Mida õppida Lindsay Clancy juhtumist?

USAs lõppes kohtuprotsess Lindsay Clancy üle, kes tappis sünnitusjärgses psüühilises kriisis oma kolm last. Psühhiaater Hedda Lippus selgitab, miks seda juhtumit ei saa kasutada näitena „ohvrimajandusest“, nagu seda nimetab juhtumist Postimehes kirjutanud Martin Ehala.

Kolme väikese lapse surmast on raske kirjutada. Selle teo õudust ei ole võimalik ega vajalik vähendada. Kuid just selliste juhtumite puhul on oluline teha vahet kahel täiesti erineval küsimusel: mida inimene tegi ja millises psüühilises seisundis ta seda tegi.

Martin Ehala 28. augustil Postimehes ilmunud arvamuslugu käsitleb Lindsay Clancy juhtumit eeskätt näitena nähtusest, mida ta kirjeldab sõnaga „ohvrimajandus“. Ehala väitel on USAs ohvrimajandus jõudnud selleni, et „tapjatest hakatakse ohvreid vormima“. Selline käsitlus on võimalik ainult siis, kui jätta kõrvale suur osa sellest, mida me Lindsay Clancy juhtumi kohta praeguseks teame. Psühhiaatria vaatenurgast sunnib see juhtum küsima hoopis ebamugavama küsimuse: kuidas on võimalik, et raskes psüühilises kriisis ema otsib korduvalt abi, räägib enesetapumõtetest ja mõtetest oma lastele viga teha, kuid ikkagi ei õnnestu katastroofi ära hoida?

Kohtuprotsessil avalikuks tulnud materjalidest joonistub pilt naisest, kes ei keeldunud ravist ega varjanud oma seisundit.

Kohtuprotsessil avalikuks tulnud materjalidest joonistub pilt naisest, kes ei keeldunud ravist ega varjanud oma seisundit. Vastupidi – ta otsis korduvalt abi. Ta pöördus vaimse tervise õe ja psühhiaatri vastuvõttudele, helistas suitsiidikriisi telefonile, pöördus psühhiaatriahaigla erakorralisse vastuvõttu ning viibis ka haiglaravil, kust ta vähem kui kolm nädalat enne laste surma välja kirjutati. Clancy pidas sel perioodil päevikut, mis annab tema tollasesse seisundisse olulise sissevaate. Ta ei kirjelda päevikus soovi oma lastest vabaneda ega vaenulikkust nende suhtes, vaid ta kirjutab murest oma vaimse tervise pärast, soovist terveks saada ning sellest, kui oluline on talle olla oma laste jaoks kohal. Ta jälgis tähelepanelikult oma sümptomeid ja ravi ning püüdis mõista, mis temaga toimub. Detsembris rääkis ta oma emale ja abikaasale, et tal on olnud mõtteid oma laste vigastamisest. Tema tollane abikaasa ütles Lindsay Clancyt ravinud vaimse tervise õele, et naise seisund on ravi foonil väga palju halvemaks läinud ning palus ravi muuta. Tema ema kirjeldas kohtus, kuidas tütar muutus järjest paranoilisemaks, kartes isegi üksi magada.

Vahetult pärast laste tapmist lõikas Lindsay Clancy oma kaela ja käsi ning hüppas oma kodu teise korruse aknast alla. Ta vajas elustamist ning jäi ellu, kuid sai raske seljaajukahjustuse ning on alakehast halvatud. See ei tõesta, et ta oli laste tapmise hetkel psühhoosis, kuid seda ei saa ka tema loost rääkides kõrvale jätta. Samuti ei saa kõrvale jätta tema lähedaste kirjeldusi sellest, milline ema ta enne haigestumist oli. Tema endine ämm kirjeldas teda kohtus kui suurepärast, hoolitsevat ja armastavat ema. Clancy lähedaste tunnistuste järgi olid lapsed tema elu keskmes. Psühhiaatrilisest vaatenurgast on oluline küsida: mis peab juhtuma inimese psüühikaga, et ta teeks midagi, mis oleks absoluutses vastuolus kõigega, mida ta seni on teinud. Seetõttu on väga raske vaadata seda juhtumit lihtsalt kui lugu naisest, kes tappis oma lapsed ja keda nüüd feministid tahavad tagantjärele ohvriks kuulutada.

