Alati ei piisa pealtvaatamisest
Turvalisem ruum ei teki ettevaatlikkusest, vaid vastutusest oma kohalolu eest. TALFFi osaleja, kirjanduskriitik Saara Liis Jõerand, kirjutab enda suvelaagri kogemusest.
Kuidas ehitada sõbralikku, kaasavat, eelarvamustevaba ja turvalist ruumi?
Üritusi korraldades seisan tihti valiku ees. Kui fookuses on turvalisus, ei saa kaasavus olla absoluutne – kuna ruumis viibijad peavad seal kehtivatest reeglitest sarnaselt aru saama, vajab see osalejate vahel juba eos üsna suurt ühisosa. Kui eesmärk on aga kampa võtta erinevaid inimesi, seadmata kitsaid eeltingimusi, ei saa kunagi päris kindel olla, mis nende inimeste kohtumisel saama hakkab ning kui hästi õnnestub selle ruumi ehitamiseks vajalikke reegleid kehtestada.
Ave Vellesalu ja Keithy Kuuspu performance’i kujundus. Foto: Kristina Sikk
Tänavu neljapäevase suvelaagri formaadis toimunud TALFF pakkus neile otsinguile väga väärtuslikku perspektiivi. Kuna teretulnud olid kõik piletiomanikud, aga samas tuli mitu päeva koos samas ruumis hakkama saada, külg külje kõrval magada ja sama kraanikausi kohal hambaid pesta, tundis vast enamik laagrilisi enne kohalejõudmist kerget (ja igati normaalset!) sotsiaalset ärevust. Kes on need teised on, mis mind nendega seob, kas me saame ikka hakkama? Selgus, et koos hakkama saamiseks ei piisa teiste osalejate piiride austamisest, vaid sama oluline on oskus ruumi ja vastutust võtta
Muidugi on ka selge, et TALFFi „avalikkus“ on tinglik, kuna asjakohane teave jõuab sotsiaalmeedias eelkõige juba korraldajaga mingil moel seotud sihtrühmani. Ja kuna korraldaja pole mitte korteriühistu ega autokool, vaid just maailmavaatelisel alusel loodud Feministeerium, on eeldused koos hakkama saamiseks juba päris head – eriti kui eeldada, et ka Meta provotseeriva algoritmi kaudu feministlikku infovälja haaratud teisitimõtlejad kohkuvad ehk asukoha, kestuse ja vegantoidu (!) peale ära.
Rääkisin paljudega, kes olid tulnud üksi ega tundnud koha peal eriti kedagi, ning ka ükski omavahel juba tuttav seltskond ei paistnud hirmutav. Inimesed olid abivalmid. Tähelepanelikud. Arvestavad.
Õigupoolest, feminismist paremat ühenduslüli annab välja mõelda! Kohe algusest peale oli tunda, et suurem osa ruumis viibijaid teab, kuidas teise inimesega avatult ja empaatiliselt suhelda, ning on teistest ja nende vaatepunktidest siiralt huvitatud. Rääkisin paljudega, kes olid tulnud üksi ega tundnud kohapeal eriti kedagi, ning ka ükski omavahel juba tuttav seltskond ei paistnud hirmutav. Inimesed olid abivalmid. Tähelepanelikud. Arvestavad.
Telkijad tööhoos. Foto: Laura Barbo
Loetletud omadused pole aga kõik, mida on vaja, et end vabalt ja hästi tunda. Olulise lisandusena märkasin, et väga paljud inimesed teavad, kuidas võtta ruumi (laenates sõnastust Laura Barbo liikumistöötoa pealkirjast) – nad julgevad algatada, küsida, arvamust avaldada ja erineda. Ootamatul kombel ei võta selline oskus minult endalt ruumi ära, vaid vastupidi. Kui teised julgevad olla sajaprotsendiliselt olemas, võimalikult palju nemad ise, siis ei pea ka mina muretsema, et selliselt käitudes kellelegi ette jääksin. Suur rõõm oli näha näiteks Sanna Kartau liikumistöötoas „Liigu nagu titt“, et iseenda lapsepõlvekogemuse füüsiline läbimängimine on paljude jaoks piisavalt okei asi, mida võõrastega koos ette võtta; või kuulda Airi Triisbergi ettekande „Pension, vaesus, sugu“ ajal ja järel, kui palju oli publikus küsimusi ja aruteluteemasid, mida algatati sama vabalt nagu ühises õhtusöögilauas; või tunda 8. märtsi meeleavaldustraditsiooni teemalises aruteluringis nii mitmelt poolt hoovavat sisemist põlemist. Laagrilised olid kogu aja üleni kaasas ja valmis panustama.
Kui teised julgevad olla sajaprotsendiliselt olemas, võimalikult palju nemad ise, siis ei pea ka mina muretsema, et selliselt käitudes kellelegi ette jääksin.
Alina Besleaga juhitud õhtune vestlusring. Foto: Kristina Sikk
Lisaks osalejate endi oskustele ja omadustele mängis selle kaasasoleku soodustamises asendamatut rolli ka laagri formaat. Võrreldes kõiksuguste kodulähedaste konverentside, töötubade, paneeldiskussioonide ja kväärluuleõhtutega, on laagris ju nii, et juhitud tegevuste ajal kuuldud mõtted ei hõlju mitte üksinda koju jalutades lihtsalt teisest kõrvast välja, vaid jäävad ühisesse ruumi alles. Ühelt poolt annab ühiselt kogetust lõunalauas, käsitöötelgis ja saunas teistega arutamine aimu, mida teised tegelikult mõtlevad ja kui vähe on põhjust neid karta; teisalt tuletab vestlustes osalemine meelde, et ka mina olen selles kõiges aktiivne ja võrdne osaleja. Laagrisse ei saa minna vaatama, saab minna ainult tegema.
Laagrisse ei saa minna vaatama, saab minna ainult tegema.
Jah – ükskõik kui neutraalse ja nähtamatuna ma oma POV-d1 ka tajuda ei armastaks, siis ka minu madrats võtab ruumi ja suur hulk toitu maandub minu isiklikku kõhtu. Laagri viimasel päeval sattusin Kirte Jõesaare juhitud hoolepraktikate töötoas tegema harjutust, kus pidi vaatama paarilisele otsa ning teda neutraalselt kirjeldama: sul on kaks silma, sul on heledad juuksed, sinu suu asub sinu nina all. Osalt nagu ei midagi, teisalt olen ma täiesti paljastatud – see ongi tõsi, nad kõik on mind terve aja näinud! Selle ühise turvalise ruumi ehitamise vastutus on terve aja olnud ka minu õlgadel, ja just sellepärast on see tekkida saanud.
Vikerkaar. Foto: Kristina Sikk
