Sünnitusjärgne depressioon. Miks on seda nii raske mõista?

Oktoobrikuises „Ära kaaguta!“ episoodis räägivad saatejuht Greta Roosaar ja psühhiaater Hedda Lippus sünnitusjärgsetest vaimse tervise probleemidest, nende märkamist takistavatest stereotüüpidest ning võimalikest ennetusvõimalustest.

Roosaar: Vestluse alguspunkt on Lindsay Clancy juhtum. Clancy on ema, kes tappis psüühilises kriisis oma kolm last. Miks on inimestel nii keeruline mõista sünnitusjärgset depressiooni ja rasedusega seotud vaimse tervise probleeme?

Lippus: Emadust kajastatakse kogemusena, mis peab kõigile tulema loomulikult ja positiivsete emotsioonidega. Kui keegi kogeb mõnd negatiivset emotsiooni seoses oma lapsega, on see ühiskondlikult midagi niivõrd õudset, et sellest ei julgeta isegi rääkida.

Hedda Lippus: Emadust kajastatakse kogemusena, mis peab kõigile tulema loomulikult ja positiivsete emotsioonidega.

Kui paljud inimesed sünnitusjärgset depressiooni kogevad?

Sünnitusjärgseid meeleolumuutusi – pisaraid ja kurbust – kogevad peaaegu kõik naised. See on tingitud nii elu- kui ka hormonaalsetest muutustest. Sünnitusjärgse depressiooniga on tegemist siis, kui meeleolumuutus on püsivam ja raskem. Sellist meeleolulangust on 10–15 protsendil emadest.

Sünnitusjärgsel ajal võib esineda teisigi psüühikahäireid, millest räägitakse vähe. Näiteks võib emal tekkida ebameeldivaid pealetükkivaid mõtteid, et ta pillab oma lapse maha või lämmatab ära. Täiesti normaalne on aeg-ajalt kontrollida, et laps ikka hingaks, aga kui vanem ei saa selle pärast enam öösel magada või ei julge oma last sülle võtta, hakkab see liialt tema elukvaliteeti häirima.

Kas depressiooni kogemise tõenäosus sõltub sellest, mitmes laps saadakse ja kuidas eelmised sünnitused läksid?

Kui pärast eelmisi sünnitusi on olnud depressioon, siis on suur tõenäosus, et seda kogetakse uuesti ka järgmise sünnituse eel või järel. Sel juhul tuleks ema vaimset seisundit jälgida juba raseduse ajal ja vajadusel antidepressantravi alustada.

Mis toimub selle inimese peas, kes kogeb sünnitusjärgset depressiooni?

Paljud vanemad võrdlevad ennast teistega ja tunnevad häbi, kui lapsega kohe sidet ei tunta. Samuti kardetakse, et kui emal on vaimse tervise probleem, siis võetakse laps ära. Arvatakse ka, et kohe pärast sünnitust peaks olema väga rõõmus ja väga sale.

Kardetakse, et kui emal on vaimse tervise probleem, siis võetakse laps ära.

Minu jaoks on murettekitav selline suundumus nagu mommy makeover (ehk sünnitusjärgne keha „korrigeerimine“). Tegemist on kirurgiliste sekkumistega, mida tehakse hiljuti sünnitanud naisele, et ta keha „korda teha“. Naised sõidavad selleks protseduuriks Türki. Kvaliteet ei ole aga tagatud. Nägin hiljuti ühte Eesti plastikakirurgi sotsiaalmeedias seda terminit kasutamas ja see tegi mind väga murelikuks.

Ingliskeelses diskursuses on levinud ka selline mõiste nagu husband stitch (abikaasa piste). Mis see on ja kas sa oled seda ka Eestis kohanud?

Tegemist on protseduuriga, mille käigus tehakse naisele, kellel on sünnitusjärgsed välised rebendid, kinniõmblemisel lisapiste, et tupeava oleks kitsam. Seda ei ole kuidagi anatoomiliselt vaja ning see võib kaasa tuua valu. Husband stitch on naisi kahjustav ja keskendub puhtalt mehe seksuaalsele heaolule. Paraku olen ma residentuuri ajal Eestis kuulnud, kuidas üks vanakooli günekoloog nimetas enda tehtud pistet husband stitch’iks. Selliseid asju ei tohiks üldse juhtuda.

Kuidas tunda ära, et lähedasel vanemal on abi vaja?

Ennetusmeetmena võiks märgata ja küsida, kuidas emal läheb.

Ennetusmeetmena võiks märgata ja küsida, kuidas emal läheb. Kui ema ütleb, et ta enam ei jaksa, siis tuleks seda tõsiselt võtta ja ühiselt abi otsida. Kuulsin, et Hiinas on traditsioon palgata sünnitusjärgseks paariks kuuks abiline, kelle ainuke ülesanne on hoolitseda ema eest.

Mu sõbrad said hiljuti kaksikud ja ütlesid peale seda oma sõpradele täpselt, mida neil vaja on: et sõbrad tuleksid külla, kokkaksid neile ja pakuksid seltsi. Ning pärast seda koristaksid kõik enda järelt ära. 

See on suurepärane näide oma vajaduste väljendamisest. Kahjuks on paljudel emahäbi – ema tunneb häbi, et kodus on pesemata nõud ja riided ning ei julge seda poolt oma elust teistega jagada. Nii isoleerib ta end sotsiaalselt, selle asemel et lähedasi kaasata. Lähedased võiksid olemas olla kogu aeg, mitte ainult pühadel ja tähtpäevadel.

Kas sa oskad nimetada mõnd viisi, kuidas saaksime Eestis emasid paremini toetada? 

Paljude naiste jaoks on sünnitamise ja kojusaamise vaheline ühispalatis olemine sünnituse kõige traumeerivam faas.

Eesti sünnitusabi tase on maailma tipus. Meditsiinisüsteemi perspektiivist sooviksin ma, et mõlemad vanemad saaksid jääda peale sünnitust lapsega tasuta haiglasse. See annaks emale võimaluse sünnitusest paremini taastuda ja isale võimaluse õppida kohe algusest peale lapse eest samas mahus hoolitsema. Olen kuulnud, et paljude naiste jaoks on sünnitamise ja kojusaamise vaheline ühispalatis olemine sünnituse kõige traumeerivam faas. Teiseks oleks vaja rohkem arstivisiite ema vaimse tervise kontrollimiseks nii enne kui ka pärast sünnitust.

Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust „Ära kaaguta!“.