Psüühikahäire diagnoos ei tee inimesest ohtlikku lapsevanemat. Seda tuleb rõhutada, et inimesed julgeksid oma hirmutavatest mõtetest rääkida.

Me ei tea, millises psüühilises seisundis Lindsay Clancy oma lapsed tappis. Seda ei tea Martin Ehala ega ka mina. USAs lõppes just viis nädalat kestnud kohtuprotsess, kuhu olid kaasatud mitmed kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia eksperdid. Vandekohus arutas juhtumit 38 tundi ning kahjuks ei jõutud otsuses üksmeelele. Kaitse väitis, et Clancy kannatas bipolaarse häire ja sünnitusjärgse psühhoosi all ning tema reaalsustaju oli häiritud. Prokuratuuri väide oli, et ta oli küll depressiivne ja suitsidaalne, kuid mõistis oma tegusid ning tegutses eesmärgipäraselt. Ka eksperdid jäid tema seisundit hinnates eriarvamusele. Kuid vastutustundetu on rääkida sellest juhtumist nii, nagu ei oleks võimalik, et ta oli psühhootilises seisundis. Clancy on kirjeldanud mehe häält, mis käskis tal tappa lapsed ja seejärel ennast. Teada tuleb ka seda, et psühhoos võib avalduda väga mitmesugustel viisidel ning see ei tähenda tingimata filmidest tuttavat pidevalt kaootilist ja silmanähtavalt „hullu“ käitumist. Inimene võib mõnes olukorras näida adekvaatne ja samal ajal olla tema reaalsustaju mõnes olulises küsimuses sügavalt häirunud. Oluline on mõista, et psühhoosis inimese käitumise põhjused ei pruugi väljastpoolt vaadates olla arusaadavad.

Peab arvesse võtma, et Clancy oli kaheksa kuud tagasi sünnitanud, pärast mida hakkas ta vaimne tervis järjest halvenema. Esimese 12 kuu jooksul pärast sünnitust võib esineda sünnitusjärgset depressiooni ja psühhoosi. Sünnitusjärgne depressioon puudutab hinnanguliselt iga seitsmendat kuni kümnendat naist. Sünnitusjärgne psühhoos on haruldane, kuid üks psühhiaatria tõsisemaid erakorralisi seisundeid. Kirjanduses hinnatakse selle esinemissageduseks ligikaudu üks kuni kaks juhtu tuhande sünnituse kohta. Selle sümptomiteks on muu hulgas mõtlemise (ebatavaliste seoste ja mõtete esinemine, mida nimetatakse luulumõteteks) ja käitumise (rahutuks või just passiivseks) muutumine, meelepetted (sh kuulmismeelepetted), väljendunud unehäired.

Lindsay Clancy juhtumi juures ei peaks meid kõige rohkem häirima see, et keegi nimetab teda ohvriks, vaid see, mida oleks saanud teisiti teha.

Luulumõtted võivad tekkida ka lapse suhtes. Ema võib näiteks tajuda olematut ohtu lapsele või uskuda psühhootilise loogika alusel, et mingi kohutav tegu on vajalik lapse kaitsmiseks. Näiteks on vaja laps tappa, sest siis ta saab taevasse, kuid muidu jääb igaveseks piinlema. Seda nimetatakse ka altruistlikuks filitsiidiks. See ei muuda tegu vähem traagiliseks, kuid tähendab, et teo psühhopatoloogia võib olla täiesti erinev n-ö tavapärase tapmise motiivist. Just seetõttu käsitletakse sünnitusjärgset psühhoosi meditsiinilise erakorralise seisundina, mille puhul on praktiliselt alati vajalik ema hospitaliseerida enda ja lapse turvalisuse tagamiseks. Ravimata sünnitusjärgse psühhoosi puhul on kirjanduses kirjeldatud lapse tapmise riski suurusjärgus 1–4 protsenti. Absoluutarvuna on sellised tragöödiad õnneks väga harvad, kuid tagajärgede raskuse tõttu tuleb psühhoosikahtlust võtta äärmiselt tõsiselt. Seejuures on sama oluline öelda välja vastupidine: valdav enamik sünnitusjärgse psühhoosiga naisi ei tapa ega kahjusta oma lapsi. Psüühikahäire diagnoos ei tee inimesest ohtlikku lapsevanemat. Seda tuleb rõhutada, et inimesed julgeksid oma hirmutavatest mõtetest rääkida.

