Valimistest valimistesse saame meeste nägu poliitika

Kohalike omavalitsuste valimised olid juba mõnda aega tagasi ning kired kampaaniate, tulemuste ja võimujagamise ümber on vaibunud (ehk mitte Narvas). On paras aeg vaadata, kes käisid valimas, kes kandideerisid, keda valiti ja kes on erakondade arvates väärtuslikud kandidaadid.

Eestis on soolise võrdsuse teemaline pilt püsinud suuresti muutusteta. Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi (EIGE) indeksi järgi on meie üldine soolise võrdsuse olukord allapoole Euroopa keskmist ja me paikneme 27 riigi arvestuses 17. kohal. Eriti maas oleme indeksi võimu kategoorias, lausa 22. kohal. Kusjuures tänu indeksi aluseks olevate andmete viibeajale ja mõne aasta tagusele olukorrale, kus valitsuse liikmete hulgas oli praegusest rohkem naisi, paistame isegi paremas valguses, kui peaksime. Nüüd on meie olukord taas kehvem.

Indeks peegeldab sügavamat struktuurset probleemi – poliitika ei ole naistele ei võrdselt ligipääsetav ega kutsuv. Mitte et naisi poliitika ei huvitaks. Huvitab küll. 

Praxise mõttekoja 2020. aastal valminud uuringust “Naised poliitikas” järeldub, et naiste poliitiline osalus ei sõltu ainult “huvist” või “võimekusest”, vaid seda mõjutavad otseselt nii erakonna sisedemokraatia kui ka valimissüsteemid ehk see, kuidas koostatakse nimekirju ja valitakse kandidaate. Samuti mõjutavad seda kaudsed tegurid soolise võrdsuse poliitika ja laiema kultuurilise konteksti näol. Isegi meedia negatiivne suhtumine naissoost poliitikutesse vähendab naiste soovi aktiivselt poliitikas osaleda. 

2025. aasta kohalike valimiste juures jagub küllaga erinevaid aspekte, mida vaadeldes selgub, kuidas suurem osa võimu koondub ikka ja jälle meeste kätte – alates kandidaatide soolisest jaotusest, valimisaktiivsusest ja programmidest kuni kampaania sõnumite ja visuaalideni. 

Kes valis?

Seekordsetel kohaliku omavalitsuse valimistel oli hääletamise aktiivsus märkimisväärselt kõrgem kui eelnevatel. Seda on põhjendatud nii rahvusküsimuse teravdumisega kui ka KOV-valimiste kasutamisega selleks, et näidata valitsusele (umb)usaldust, samuti e-valimiste mugavusega.¹  

Naiste osakaal valijate seas oli kõrgem kui meeste oma (56 protsenti) ja meestega võrreldes eelistasid nad rohkem jaoskonnas kohal käia. Selle napi info leidmiseks tuli aga üksjagu vaeva näha. Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel on üldiselt väga detailne info valijate geograafilise paiknemise, vanusegruppide ja erinevate hääletamisviiside kohta. Soo lõikes info saamiseks tuli aga ringi tuhnida, käsitsi arvutada, e-kirju kirjutada ja isegi helistada – ning ka siis olid andmed leitavad ainult paber- ja e-valijate kohta. Kahtlemata on komisjonil info olemas, miks siis mitte see lihtsamalt kättesaadavaks teha?

Mis vanuses naised ja mehed reaalselt neil valimistel oma hääle andsid, on Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt ja kommunikatsioonist puudu. Seega ei saa me teada, kas esinduskogude valimistel osalesid mehed ja naised proportsionaalselt.

Kes kandideeris?

