Septembri veerg. Feminism vajab kööke, laudu, hoove

Feministlikul liikumisel on ruumiprobleem. Võime ju lõputult rääkida, kuidas inimesed võiksid argipäevas teistmoodi suhelda, üksteise ja iseenda eest paremini hoolitseda, luua kooslusi ka väljaspool paarisuhet ja tuumikperet. Aga suhted, mis midagi tähendavad, vajavad kohta, kus inimesed saaksid kambakesi piisavalt kaua koos olla.

Viimasel ajal olen palju mõelnud kohtadele, kus ei pea tingimata midagi tegema. Ei pea töötama, tarbima ega isegi päriselt teadma, miks sa seal oled. Võib tulla, istuda, teiste inimestega kokku sattuda ja võib-olla alles siis saab miski alguse. Mismoodi sellised kohad välja näha võivad? Augustis sattusin seda küsimust vaatama kahest üsna erisugusest otsast, Tallinna feministliku foorumi (TALFF) suvelaagris jaBalti vasakpoolsete suvisel kokkusaamisel Kombinatasel Leedus.

TALFFi kavas oli töötubasid hoolest, fempaatiast, rassistlikust keelekasutusest ja sellest, kuidas teisega päriselt tutvuda. Suvelaager näitas kätte ka pimetähni. Väärtustest, representatsioonist ja õigustest on feministlikel üritustel palju juttu, oli ka TALFFil. Köökidest, laudadest, pesumasinatest, raamatukogudest ja hoovidest räägiti vähem, kuigi just seal saavad inimesed üksteisega rahulikult ja oma tempos tutvuda. Poliitilised liikumised sünnivad ruumides, kus ei pea iga veedetud tunni jooksul midagi ostma.

TALFFil osals palju inimesi ja vähemalt kaks koera. Foto: Aet Kuusik

Poliitilised liikumised sünnivad ruumides, kus ei pea iga veedetud tunni jooksul midagi ostma.

TALFFil olid päevad üsna tihedalt sisustatud, õhtud aga jäetud saunale, lebole ja (anti-)sotsialiseerumisele. Kui viimase päeva lõpuringis arutati, mida järgmisel korral teisiti teha, sooviti seda vaba ruumi veel teadlikumalt hoida: korraldajate programmi asemel võiksid õhtuid kujundada osalejate enda algatused või ei peakski tingimata midagi tegema. Kõlas isegi mõte aruteluringist selle üle, kuidas veeta aega, millega pole justkui midagi teha, sest pole ühtegi kohustust, eesmärki ega vaatemängu. Vaba ja loova suhtluse tekkimiseks ei piisa ainult programmi tühjaks jätmisest: inimestele tuleb ka märku anda, et nad on oodatud ise initsiatiivi võtma. Just sellistes tundides jõuab päeva jooksul kuuldu settida ja omavahelised jutud alata.

Vaba ja loova suhtluse tekkimiseks ei piisa ainult programmi tühjaks jätmisest: inimestele tuleb ka märku anda, et nad on oodatud ise initsiatiivi võtma.

Kombinatase ühes aruteluringis nihkus seesama küsimus ajutisest koosolemiskohast igapäevase elukorralduse tasandile. Räägiti Leedu, Šveitsi, Barcelona ja Saksamaa eluasemekooperatiividest, ühiskasutatavatest eluruumidest ja sellest, mida üldse tähendab kodu, kui seda ei käsitleta ainult ühe inimese, romantilises suhtes oleva paari või ühe tuumikpere eraomandis oleva kinnisvarana.

Nele Laos TALFFi korraldamas. Foto: Kristina Sikk

Mõlema puhul jäi mind kummitama sama asi. Meil on vähe kohti, kuhu minna lihtsalt sellepärast, et seal on teised inimesed, kellega saab võib-olla juttu rääkida. Kodu on järjest privaatsem ja paljudele, endiselt kõige rohkem naistele, ühtlasi töökoht, kus hooletöö ja majapidamine ei lõpe kunagi. Palgatöökoha märksõna on kohustused. Peaaegu kogu ülejäänud ruum eeldab, et oled klient: kohvik võib olla lahe kohtumispaik, aga ainult siis, kui sul on võimalik seal midagi tarbida. Kaubanduskeskustes on võimalik tunde veeta, aga need on ehitatud selliselt, et sa liiguksid ja ostaksid: pinke on vähe ja needki on söögikohtade omad, aknaid ja kellasid pole, iga tee viib mööda vitriinist.