Lindsay Clancy juhtumi juures ei peaks meid kõige rohkem häirima see, et keegi nimetab teda ohvriks, vaid see, mida oleks saanud teisiti teha. Ta otsis abi, rääkis oma sümptomitest, suitsiidimõtetest, mõtetest lastele viga teha, pöördus erakorralisse vastuvõttu ning läks vabatahtlikult psühhiaatriahaiglasse ravile. Kuid sellest kõigest hoolimata lõppes kõik kohutava tragöödiaga. Psühhiaatria ei võimalda kahjuks eksimatult tulevikku ennustada ning ka väga hea ravi korral ei ole võimalik kõiki suitsiide ega vägivallategusid ära hoida. Kohtuprotsessil tõstatati mitmeid küsimusi Clancy ravi killustatuse, ravimite sagedaste muudatuste, spetsialistide omavahelise infovahetuse puudumise ning selle kohta, kas tema seisundi raskust hinnati piisavalt.

Mida aitab ühe Eesti luuletaja turvatunde üle ironiseerimine meil mõista kolme lapse surmast Massachusettsis? Mitte midagi. Paradoksaalsel kombel on see täpselt seesama nähtus, milles Ehala teisi süüdistab: päris inimese keeruline lugu surutakse narratiivi, mis kinnitab jutustaja maailmavaadet.

Selleks, et anda hinnang niivõrd mitmetahulisele ja keerukale juhtumile, vajame kohtupsühhiaatriat, mitte niinimetatud kultuurisõda, mille lahinguväljale Ehala kolme lapse surma veab. Seetõttu on Ehala artiklis minu jaoks eriti arusaamatu hüpe Lindsay Clancy juhtumist feministide, Malluka ja Sveta Grigorjevani. Mida aitab ühe Eesti luuletaja turvatunde üle ironiseerimine meil mõista kolme lapse surmast Massachusettsis? Mitte midagi. Kui juhtumit, kus raskes psüühilises kriisis naine oli enne oma laste surma korduvalt psühhiaatrilist abi otsinud, kasutatakse eeskätt tõestusmaterjalina selle kohta, et ühiskonnas on liiga palju „ohvrimajandust“, siis ei analüüsita enam Lindsay Clancy juhtumit. Tema lugu kasutatakse ära ühe teise ideoloogilise vaidluse pidamiseks. Paradoksaalsel kombel on see täpselt seesama nähtus, milles Ehala teisi süüdistab: päris inimese keeruline lugu surutakse narratiivi, mis kinnitab jutustaja maailmavaadet.

Kas värske lapsevanem julgeb öelda, et tal on hirm iseenda ees?

Võiksime küsida, kas Eestis võiks juhtuda sama. Kas sünnitusjärgseid psüühikahäireid osatakse piisavalt vara märgata? Kas sünnitusjärgses perioodis hinnatakse vaimset tervist süsteemselt? Kui kiiresti jõuab raskes seisundis inimene psühhiaatrini? Kas perinataalse psühhiaatria abi on piisavalt kättesaadav? Kas pere teab, millal unetus, ärevus ja pealetükkivad mõtted ei ole enam lihtsalt raske lapsevanemaks saamisega kohanemine, vaid võimalik psühhiaatriline erakorraline seisund? Kas värske lapsevanem julgeb öelda, et tal on hirm iseenda ees? Sest kui vastame sellisele ülestunnistusele moraalse hukkamõistu, häbistamise või hirmuga, siis ei saa me õigel hetkel sekkuda ja pakkuda hädavajalikku abi, et taoliste sündmuste kordumist ennetada.