta peab ise otsustama, kuidas ta tahab, et see lugu lõppeks.

Liigume lugude maailmast poliitika poole. Kuidas me saaksime üle probleemist, et hea idee toetamine sõltub sageli sellest, millisest erakonnast see tuleb, mitte sellest, kas idee ise on hea?

Esiteks oleme poliitilise kultuuriga üsna tupikusse sõitnud. See väljendub selles, mida me lubame üksteisele öelda – vahet pole, kas vestluskaaslane on partner või vastaspool. Ma usun, et järgmise riigikogu koosseisuga see paremaks ei lähe, võib veel halvemaks minna. Saadikud, te peate töötama riigi heaks ja otsima ühisosa. Miks te siis proovite alandada üksteist ja selle kaudu ka teise erakonna valijaid?

Teine teema on see, et maailmavaade peaks olema poliitiku jaoks hästi oluline. Viimasel ajal see enam nii ei ole. Muidu ei oleks nii palju “ülejooksikuid” – inimesi, kes lähevad teise erakonda, sest seal on paremad väljavaated. Selle tõttu valijad ei suuda enam mõtestada, mis asi on üldse parem-vasak. Kui sa tahad ühiskonnale pikka plaani, siis peab sul olema arusaam, kuidas see riik üldse võiks areneda. Kus kohas me lähtume parempoolsusest, kus kohas me võiksime võtta rohkem vasakpoolsetest ideedest. Valija ei suuda seda otsustada, kui poliitikud ei näita neid ideoloogilisi vaidlusi.

Kui sa tahad ühiskonnale pikka plaani, siis peab sul olema arusaam, kuidas see riik üldse võiks areneda.

See, mille kohta sina küsisid, on olukord, kus ühed ja samad eelnõud tulevad erinevatest erakondadest. Kui see oleks päris maailmavaateline võitlus, siis selliseid olukordi peaaegu et ei oleks. Aga viimasel ajal me tõesti näeme, kuidas erinevad erakonnad pakuvad üsna sarnaseid ideid ja siis kerkib küsimus, kes on koalitsioonis ja kes on opositsioonis. Ja kui sa oled opositsioonis, siis ma põhimõtteliselt sinuga ei arvesta. Lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et ainult minu nimega idee läheks kirja.

Kui idee on briljantne, siis on absoluutselt suva, kas see inimene on opositsioonis, koalitsioonis või teda ei ole üldse parlamendis. Võib-olla tänaval keegi ütles sulle midagi, mis on täiesti geniaalne lahendus tervele riigile. Eksperte ja huvigruppe ju arvamuste kuulamiseks kaasatakse. Ja kui poliitik ei arvesta sellega, siis see on probleem.

Ma olen mõelnud, mis poliitilises kultuuris muutuma peaks. Näiteks peaks usaldus kolmanda sektori vastu olema kõrgem. Kui me räägime arhitektuurist, siis me pöördume autoriteedina Arhitektide Liidu poole. Kui võimalik on see sinu arvates?

Erakondade sees on käibel fraas, et kui sa tahad, et see teema enam ei elaks, korralda töörühm. Kohtumistest ainult ei piisa. Poliitik peab tahtma kuulata ja visiooniga edasi minna. See ongi demokraatia võlu: kõik teised hakkavad ka selle seaduse järgi elama, nii et ma pean leidma parima seaduse.

Erakondade sees on käibel fraas, et kui sa tahad, et see teema enam ei elaks, korralda töörühm. Kohtumistest ainult ei piisa. Poliitik peab tahtma kuulata ja visiooniga edasi minna.

Vahel, kui ma kirjeldan mõnd süsteemset probleemi, siis inimese ego ei luba tal näha, et ta võib ise ka sellesse panustada.

Sa kirjeldasid mullistumist. See on tänase ühiskonna olukord: mul on mugav oma mullis, kus mind kuulatakse ja võetakse vastu sellisena, nagu ma ideoloogiliselt olen. Seepärast ma käin ainult sellistel koosolekutel, kus kuulatakse samasuguseid inimesi. Aga kui sa satud teistsugusele koosolekule ja mingi Greta ütleb, et sa teed midagi valesti, siis koos üllatusega tuleb negatiivne reaktsioon.

Tulles tagasi kolmanda sektori juurde: probleem on selles, et kuna meil on väike ühiskond, siis üsna suur osa poliitikutest on kuulunud mitmesse erakonda. See pole poliitkorrektne jutt, aga meil on olemas terve kiht “professionaalseid poliitikuid”, kes tegutsevad tegutsemise nimel. Vahel on see põhjendatud, aga tihti tekib selle “professionaalse poliitiku” taha poliitiline jõud, mis mõtleb ainult, kuidas erakond edasi kestaks. Siis tekivad kolmanda sektoriga seotud satelliidid. Teine erakond ei julge nendega rääkida, sest kahtlustab, et nad ei ole lihtsalt eksperdid, vaid nad on tegelikult seotud maailmavaateliselt teise erakonnaga. Ja kui ma võtan neid arvesse, siis äkki selle kaudu ma aitan teist erakonda. See on väär poliitiline loogika, kuid selle tõttu sulguvad paljud uksed.

