Vähemusstressist võitu! Kuidas kväärkogukond vaimset tervist hoiab?

Seekordses “Ära kaaguta!” episoodis on Greta Roosaarel külas Vikerteraapia mõttekoja loojad Laura Barbo ja Joelle Marcelle Antson. Juttu tuleb LGBT+ inimeste vaimsest tervisest, vähemusstressist, somaatikast ja muidugi ka käimasolevast Pride’i kuust.

Mis on Vikerteraapia mõttekoda ja kust idee alguse sai?

Laura: Mõte sai alguse umbes aastal 2023, kui märkasin, et mu LGBT+ sõprade seas on vaimse tervisega halvasti. Samas ei ole piisavalt vaimse tervise spetsialiste, kes oskaks LGBT+ inimestega õigesti ümber käia. Võib-olla teatakse, kes on seksuaalvähemused (lesbid, geid ja biseksuaalsed inimesed), aga transsoolisus läheb juba keeruliseks. Nii Eestis kui ka välismaal on olnud juhtumeid, kus LGBT+ inimene läheb vaimse tervise spetsialisti juurde ja saab vaimse tervise abi asemel hoopis vääritimõistmist ja vähemusstressi juurde. Või peab ta hakkama terapeuti õpetama – et kes on biseksuaalne ja kes transsooline – ning siis jääb vaimse tervise abiks vähe aega. Praeguseks on olukord natuke parem, näiteks Q-Space teeb tugigruppe, aga mõni aasta tagasi tundsin ma, et midagi tuleb ette võtta ja hakkasin kaasamõtlejaid otsima. 2025. aastal liitusid Joelle ja Eva Lond. Hakkasime korraldama üritusi nime all “Ruum meile”. 

Kui räägime LGBT+ inimeste vaimsest tervisest, siis millest on Eestis teie arvates puudu?

Laura: Haridusest. Kui vaimse tervise spetsialisti teema huvitab, siis ta õpib ise juurde. Ülikoolides natuke puudutatakse neid teemasid, aga süvitsi läinud haridust spetsialistidel ei ole. 

Joelle: Praegu korraldame üritusi kogukonna toetamiseks, aga tulevikus tahaks vaimse tervise spetsialistidele koolitusi tegema hakata.

Mainisid enne vähemusstressi. Mis see on ja milles see väljendub?

Laura: See on hulk lisastressoreid, mida kogevad inimesed, kes on ühiskonnas marginaliseeritud või vähemustatud. Enamasti on need inimesed, keda on arvuliselt vähe, nagu LGBT+ kogukond, ja Eestis ka teise nahavärviga inimesed. Samuti võivad seda kogeda naised, keda arvuliselt ei ole vähem, aga kelle probleemid või soovid on lükatud tähelepanu keskpunktist marginaalide ehk servade poole. Sealt tuleb sõna marginaliseeritud. 

Mulle meeldib, et sa kasutad sõna “vähemustatud”, sest see on protsess, mitte asjade loomulik kulg. Aga too palun näide vähemusstressi kohta?

Laura: Hetkel on kogukonnas üleval transsooliste inimeste soolise ülemineku toetamine. Kui rääkida kellelegi, kes transsoolisi inimesi ei tea, et on inimesed, kes sooviksid enne 18-aastaseks saamist soolist üleminekut, siis on tihti esimene küsimus, et mis siis, kui nad seda kahetsevad. See on osa vähemusstressist, et eeldatakse, et sa hakkad kahetsema. Näiteks põlveoperatsiooniga ei eeldata, et sa kahetsema hakkad.

Joelle: Seda võiks võrrelda abiellumise või laste saamisega. Abielu kohta ei küsita, et äkki sa ikka hakkad kahetsema, kuigi sealne kahetsusmäär (ehk siis abielulahutused) on märksa suurem kui soolise üleminekuga seotud kahetsus. Ja soolise ülemineku kahetsus on peamiselt sotsiaalse mitteaktsepteerituse tõttu.

Kahetsemine on üks müütidest, mis neid teemasid saadab. Teine müüt on laste opereerimine. Meie kuulajad ilmselt teavad, et tegelikult lastele selliseid asju ei tehta.

Laura: Välja arvatud juhul, kui tegemist on intersoolise lapsega. See tähendab, et ei ole selgelt aru saada, kas laps on mees- või naissoost. Isegi ilma vanematelt luba küsimata tehakse mõnikord operatsioone, et suunata inimest ühe või teise soo suunas.

Selles olukorras me räägime siis täiesti ilma nõusolekuta opereerimisest?

Laura: Jah. Mõnes mõttes on tõsi, et see aitab lapsel paremini ühiskonda integreeruda. Aga igal operatsioonil võivad olla komplikatsioonid ja kui inimene ise ei tea, et teda on opereeritud või et ta on intersooline, siis see võib hilisemas elus igasuguseid probleeme tekitada. Eestis ei koguta statistikat intersooliste laste kohta, nii et me ei tea, mis olukord on. 

Kas Eestis ei saa inimene oma terviseandmetest vaadata, et temaga on selline meditsiiniline protseduur tehtud?

Laura: Ma ei tea, kas see kajastub kuskil inimese terviseandmetes, aga ma tean kindlalt, et statistikat selle kohta ei koguta.

Joelle: Meil kogukonnas ei ole palju teadmisi intersoolistest inimestest seetõttu, et inimesed tihtilugu ise ei teagi, et nad on intersoolised. Tegelikult on intersoolisi inimesi 1–2 protsenti ehk sama palju kui punapäiseid inimesi. Nii palju või vähe, kui ma olen kuulnud intersooliste inimeste kogemustest, on neis palju traumat ja valu, et nende eest on tehtud otsuseid, mida nemad ei oleks teinud.