Tee võimule algab kandideerimisest. Kui sind pole nimekirjas, siis ei osutu sa kohe kindlasti ka valituks. Naiste poliitilise osaluse suurendamiseks on möödapääsmatu nende osakaalu suurendamine nimekirjades. Selleks on eriti oluline parteide sisekultuuri muutumine ning naiskandidaatide arvu kasv. Politoloog Maarja Lühiste on uuringutele viidates märkinud, et Eesti valija ei eelista meeskandidaati, ning kui naissoost kandidaat saab nimekirjas sama hea koha kui meeskandidaat, on tema võimalus valituks saada samaväärne. 

Ka neil valimistel oli üles seatud oluliselt rohkem meeskandidaate kui naiskandidaate. Valimistel osales kandidaadina iga naise kohta keskmiselt 1,6 meest. Parteide ja nimekirjade lõikes erines naiste ja meeste osakaal suuresti. Sihtasutuse SALK analüüsist tuli välja, et kui sotsiaaldemokraatide ridades kandideeris naisi ja mehi peaaegu võrdselt (mõni naine oli isegi rohkem), siis Isamaa ja Parempoolsete ridades kandideeris iga naise kohta kaks meest. Kõige tavalisemad kandidaatide eesnimed olid Andres, Margus ja Toomas.

Paistab, et viimastel aastakümnetel on teadlikkus naiskandidaatide osakaalu olulisusest mõnevõrra kasvanud. Näiteks hakkab silma sotsiaaldemokraatide suur naiskandidaatide arv ning püüdlus koostada nn triibulisi nimekirju, milles mees- ja naiskandidaadid vahelduvad. Siiski tuleb tõdeda, et ühe partei pingutused poliitilise kultuuri muutmiseks pole piisavad. 

Viimastel kohalikel valimistel olid naiskandidaadid peaaegu kõigis omavalitsustes vähemuses. Erandiks olid Kihnu, Põhja-Pärnumaa ja Maardu, kus naised olid nimekirjades enamuses. Kõikjal mujal jäi naiskandidaatide osakaal alla poole. Maardu, Kihnu ja Põhja-Pärnumaa naiste kõrget osalust kandidaatide seas tuleb kindlasti kiita. Samas paistab, et naistel on ehk lihtsam kandideerida (ja võimule saada) KOVides, kus on vähem reaalset võimu. Ükski neist kolmest ei ole suur, rahakas või prestiižne omavalitsus. 

Kes oli väärtuslik kandidaat?

Väärtuslik kandidaat on loomulik see, kes oma parteile või nimekirjale võimalikult palju hääli kogub. Suurima häältesaagiga kandidaatide esikümnesse mahtus vaid kaks naist: Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Jana Toom. Sama tabeli esikohal oli Kovalenko-Kõlvarti abikaasa Mihhail Kõlvart. 

Samas ei anna ainult kogutud häälte analüüsimine täit pilti, sest see kajastab vaid väga suurte valimisringkondade ja suurte linnade reaalsust. Seega vaatasin ka kandidaatide üldist populaarsust ehk oma valimisringkonnas proportsionaalselt enim hääli kogunud kandidaate. 

Ka see pakkus suuresti sama pilti. Populaarseimate kandidaatide esikümnesse lisandus vaid üks naine: tillukeses Vormsi omavalitsuses koguni 23 protsenti häältest kogunud Maris Jõgeva. 

Seega olid mehed parteidele valimisvõidu saavutamiseks taas kord väärtuslikumad kandidaadid. Olles nimekirjades parematel kohtadel, kogusid mehed keskmiselt rohkem hääli. Kuid see taasloob suletud ringi – nimekirja parematele kohtadele eelistatakse panna neid, kes on juba mingil moel poliitilist kapitali kogunud ning turvaline on eelistada kandidaate, kes on juba varem hästi esinenud.

Kes osutus valituks?

Naiste osakaal valitute seas tõusis 31,8 protsendi peale (2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel oli see 29,6 protsenti). Mingit murrangulist arengut see tulemus ei peegelda, naiste osakaal on 28 ja 31 protsendi vahel kõikunud 1999. aastast alates ning 2013. aastal käis see korraks ka 31 protsendi peal ära. 