Huvikaitsjana on mul tegelikult täiesti ükskõik, kes võtab vastu selle seaduse, mis inimesi aitab. Näiteks nõusolekuseaduse. MTÜ perspektiiv on see, et justkui tuleks ehitada sildu kõigiga, aga kuna avalikult mingite teemade eest seistes on ka erakondadelt tulnud isiklikke rünnakuid, siis on tekkinud ettevaatlikkus. See on mõlemapoolne. Naiivselt loodan, et mingil hetkel ettevaatlikkus asendub vaikse katsetamisega. Lõpuks teeb see kemplemine kahju demokraatiale.

Ütle, kas sa olid jalgpalli MM-i finaalis Argentiina või siis Hispaania poolt?

Hispaania.

Aga kas see tähendab, et sa absoluutselt ei aktsepteeri, et Messi on andekas?

Ei, absoluutselt aktsepteerin.

See on täpselt seesama, millest on vaja aru saada siis, kui sa tegeled poliitikaga. Kui sa oled Hispaania poolt, ei tähenda see, et teises meeskonnas ei saa väärikaid inimesi või professionaale olla. Poliitikuna oli mul sõpru ja tuttavaid erinevates erakondades ja mulle õudsalt meeldis, kui inimene oli teisel arvamusel, aga oskas seda faktidele tuginedes selgitada. Sellega ta rikastab ka minu teadmisi ja me saame otsida ühisosa.

Poliitikuna oli mul sõpru ja tuttavaid erinevates erakondades ja mulle õudsalt meeldis, kui inimene oli teisel arvamusel, aga oskas seda faktidele tuginedes selgitada. Sellega ta rikastab ka minu teadmisi ja me saame otsida ühisosa.

Naiste teemad on kogu aeg tagaplaanil ja enne valimisi hakatakse muudkui igasugu asju arvama. Kummalisel kombel avastasin, et kevadel anti sisse eelnõu, et ERR-i nõukogus oleks rohkem naisi. Samal ajal esindab eelnõu esitanud erakonda ERR-i nõukogus meessaadik. Ja siis ma mõtlesin, et enne seadustega reguleerimist peaks enda sees pisut reguleerimisega tegelema. Kui see on su jaoks oluline teema, siis selle jaoks ei ole vaja seadust. Kui sa pesed hambad puhtaks igal hommikul, siis selle jaoks ei ole vaja seadust.

Kohe alguses sa mainisid valimistsükli teemat. Hea, kui tegutsetakse valimistsüklite plaanis, aga vahel töötatakse ka reitingust reitingusse. Kuulsin hiljuti mõtet, et reitingud tuleks üldse ära lõpetada. Kuidas tulla välja reitingupõhisusest ja lühikesest mõtlemisest?

Kohe pärast valimisi reitingud ei mõjuta nii palju, sest siis on neli aastat veel ees. Küsitlused näitavad subjektiivset arvamust. Näiteks kui helistad inimesele ja küsid, kui palju ta alkoholi tarbib, ja siis ta vastab sulle, et vähe. Kui palju on vähe, seda sa tegelikult ei tea. Ja kui sa hakkad mõõtma, siis tavaliselt ta subjektiivselt tõmbab seda numbrit väiksemaks. Ja kui sa küsid poliitilist arvamust, siis ta ka pehmendab seda. Probleem on selles, et me ei näe reitingutes osa teemasid. Ma tajun, et näiteks numbrid, mida me täna statistikas näeme, olid juba paar aastat tagasi sinna sisse kodeeritud. Ka valitsuse madal toetus. Stereotüüpselt väljendudes: reitingud on nagu missivalimised, kus loeb teistele meeldimine, mitte sisu.

Kuidas valijana leida üles need inimesed, kes päriselt proovivad mõelda Eesti õitsengule?

Need inimesed ei ole eriti meedia tähelepanu all. Nad ei oska võib-olla anda intervjuusid ja Instagrami tantsuvideoid postitada, aga nad kuulavad erinevaid osapooli ja näevad suletud uste taga palju vaeva. Minu jaoks valijana on kõige olulisem ideoloogiline aspekt, aga ma pean inimest ka tundma. Eesti on nii väike, et sa võid kirjutada sümpaatsetele inimestele ja küsida. Kolmandaks on meil õnneks nii läbipaistev riigijuhtimine, et sa saad teha lahti riigikogu veebi ja vaadata, kui palju ta kohal käis, millised eelnõud on temalt tulnud ja kuidas ta oma seisukohti argumenteerib.

