fbpx

Tahaks riiki mille nimel elada, mitte surra

Carl Fredrik Reuterswärdi skulptuur “Knotted Gun”, mida võib elusuuruses (ehk üsna pisikesena) näha ÜRO peakorteri ees New Yorgis. Foto: Thomas Halfmann / Flickr CC

Riigikogu valimiste eel palus Müürileht seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogramm aastaks 2035. Kadi Viik Feministeeriumist kirjutas julgeolekuprogrammi ainsa tegevuspunkti: viia sisse kohustuslik ajateenistus kõigile. Eesti julgeolek sõltub nii sisemistest kui ka välistest teguritest ja laiapõhjalise ajateenistuse üks suur voorus kutselise variandi ees on see, et kaitseväkke satub tõeline läbilõige ühiskonnast ning see ei koosne ainult ülemääraste militaarhuvidega relvafanaatikutest, kes võivad mingil hetkel ise demokraatliku ühiskonnakorra ohtu seada. 

Julgeolekuolukord maailmas on järsult halvenenud. Ukraina sõda paneb proovile demokraatlike riikide valmisolekut kaitsta välisagressorite eest enda ja teiste vabadust ning õigust ise oma tulevikku valida. Kui Venemaad peaks Ukrainas lõppkokkuvõttes edu saatma, on selleks hetkeks keeranud tõenäoliselt käised üles juba teisedki autoritaarsed režiimid – kes Taiwani naabruses, kes mujal. Samal ajal õõnestatakse neid väheseid alles jäänud demokraatlikke riike seestpoolt populismi, vaenamise, inimestega manipuleerimise, neile täiesti häbitu valetamise ja demokraatia kattevarju all autoritaarse juhtimise pakkumisega.

Sest ega neid demokraatlikke riike maailmas eriti ei olegi. Economist Intelligence Uniti (EIU on The Economist Groupi analüüsiüksus, ettevõte annab välja ajakirja The Economist) indeksi järgi oli täiesti demokraatlikke riike 2021. aastal vaid 20, ülejäänud demokraatiaid kimbutavad eri sorti probleemid, peamiselt seoses poliitilise kultuuri ja riigihaldusega. Ükski liberaalne demokraatia pole küll kuigi palju vanem kui sada aastat, kuid senine optimism nende juurdetekkimise suhtes on pöördunud pessimismiks, nähes näiteks, kuidas seni demokraatlikuna toiminud riigid on valinud (pun intended) autoritaarse režiimi. Kokkuvõtlikult elab vähem kui pool maailma rahvastikust mingisuguses demokraatias – ja nende osakaal aina langeb.

Eestit loetakse EIU indeksi järgi puudustega demokraatiaks. Meil on hästi toimivad, pluralistlikud valimised ja üsna hea riigihaldus, aga meie osalus poliitikas on madal ja poliitiline kultuur kehv. Paraku ei paista viimase puhul paranemise märke, vaid, vastupidi, uusim riigieelarve näitas miljonite eurode katuserahade suunamist omadele ja eesolevatel valimistel võib täheldada tõenäoliselt enneolematut sularaha pakkumise võistlust. Valimisaktiivsus on meil pigem madal, eriti madal on see noorte seas, ja ega kehv poliitiline kultuur seda just ei soosi ka.

Eesti julgeolek sõltub seega nii sisemistest kui ka välistest teguritest. Me oleme Venemaa naabrid, oleme kogenud omal nahal okupatsiooni, vägivalda, kultuuri ja identiteedi koloniseerimist. Me oleme osa maailmast, mida hakkavad üha rohkem defineerima kliimakriisist tulenevad looduskatastroofid, konfliktid, põhiressursside nappus ja ränne. Ja me oleme noor demokraatia, keda kimbutavad samasugused sisemised konfliktid, mida näeme ka „vanades” demokraatiates, kuid meie demokraatlikud struktuurid ei pruugi olla sama vastupidavad kui nendel, kes on saanud sada aastat segamatult demokraatiat harjutada. See sissejuhatav olukorrakirjeldus viibki selle valimisprogrammi ainsa punktini…

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Kehtestada Eestis aastaks 2035 kohustuslik ajateenistus kõigile.

Toon selle toetuseks ka mõned argumendid.

1. Eestis on ajateenistus meestele kohustuslik ja naistele vabatahtlik. Reaalsuses läbib kaitseväeteenistuse veidi enam kui kolmandik meeste aastakäigust ja naised moodustavad ajateenijatest paar protsenti. See tähendab, et umbkaudu 82% igast aastakäigust ei läbi kaitseväeteenistust. Laiapõhjalise ajateenistuse üks suur voorus kutselise variandi ees on see, et kaitseväkke satub tõeline läbilõige ühiskonnast ja see ei koosne ainult ülemääraste militaarhuvidega relvafanaatikutest, kes võivad mingil hetkel ise demokraatliku ühiskonnakorra ohtu seada. Kaitsevägi peaks peegeldama ühiskonda ja vajab selleks igasuguseid inimesi, sealhulgas humanitaare, kvääre, naisi ja selliseid mehi, kes kohe üldse jõuametitest ei huvitu. Inimesi, kes lähtuvad just „pehmetest” väärtustest ja kellele on kallis demokraatia. Eesti statistikat vaadates tekib küsimus, kas meil on see läbilõige ühiskonnast piisavalt tagatud, ja numbreid vaadates on vastus, et tõenäoliselt mitte. Kohustuslik ajateenistus tooks kaitseväkke väga erineva taustaga inimesi, pluralismi, rohkem teadmisi ja kogemusi ning tekitaks baasi, mille pinnalt muutuks mitmekesisemaks ka kaitseväe juhtimine.

