Kõndiva naise märkmed

30. juuni 2026

etenduskunstid keskkond kunst linnaruum TALFF Tallinn

Reaalse ruumi disainimisel kiputakse ruumipsühholoogiat ja -kultuuri tahaplaanile jätma. See on aga suuresti alus just emotsionaalse ruumi loomisele ehk lihtsalt öeldes – inimkogemusele. TALFFil vestlusringi “Atlas: sissejuhatus” juhtiv Getriin Kotsar jagab kõndimise käigus tekkinud mõtisklusi.

Üks naine, ütleme näiteks 24-aastane, kõnnib Tallinnas ringi. Ta on enam-vähem kohalik, see linn ei ole talle võõras. Ta on siin elanud, õppinud, bussis pensionäridele kohta pakkunud, baarides tüütuid mehi eemale ajanud, mäletab endist Balti Jaama ja kaardistanud kõige turvalisema tee koju jõudmiseks. Talle meeldib jalutada, kõndida sinna, kuhu jalad viivad. Mõnikord mängib ta endaga mängu – loe kokku, mitu tänavanime on pühendatud mõnele meessuurkujule ja mitu naisele. Koidula on üksi Weizenbergi, Kerese, Tammsaare, Vilde jnejnejne vastu. Ta uurib hooneid ja inimesi, unistab korda tehtud kõnniteedest ja rangematest kiiruspiirangutest autodele, avalikest kättesaadavatest mähkimislaudadega vetsudest, ja metsikust rohelusest, mida konstantselt ei niidetaks. Eelkõige loodab ta, et on siia ruumi teretulnud.

Ma olen õppinud etenduskunstnikuks. See tähendab, et minu viis ruumiga töötada on mõnevõrra ajutine. Üldiselt on see nii: prooviprotsess, visandid ja mõtted, kolleegidega ruumi komponeerimine, mis piltlikult öeldes “eksisteerib õhtuks või paariks”. Ruum on täis, siis tühi ning lakkab sellisel kujul, nagu me seda teadsime, olemast. Teatav haprus ja “lagunemine” sillutab teed järgmistele ruumiloome praktikatele, dialoogidele, kohtumistele.

Foto: Jack Sharp, Unsplash

Viimasel ajal on aga see ajutisus mind muserdanud ja mitte ainult kunstilise ruumi kontekstis, vaid ka igapäevaelus. Näib, et aina enam on meie tegutsemine ja tarbimine nii füüsiliselt, vaimselt kui ka digitaalselt suuresti kantud loogikast, et kõik on ühekordne. Meil on kollektiivselt kuues käik sees ning piirid, mis ümbritsevad läbimõtestatud ajutisust ja painavat ihalust järjekordse “uue” järele, on hägused. Tasapisi on olulisimaks kujunenud läbilaskevõime optimeerimine ja tootluse suurendamine. Aina neurootilisemana näiv efektiivsus on voorus, musitseerivad ju klassikudki: “Harder, better, faster, stronger.”¹ Ent kõige selle taustal langeb kvaliteet, kaob kohalolu, muutub inimeseks olemise kogemus.

Sirbi artiklis “Kui linn sunnib kiiruse peale” kirjutab Heleriin Kolbak², kuidas aeglane samm on linnaruumi kvaliteedi mõõdupuu. Läbimõeldud ja ligipääsetav keskkond võimaldab korraga nii rahulikku jalutuskäiku kui ka kiiremat sõitu jalgratta seljas. Linn, mille eesmärk on pakkuda võrdseid olemise viise kõigile ruumis viibijatele, pidades seejuures silmas ka näiteks turvatunnet ja mugavust, kutsub ka ise rohkem panustama. Näiteks kodanike enda algatusel valminud ühisaiad, toidukapid või kaldteed on näiliselt pisikesed, ent suure mõjuga ettevõtmised, mis võimendavad kogukonna- ja kuuluvustunnet.

Inimene on kuulda, näha, ja mis peamine – siia ruumi oodatud. Ümbritsev keskkond on selgelt loodud kasutamiseks ja olemiseks: tänavad, pargid, mereäärsed promenaadid, bussipeatused, poeesised on loodud inimeste vajadusi ja soove silmas pidades. Lapsed saavad üksi õues mängida, ilma et nad auto alla jääks, öösiti julgetakse üksi koju kõndida, vanemaealised ja erivajadusega inimesed suudavad lumisel päeval iseseisvalt liikuda. Nagu Kolbak tõdeb, siis teatud sorti aeglus nii planeerimisel kui ka linnas elamisel-olemisel toetab kõigi elu. Hea linn võimaldab inimestel oma tempo leida, mitte vastupidi, kui see ette dikteeritakse. Hoolikalt komponeeritud ja erinevaid vajadusi arvesse võttes loome ühiselt kestvat (elu)ruumi, mis kehtestab end nii funktsionaalselt kui ka emotsionaalselt.