Meil on õnneks nii läbipaistev riigijuhtimine, et sa saad teha lahti riigikogu veebi ja vaadata, kui palju [poliitik] kohal käis, millised eelnõud on temalt tulnud ja kuidas ta oma seisukohti argumenteerib.

Seadused kehtivad kõigile inimestele, olenemata sellest, kes nad on või kas nad neid seadusi tunnevad. Aga kommentaariumides elab tunnetus, et ega ikka ei kehti küll. Ma näen ka ise selliseid teemasid, millesse justkui olemasolevad seadused ei puutu. Näiteks 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seaduses on paragrahv 9, mis näeb ette, et kõik kohalikud omavalitsused peaksid eesmärgipäraselt ja süstemaatiliselt edendama soolist võrdsust. Kohalike omavalitsustega suheldes näen tihti väga üllatunud pilke. Kuidas seda lõhet ületada?

Juriidiliselt on see hästi lihtne küsimus: kui on olemas seadus, siis see peaks kehtima kõigile ka siis, kui sa seda seadust ei tea. Teine asi on see, kui inimene vaikimisi ei poolda seadust ja kardab oma arvamust välja öelda. Kellegi meelsust muuta ei saa. Sekkuda saab ainult siis, kui ta seadust rikub.

Mulle tuli veel meelde, et paar aastat tagasi oli aktuaalne karusloomafarmide keelamine. Lõhe jooksis täpselt samamoodi erinevate fraktsioonide kaudu ja ka erahuvi oli mängus. Kui ma alguses olin vastu, siis ma kuulasin vastaspoolt ja nende argumentatsioon oli veenvam. Minu jaoks kaalus see erahuvi üles. Ma hääletasin selle poolt ja me võtsime seaduse vastu.

Just see, et sa oled hääletanud teisiti kui sinu erakond, oli minu jaoks see, miks ma hakkasin mõtlema, et võib-olla meil oleks hea omavahel sellest teemast rääkida.

See ei ole otseselt selle seadusega seotud, aga mulle meenus kevadine LHV juhtum, kus ühel poolel olid inimeste õigused ja teisel poolel äriloogika. Kui tuleb mängu “era”, siis inimene arvab, et ta on kuningas.

Kui tuleb mängu “era”, siis inimene arvab, et ta on kuningas.

Ma olen nõus, et LHV juhtum tõi hästi esile maailmavaatelise erinevuse: mis on olulisem – kas töölepinguseadus ja töötajate õigused või siis äriloogika ja ettevõttele kasumi teenimine. Ma olin nõus kriitikaga LHV töötajavaenulikkuse suhtes, aga samal ajal tundus, et tegelikult opereerivad suured korporatsioonid täpselt sama kapitalistliku loogika järgi kogu aeg. Nad ei ütle seda lihtsalt välja. See olukord tõi välja, et meil on seadus, mis justkui toetab sel juhul töötajat, aga tegelikult on ettevõtteid, kes seadusest mööda lähevad.

Mulle tundub, et ta [LHV asutaja Rain Lõhmus] ei mõtle ainult kasumi peale. Vaatasin tema “Pealtnägija” intervjuud ja ta seletas seal, et ta sätib niimoodi seda keskkonda, et saaks teenida raha ja siis selle raha peal ehitatakse tervet riiki. Toetatakse ka inimõiguste eest võitlejaid. Kui sa saad aru sellest ideest, siis sa saad ka aru, kuidas selle ideega edasi minna. Vaidled vastu, neelad alla või otsid dialoogi.

Selliste vestlustega tuleb esile väga fundamentaalseid asju, mis takistavad igasugust koostööd. Näiteks see kasvumajanduse jutt. Mina äärmiselt vasakpoolse inimesena arvan, et meie majandus ei peaks üldse enam olema kasvumajandus. Aga seda teemat peame avama uues saates. Räägi parem lõpetuseks, mida sa soovitad tänastele tegevpoliitikutele, et poliitilist kultuuri parandada?

Praegusel hetkel on hästi oluline, et see, millega nad tegelevad, päriselt viiks ühiskonda edasi. Ei peaks tegelema mingite asendusteemadega. See on pigem isegi soovitus ajakirjandusele, et ei küsitaks nii palju hetkeseisu ja emotsioone, vaid pigem päris lahendusi ja suuri teemasid. Näiteks see Rannarootsi reklaam oli täielik asendusteema.

Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust “Ära kaaguta!”.