2. Põhiseadus kohustab igat Eesti kodanikku meie riigi iseseisvust kaitsma. Paraku ei tea suur osa meist – eriti naistest –, kuidas seda teha. Meil ei ole selleks teadmisi ega oskusi. Alati on võimalik nende oskuste omandamiseks vabatahtlikult Kaitseliitu astuda, kuid ka see organisatsioon ulatub vaid väikese osani elanikkonnast. Praegu on Kaitseliidus 16 000 liiget, koos naiste ja noortega isegi 28 000 liiget, aga tööealist elanikkonda on Eestis umbes 800 000 inimest. Kohustuslik ajateenistus toetaks põhiseaduslikku kohustust kaitsta oma riiki ja selle iseseisvust ning aitaks igal inimesel saada selleks vajaliku ettevalmistuse.

3. Praegu on 18–27-aastastel naistel Eestis võimalik läbida ajateenistus vabatahtlikult. Nende vabatahtlike arv on tasapisi suurenenud, kuid on jätkuvalt kaduvväike – 2021. aastal läbis ajateenistuse 34 naist. Kaitseressursside ameti 2021. aasta aruandest nähtub, et ligi pooled ajateenistusse astunud naistest ei lõpeta seda (erinevalt meestest on naistel selleks 90 päeva jooksul võimalus). Tööturu segregatsiooni uurijatele on see tuttav fenomen, et vähemuses olev grupp kaob alalt, kus domineerib selgelt enamus. Selle jaoks on isegi eraldi termin „lekkiva toru fenomen”. Metafoori mõte on umbes see, et kui kallata torustikku ühest otsast vett (ehk naisi), aga torustiku ühenduskohad lekivad (naised tilguvad ära), siis jõuab teise otsa vett kohale üsna vähe (ehk naisi, kes on erialaselt karjääri teinud ja juhtivatele kohtadele jõudnud). Põhjused võivad olla erinevad ning ulatuda kolleegide ja juhtkonna eelarvamustest, tahtlikust või tahtmatust diskrimineerimisest kuni täiesti sobimatu infrastruktuurini välja. Kuna ajateenistus on disainitud meeste jaoks, ei ole vaja palju fantaasiat, et näha, miks isegi ülimalt motiveeritud naised ei pruugi end seal mugavalt tunda. Kohustuslik ajateenistus aitaks selle lekkiva toru ära parandada, aga muidugi eeldusel, et toruparandusse kaasatakse ka sihtgruppi ennast.

4. Praegu võetakse ajateenistusse selline arv noori, kes suudetakse logistiliselt ära teenindada ehk keda suudetakse majutada, varustada ja instrueerida. Venemaa sõdimine Ukrainas on ilmekalt näidanud, et pole mõtet saata rindele sõdureid, kellel pole ei varustust ega ka teadmisi. Kohustuslik ajateenistus tooks kaasa ajateenistujate arvu hüppelise kasvu, mis omakorda tähendaks olulist infrastruktuuri väljaehitamise vajadust, varustuse hankimist jmt. Kui aga vaadata ajateenistust laiemalt, mitte vaid militaarses võtmes, ja pöörata rohkem tähelepanu selle sotsiaalsele tähendusele, pakuks see ka võimalust ajateenistust teistmoodi sisustada. Kõik ei pea oskama relva käsitseda või sildu õhku lasta, kriisi ajal on väga palju eri funktsioone, mida on vaja täita – esmaabist ja IT-toest kuni diplomaatia ja infooperatsioonideni. Laiapõhjaline ajateenistus saaks pöörata rohkem tähelepanu ka sellistele oskustele.

5. Meie lähinaabritest on kohustuslik ajateenistus olemas Norras (alates 2015) ja ka Rootsis (alates 2018). Norras moodustavad naised ajateenistuse lõpetajatest umbes kolmandiku ja Rootsis 18%. Ukraina-valgevene juurtega kirjanik Svetlana Aleksijevitš on kirjutanud naiste sõdimise ajaloost II maailmasõja ajal, kui Punaarmees teenis ligi miljon ning nii USA kui ka Saksamaa armees umbes pool miljonit naist. Nende rollid olid väga mitmekülgsed ning ühine joon see, et ega neid sõjaväkke eriti ei tahetud ja pärast sõda nad kangelaste kõrvale ei mahtunud. Lähiajal oleme näinud Ukraina naiste mobiliseerumist ja Süürias sõdivaid kurdi naisi. Viimased aitasid piirkonda – ja ülejäänud maailma – küll ISISe käest päästa, kuid on nüüdseks pildilt kadunud nagu hooajamood. Au ja kuulsus ei paista naistele ka tänapäeval osaks saavat, kuid vaatamata sellele ei ole naised rindel midagi uut või ennekuulmatut.

Kohustuslik ajateenistus aitaks kaasa mitme sissejuhatuses püstitatud probleemi lahendamisele. Lisaks baaskaitseoskuste omandamisele ja harjutamisele aitaks see ehitada tugeva demokraatliku vundamendiga riiki, kus erineva tausta ja grupikuuluvusega inimesed seisaksid meie riigi iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra kaitsmise eest. Ehk riiki, mille nimel tasub elada, mitte surra.

Lugu ilmus algselt Müürilehes.

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.