Toimetaja veerg. Ma nõuan õhku, lootust ja abikätt

Raske on näha lahendusi probleemidele ja kriisidele, istudes päevast päeva samas vaimses ruumis koos unarusse jäetud kehaga. Sellises keskkonnas sünnivadki “geniaalsed” ideed kasutada järjekordses kampaanias tähelepanu konksuna julgeolekut.

Bussiaknast maanteeäärseid reklaame nähes vaatab vastu paras kogus afektiivset hirmuga turundamist.Suur ekraan kuvab talgupäeva “Teeme ära!” selleaastase slogan’i “Tule talgutele, leiad turvatunde!”. Järgmine reklaam on Transpordiameti oma ja sellel ilutseb aknast paistev droon koos tekstiga “Vaade, mida keegi ei peaks nägema”. Kolmas on autoreklaam – mõned teemad on siin maal ajatud.

Üle viiendiku minu elust on olnud “kriiside ajastu”. Seda isegi siis, kui jätta kõrvale 2015. aasta terroriaktid, põgenikekriis, 9/11 või 2008. aasta majanduskriis. Seega on kogu mu täiskasvanuelu ja mind ümbritsev olnud režiimis “see nädal on veel raske” kuni järgmise nädalani, mis on ka “veel raske”.

Kui mu 28aastane intervjueeritav küsis hoopis minu käest: “Margaret, kas sul on tunne, et tulevik on olemas?”, ei olnud ma üllatunud. Tõesti, tõesti! Kas ma tunnen, et tulevik on olemas? Kas ka mind on tabanud see kujutlusvõime kriis, millest Jan Teevet viis aastat tagasi rääkis? Kuidas valmistuda oma elu järgnevaks kaheks kolmandikuks, kui tulevikku juba nüüd ei ole?

Tean ainult seda, et kui Ene-Liis Semperi staadionikontserdil esitas Kermo Murel koos kooliealise lapsega pala “Me kõik saame surma”, ei tundnud mina seda pahameelt, mis hiljem Facebooki kommentaariumitest vastu vaatas. Ma naersin, kõheduspisarad silmis, ja tundsin, et saan lõpuks ometi välja hingata. Laulsin kaasa koos teiste laste ja noortega, tundes suuremat kuuluvustunnet kui mitmel suurlauluüritusel. Kermo etteaste tõi nähtavale kaua kestnud hirmu- ja kriisifooni ning samas tuletas meelde, et kriisikogemus on kollektiivne.

Ma nõuan õhku, lootust ja abikätt. Vahel on see trio pakendatud leinatoonidesse nagu Kermo etteaste, kuid kindlasti ei leidu neid kolme protsessis, kus sõna “turvatunne” konnotatsioon nihutatakse kibekiirelt kodult või läheduselt “ohu” peale.

Mu nõudmiste teostamise tegevuskava on järgnev. Feministeerium korraldab 20.–23. augustini Vaskjala loomeresidentuuris Tallinna Feministliku Foorumi TALFF, mis on seekord suvelaagri vormis ja üldse mitte Tallinnas. Laagris tegeleme lammutamise asemel ehitamisega – õhulossi ehitamisega. Keerame sõna halvustava konnotatsiooni pahupidi, sest maja, mis ei koosne betoonist, on see kõige õigem maja. Me ei vaja rohkem uusi füüsilisi maju – planeedi Maa kandevõime on juba ammu ületatud – aga me vajame eelmainitud õhku, lootust ja abikätt. Seega ehitame uue lossi, mis hingab. Lossi, mis paisub, kui teistele on vaja ruumi teha, ja kahaneb, kui on vajadus turvatunde järele. Meie lossil on seinad ja aknad, kuid vundamendi asemel on juured ja katuse asemel puuoksad. Ehitame monstrumi, aga kenakese sellise.

Kuni 21. maini on avatud TALFFi kutsung, kuhu ootame ideid: töötube, juhitud vestlusringe, kehahooleteenuseid, dialooge, monolooge või muid kunstilisi ja mittekunstilisi väljundeid. Pakutud idee võib olla – aga ei pea olema – järgmistel teemadel: tulevik, feminism kui abikäsi, vaimne tervis ja praeguse ühiskonna alternatiivid. Nende formaatide ja teemade abiga ehitame me kriisi varemetest uue lossi.

Visuaal: Christiane and Lady Reason, Collected Works of Christine de Pizan: Cite des Dames, 15. sajand. Kollaž: Feministeeriumi toimetus

Loomulikult ei vii TALFF Eestit ära Venemaa naabrusest ega pane püsti tuulikuid. Sellised sündmused pakuvad aga kogemuse ja tunde alternatiivide võimalikkusest – alternatiivi nii ühiskonna seisule, valdavale meelelaadile, poliitikale kui ka inimsuhete vormidele. Meediasemiootik Mari-Liis Madisson tõdebki: “Kui aga mõelda hirmust teisiti – hirmuepideemia annab märku sellest, et kultuur või tõlgenduskogukond tajub, kuidas piirid on ees ja on saabunud hetk, mil tuleb leida uus narratiiv või tõlgenduskeel –, siis tähendab see hoopis julgust keerulisi tundeid tunda ja kuulata”¹.

Raske on näha lahendusi probleemidele ja kriisidele, istudes päevast päeva samas vaimses ruumis koos unarusse jäetud kehaga. Sellises keskkonnas sünnivadki “geniaalsed” ideed kasutada järjekordses kampaanias tähelepanu konksuna julgeolekut.

Sotsioloog David Frayne on täheldanud selliste ruumide mõju ka töötamisest loobumise ehk normatiivsest eluviisist kõrvale astumise kontekstis. Uurides inimesi, kes on otsustanud töötamisest loobuda või lihtsalt vähem töötada, märkas ta, et selle otsuse taga oli mõnel juhul “väikese utoopia” kogemine². Väikese utoopiana kirjeldasid intervjueeritavad ajutist eemaldumist igapäevaelu rutiinsetest ja argistest aspektidest, näiteks sõites koos õppejõududega hierarhiavabasse maakeskkonda, et vestelda teaduslikel või filosoofilistel teemadel. Need eemaldumised andsid kogemuse sellest, milline elu võiks olla – ilmus alternatiiv. Või nagu ajaloolane E. P. Thompson kirjutab: utoopiline mõtlemine õpetab meid “ihaldama paremini, ihaldama rohkemat ja ennekõike ihaldama teistmoodi”³.

Kas on selles siis midagi nii utoopilist või revolutsioonilist – kokku saada ja koos õhulosse ehitada? Võib-olla mitte. On ju kogukondade edendajad rääkinud aastaid üksindusest ja kokkutulemise vajalikkusest. TALFF on peatumiskoht, kus alternatiivide võimalikkust kogedes või värsket ideed kuuldes on argipäeval julgem normist väljakalduvaid valikuid teha (näiteks luues kampaania, mis ei mängi vaataja ohutundega) või uskuda, et tulevik on siiski olemas.

1. Reimann, A. (2025, 21. oktoober). Semiootikud: meediast on saanud hirme kujundav tundemasin. ERR Novaator. https://novaator.err.ee/1609839084/semiootikud-meediast-on-saanud-hirme-kujundav-tundemasin
2. Frayne, D. (2015). The refusal of work: The theory and practice of resistance to work. Zed Books.
3. Thompson, E. P. (1976). Romanticism, moralism and utopianism: The case of William Morris. New Left Review, (99), 83–111.