Küll aga joonistus seekord kõnekas seos välja hoopis viie suurema omavalitsuse poliitilise tippjuhtimisega. Linnapeaks said kolm meest ja kolm naist, kui arvestada sisse Katri Raik Narva linnapeana (kas ta seda ka jätkuvalt on, ei tea vist keegi). Tallinnas sai linnapeaks mees, kes isegi valimistel ei kandideerinud. Volikogude esimeeste pilt oli eranditult mehine. Nii koondub institutsionaalne vastukaal – see, kes juhib poliitilist protsessi ja määrab päevakorra – järjekindlalt meeste kätte, isegi seal, kus linnapea rollis on naine. 

Tähelepanuväärne on ka see, et valimiste järel ametisse asunud neljal volikogu esimehel (Mihhail Kõlvart Tallinnas, Mihhail Stalnuhhin Narvas, Andrei Korobeinik Pärnus ja Sergei Lopin Kohtla-Järvel) on vene emakeel, mis osutab, et etniline mitmekesisus on kohaliku võimu tipus paremini esindatud kui sooline. 

Kampaania kinnitab stereotüüpe

Valimiskampaaniad ei edasta pelgalt maailmavaatelisi sõnumeid, vaid kujundavad ka seda, millist kandidaati peetakse usutavaks, tõsiseltvõetavaks ja võimu vääriliseks. Kui domineerivad narratiivid on seotud otsustavuse, jõulisuse ja „ummikust välja toomisega“, siis toetavad need eelkõige traditsiooniliselt mehelikuks peetud juhtimismudeleid. Hoolivus, koostöö, igapäevaelu toimimise korraldamine ja sotsiaalne infrastruktuur – teemad, milles naised poliitikas sageli tugevad on – jäävad sellises raamistikus kergesti teisejärguliseks või nähtamatuks.

Isegi siis, kui kampaaniates räägitakse peredest ja lastest, tehakse seda sageli mehelikust ja tehnokraatlikust vaatenurgast. Lastehoidu ja alusharidust ei nähta niivõrd hooldus- ja teenusvaldkonnana, mis eeldab kvaliteeti, paindlikkust ja kättesaadavust, kuivõrd eeskätt taristu- ja ehitusprojektina: mitu lasteaeda ehitatakse, mitu renoveeritakse, kui suur on investeering. Nii taandub igapäevane hooldus- ja kasvatustöö nähtamatuks ning perede tegelikud vajadused jäävad tagaplaanile. 

Kampaania keele ja kujundite kaudu kinnistub seeläbi arusaam, et „päris poliitika“ on suurte objektide ja otsuste tegemine, ning see, mis hoiab linna ja kogukonda igapäevaselt toimimas, ei ole juhtimise keskne osa.

2025. aasta kohalike valimiste järel vaibunud poliitmüra lubab näha selgemalt üht visalt korduvat mustrit: hoolimata juttudest kaasamisest ja võrdsusest on kohalik võim Eestis endiselt valdavalt mehe nägu. Sooline ebavõrdsus ei teki ühes punktis, vaid kujuneb välja kogu valimistsükli jooksul – alates sellest, kes üldse kandideerib kuni selleni, keda peetakse väärtuslikuks kandidaadiks ja kes lõpuks võimu juurde jõuab.

Küsimus ei ole selles, kas naised suudavad poliitikas edukad olla. Uuringud ja andmed näitavad, et suudavad küll. Küsimus on selles, kellele on süsteem üles ehitatud. Kuni kandideerimise loogika, edukuse mõõdikud ning poliitilise juhtimise ja kampaania ideaalid ei muutu, jääb ka võim – visalt ja järjekindlalt – mehe nägu.

2027. aasta riigikogu valimistelt tahaks paremat.

1. Vaata näiteks politoloogide sõnavõtte: Mari-Liis Jakobsoni kommentaari või Alar Kilbi artiklit.