Kui tuleme tagasi alaealiste soolise ülemineku juurde, siis lapseeas tähendab see enamasti sotsiaalset üleminekut ehk nime, soolisustatud sõnade ja riietuse aktsepteerimist. See ei tähenda väikeste laste operatsioone.

Laura: Isegi täiskasvanud transsoolistel inimestel on operatsioonid üks väike osa soolisest üleminekust. Paljud transsoolised inimesed ei teegi mingeid operatsioone. Seega hirm, et kui inimene saab enda transsoolisusest aru, siis saab ta hommepäev mõnelt LGBT-aktivistilt operatsiooni vautšerid ja hakkab ennast lõikama, on väga kaugel reaalsusest. Tegelikult tuleb enne sotsiaalne üleminek, hormoonasendusravi ja juriidilise soomarkeri muutmine. Hiljem võib-olla vabal valikul mõned operatsioonid ka.

Joelle: Tihti on operatsioonid vajalikud ainult seetõttu, et puberteediblokkerid, millega muutusi ennetada, pole olnud kättesaadavad.

Tulles tagasi vähemusstressi juurde, siis mingil hetkel inimene ka internaliseerib need negatiivsed eeldused. Kui on negatiivsed kogemused, siis ma juba eeldan või ootan sama. Seesama hirmuseisund võib olla inimesele sama laastav kui päriselt vägivalla või diskrimineerimise kogemine. Kuidas see inimese elukogemust kujundab?

Joelle: Näiteks ma ise olen avalikus ruumis liikudes, eriti pimedas, üsna valvas. Mind on ühe korra jälitatud, aga ma ei ole kogenud füüsilist vägivalda. Kuna ma tean, et on transnaisi, kes on seda hiljuti Eestis kogenud, siis mul on suhteliselt kogu aeg kõrgendatud ohutunne. Kannan pipragaasi taskus.

Nii trans- kui ka cis-naised on turvalisuse loomiseks kasutanud mõnd taolist võtet, et läinud teist teed koju või teeselnud telefonikõnet. Meid on õpetatud neid asju tegema. Samas taastoodab see ohvri süüdistamise narratiivi ja minu meelest võiks rohkem keskenduda sellele, kuidas ära hoida seda, et keegi üldse teist ründab.

Laura: Vähemusstressi üks pool on eeldatav või kogetud vägivald, aga LGBT+ inimestel on selleks ka negatiivsed sõnumid, mida ollakse lapsest saati kuulnud. Kui ma hiljem saan aru, et olen ise osa sellest kogukonnast, siis teinekord nõuab see endaga palju tööd, et seda narratiivi muuta.

Joelle, sina tegeled kehatööga. Kas saaksid palun lahti seletada, mis see on?

Joelle: Katusterminina kasutaksin sõna somaatika. See jaotub omakorda konkreetsemateks meetoditeks nagu somaatiline coaching ja somaatiline kehatöö (inglise keeles somatic bodywork). Somaatika on kõige lihtsamalt öeldes viis, kuidas me oleme kontaktis iseendaga, sealhulgas oma kehaga. Kui kasutame sõna “keha”, siis see tuleb kreekakeelsest sõnast soma, ja me mõtleme soma all inimest oma terviklikkuses. 

Coaching on rohkem vestlev. Me seame selge eesmärgi ja saame harjutuste kaudu selles suunas liikuda. Kehatöö kasutab sama teoreetilist raamistikku ja coach’ivaid küsimusi, aga enamik seanssi toimub massaažilaua peal. See erineb massaažist kahel viisil. Ühelt poolt on tehnika teistsugune – vähem lihaste mudimist ja rohkem survepunktide hoidmist. Teiselt poolt on erinev eesmärk. Tuleme tagasi selle küsimuse juurde, mis roll on pingetel ja emotsioonidel, mis su kehas kinni on. 

Mis on tavalised küsimused, millega inimesed sinu poole pöörduvad?

Joelle: Tihti tullakse krooniliste valudega, aga ka turvatunnet otsima. Mõned tahavad õppida ei ütlema või hoopis tugevaid tundeid (nagu leina) läbi elama. Kindlasti on ka soo ja seksuaalsusega seotud teemad ning neuroerinevustesse puutuv. Et lubada kehal olla see, mis ta tahab olla. 

Me oleme nüüd rääkinud keerulistest teemadest. Kas teile tundub, et midagi on praeguses ajahetkes ja ühiskonnas ka heas suunas liikumas?

Laura: Sellel aastal on Baltic Pride’il mu arvates rohkem üritusi kui eelnevate aastate peale kokku. Hea, et Viljandi linnaisadele vastumeelne vikerkaarekangas rullitakse lahti nii Viljandis, Tartus kui ka Tallinnas. 

Joelle: Viimase poole aasta jooksul on tulnud juurde palju inimesi ja organisatsioone, kes tegelevad LGBT+ inimeste vaimse tervise teemadega. 

Laura: Siit ka üleskutse: Eesti LGBT Ühingus on toimunud transinimeste vanemate tugigrupp juba mõnda aega. Meie Vikerteraapia mõttekojaga lõime transinimeste lähedaste tugigrupi, mille kohtumised toimuvad iga kuu viimase esmaspäeva õhtul. Kui te teate, et mõni transinimese sõber, partner või muu lähedane võib sellisest tugigrupist huvitatud olla, siis jagage talle infot.

Mida ütleksite inimesele, kes pole praidil käinud, aga on sellest huvitatud, ent veidi hirmul?

Laura: See on väga normaalne tunne. Kui sa ei julge üksi tulla, siis kirjuta Vikerteraapia mõttekojale või otsi meid rongkäigus üles. 

Joelle: Mida rohkem inimesi osaleb, seda suurem on toetus meie kogukonnale. 

Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust “Ära kaaguta!”.