Sotsioloogias on kodu ja töö vahele jäävaid kohti nimetatud kolmandateks ruumideks. Ray Oldenburgi klassikalised näited, Inglise pubi, Prantsuse kohvik ja Ameerika kõrts, olid kohad, kus istusid peamiselt mehed, sest keegi teine oli sel ajal laste juures ja köögis. Köök ja lapsed pole kuhugi kadunud. Nii et igas kohas, kuhu kokku saama minnakse, tasub kõigepealt küsida, kes sealt puudu on. Kas seal saab olla rahata? Kas sinna saab tulla lapsega või üksi, kuulumata ühtegi seltskonda? Kas seal saab olla silmnähtavalt kväär? Kas seal saab midagi ise algatada või lihtsalt olla, ilma et keegi kahtlustavalt piidleks?

Allikas: Kombinatase festival Ava festivali galerii, vajutades fotole

Köök ja lapsed pole kuhugi kadunud. Nii et igas kohas, kuhu kokku saama minnakse, tasub kõigepealt küsida, kes sealt puudu on.

Selles mõttes on raamatukogu peaaegu radikaalne institutsioon. Sinna võib minna ilma midagi ostmata ja olla seal kaua, ilma et keegi nõuaks põhjendust. Tallinna linnaosade raamatukogud on kogukonnatööd teinud aastaid ja kirjutasid kogukondlikkuse eesmärgi mullu detsembris ka oma arengukavasse. Uus rahvusraamatukogu avatakse täies mahus 2027. aasta mais ja lubab, et ajaveetmine seal peaks olema loomulikum kui kaubanduskeskuses hängimine. Loodan väga, et sinna saab minna ka niisama, ilma raamatusoovi, näituse või programmita.

Raamatukogu armastavad kõik. Sotsiaalkeskus, mis tegutseb sarnasel eesmärgil, tundub paljudele kahtlane. Tallinnas on seda tööd teinud Ülase12, Tartus teeb seda LGBT+ kogukonnakeskus Peemot, mille eestvedajad ütlevad, et tahavad pakkuda võimalust rahulikus õhkkonnas aega veeta ja suhelda, ilma et tingimata peaks midagi ostma. Ka söögikoht, saun või üritustesari võib olla koht, kuhu tullakse pigem inimeste pärast. Tallinnas on sellised Kartul, Logi saun ja Daylight Projecti üritused, mida veab terve võrgustik inimesi. Tartus on selline Genialistide klubi, kuigi kuulduste järgi on küsimärgi all, kas see argipäeviti lahti jääb. Kaunase sotsiaalkeskus Emma kolis tänavu suuremasse majja ja pani raamatukogu tuppa, mis on ühtlasi köök ja söögituba. Aga ikkagi on selliseid ruume hämmastavalt vähe, eriti kui ilmad jahenevad.

Tallinna feministlik foorum 2026 Vaskjalas. Foto: Kristina Sikk

Kombinatasel räägitud eluasememudelid nihutavad sama küsimuse veel lähemale argipäevale: mis siis, kui individuaalne ja kollektiivne, eesmärgipärane tegevus ja niisama olemine mahuksidki ühe katuse alla? Kui korruse peale ei pea olema kümmet pesumasinat, igal leibkonnal oma autot ja igal inimesel elu lõpuni sedasama korterit, on eluase odavam ja põhjust naabritega päriselt kokku puutuda.

Eesti lugeja kuuleb sõnas ühisköök muidugi kommunalkat. Vahe on selles, kas sinna on pandud või on sinna mindud ja kes otsustab.

Mõte ise on feministlikus diskussioonis teada ja tuntud. Dolores Hayden on kirjeldanud 19. sajandi feministe, kes püüdsid muuta naiste argielu materiaalset korraldust ning projekteerisid muu hulgas köögita maju ja ühispesukööke, et majapidamine ei jääks iga naise eraasjaks, ja Aleksandra Kollontai nägi 1920. aastal ühisköökides ja pesumajades naise vabastajat. Eesti lugeja kuuleb sõnas ühisköök muidugi kommunalkat. Vahe on selles, kas sinna on pandud või on sinna mindud ja kes otsustab. 

Üks Kombinatase arutleja kirjeldas kooperatiivi Kesk-Euroopas, kus on kokku lepitud, et kui pered ja muud kooslused muutuvad, suurenevad või vähenevad, arutab kogukond, kes millist korterit vajab. Samas ringis tundus see ka arutlejatele endale üsna radikaalne. Elanikud on seda korda hääletusel aga ikka ja jälle kinnitanud. Kodu on tagatud, seesama korter elu lõpuni mitte. Siis ei pea kodu olema kinnisvara, mida inimene iga hinna eest omab. Kodu on turvalisus ja turvalisust saab korraldada ka kollektiivselt.

TALFF pakkus  neli päeva kohta, kus sai programmi kõrval ka lihtsalt olla. Järgmise TALFFi aeg pole veel kindel; Kombinatas on juba välja kuulutatud: 12.–15. august 2027 Leedus. Kui tahame teistsuguseid inimestevahelisi suhteid, tuleb lõpuks küsida ka üsna proosaliselt: kus need suhted ülejäänud 361 päeva areneda saavad? Kus me järgmisena kohtume?