Foto: Ronaldo Santos, Unsplash

Eesti esimene ja seni ainus naispresident Kersti Kaljulaid³ on oma 2019. aasta kõnes PPA töötajatele öelnud, et turvatunnet saab mõõta mitmeti. Selleks, et meie igapäevane ruum nii linna- kui ka riigitasandil oleks vaikimisi kõigile mõeldud, eeldab koostööd, jätkusuutlikke otsuseid ja strateegilisi valikuid. Aeg-ajalt jääb aga uudiseid ja arvamusartikleid lugedes mulje, et madalaid äärekivisid, öösel põlevaid tänavalampe või adekvaatseid ühistranspordiühendusi nähakse tüütu kohustusena, liialt suure kulutusena, mis ei teeni hetkega kulutatud raha tagasi. Rahana ehk võibolla tõesti kohe mitte, aga kuhu jääb muu valuuta, nagu näiteks turvalisus, usaldus ja vabadus? Soov panustada kogukonna arengusse, julgus kaasa rääkida? Miks nendest väärtustest kiputakse uute hoonete, teede või ühenduste loomisel mööda vaatama?

Võrdlemisi tõrksat mõttelaadi inimkeskse linnaruumi suhtes ilmestab hästi ajakirjanik Indrek Kiisleri⁴ värske vestlus Tallinna linnapeaga. Peeter Raudsepp, kes kujundlikult öeldes suunas arhitektid pingile istuma, näeb nii erialaspetsialiste kui ka konkursi käigus saabuvate ideede teostamist arutu kulutusena, mille vastumürk on standardlahendused. Näikse, et eesmärk on tagada hoonete, mänguväljakute jms kvaliteedi asemel odavus ja kvantiteet, liikluses aga toosama läbilaskevõime ja “tõrjutud” autode tagasitoomine. Harder, better, faster, stronger.

Selline suhtumine peegeldab selgelt praeguseid hoiakuid elukeskkonna ja selles elavate inimeste suhtes – need tunduvad suuresti jäigad ja isegi mõnevõrra vaenulikud. Reaalse ruumi disainimisel kiputakse selliste hoiakute tagajärjel ruumipsühholoogiat ja -kultuuri tahaplaanile jätma. See on aga suuresti alus just emotsionaalse ruumi loomisele ehk lihtsalt öeldes – inimkogemusele. Praegu tundub, et jätkusuutlikud ja ligipääsetavad lahendused sünnivad siis, kui piisav hulk inimesi teeb väga valju häält (kuigi ka sellest ei pruugi piisata) või otsustab ise minna baari ette kaldteed ehitama. Tihti realiseerub kõige kurvem variant – inimesed lepivad olukorraga, sest püüdlused nullitakse, domineerima jääb jõuetus. Näib, et tagatubades suhtutakse urbanistlikku hügieeni ja kestvate lahenduste loomisse kui millessegi pseudosse ja tüütusse.

Foto: Raychan, Unsplash

Millised tingimused peavad olema täidetud, et inimene tunneks, et teda on kuulatud ja märgatud? Iga päev linnaruumis liikudes ja toimetades kipuvad ebamugavused end manifesteerima näiliselt argiste asjade ja ressursside puudumisena: aeg, raha, energia. Ruumiloome probleemide püsimisel ja kuhjumisel on neil otsene mõju meie elukvaliteedile, vaimsele heaolule ning käitumisele. Et oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus tähelepanu on kõigele vaid viivuks, on ka meie suutlikkus märgata teineteist ja ümbritsevat keskkonda kahanemas. Arusaam, et kõikjale on vaja jõuda nüüd ja kohe, ning et iga tulekahju nõuab kohest kustutamist, tõukab tagant oskamatust ning hirmu aega ja ruumi võtta. Neurootiline suhtumine kõigesse ümbritsevasse võimendab leppimist lahendustega, mis on orienteeritud efektiivsusele ja kiirusele – masinatele.

Etenduskunstnikuna tahaksin ma julgustada leidma viise, kuidas ruumi võtta ja ise tempot dikteerida. Midagi, mis näib olevat aina keerulisem. Ühe tagasihoidliku lahendusena pakun kõndimise praktika. Olemuselt askeetlik, ent üllatavalt võimekas viis ruumis liikumiseks ärgitab märkamis-ja tähelepanumeelt ning taju ja teadlikkust sellest, milline on keskkond, milles viibitakse. Sellele lisaks kipub jalutades ka mõttetöö paremini edenema, sest üldjuhul samal ajal midagi muud ei tehta. Kõndimine saab olla täieliku kohalolu harjutus ja praktika ruumis, mis pulbitseb, elab ja muutub iga hetkega. Sisemine soov kestuse, püsivuse ja aegluse järele võimaldab luua mõtestatuid ja struktureerituid lahendusi kvaliteetsemaks paigaloomeks. Disainitud kohad, mis võimaldavad neidsamu kvaliteete kogeda linnaruumis ka muudes liikumis-, tegutsemis- ja olemisvormides, pakuvad terviklikku inimkogemust – eelkõige elamist, mitte pelgalt ellujäämist.

Ta tajub, et on silmakirjalik. Kui ta on autojuht, mõtleb ta, miks ei tohi 50ga sõita; kui jalakäija, siunab liiga kaua põlevaid punaseid foore; kui bussireisija, siis ärritub umbsuse ja inimeste rohkuse peale. Ta ei ole oma kohaga rahul vastavalt rollile, kuid frustratsioon kujuneb aegamisi huviks ja seejärel kireks. Ta tõmbab õhtuti tossud jalga, läheb ühte magalarajooni või hipsteritest pungil linnaossa, jalutab, teeb märkmeid, kirjutab, uurib. Ta tunneb huvi ja ütleb, et sellest esialgu piisab. Tüütu funktsionaalne, argine ruum on muutunud tema mänguväljakuks, mis pidevalt muutub ja laieneb. Ta on kõndiv naine.