Toimetaja veerg. TALFFil harjutame teistsugust argipäeva

Augustikuisel TALFFil süüakse, magatakse, mõeldakse, liigutakse ja naerdakse kõik koos. See, et inimesed on üleüldse valmis nii intensiivselt kohtuma, tähistab juba muutuse algust.

August on petlik kuu. Näiliselt on tegemist suvega, kuid pilkudest on näha juuli idülli raugemist ja puhkuseeelsesse aega jäetu kaela langemist. Kontorid täituvad. Jälle avatakse tähelepanu hajudes 3 sekundiks uudisteportaale. Jõusaal eriti veel ei tõmba, sest õhtud on ju soojad, kuid enne suve muret teinud tervisehädad hakkavad end juba meenutama. Ja nii see trill ja trall käima lähekski, kui meid ei ootaks ees TALFF.

Kollektiivne väsimus

Mu lähedast inimest parafraseerides: august ongi raske, sest juuli näitas, milline võiks elu tegelikult olla. Kuid puhkusel kogetud kohalolu, rõõm ja kollektiivsus ei peaks olema argielust eraldatud. Jah, olen aheldanud ennast jälle arvuti taha, kuid pühapäeval jooksin ma koos sõpradega järve poole. Jah, ma ei saa üksi oma lähedaste tööpäevi lühendada ja tööruume inimsõbralikumaks muuta. Lõplikult ei saa ma ka kitkuda välja seda väsimust, mis on neis juba väga pikka aega istunud. Kui väsimus tekib sellest, kuidas meie aeg on töö ja “muu elu” vahel ühiskonnas jaotatud, ei ole abi individuaalsetest lahendustest. Aga isegi väsimuse kütkeis tuksub meis lootus, et parem tulevik on võimalik ning selle loomisel on palju abikäsi.

Sel aastal proovimegi 2019. aastal alguse saanud TALFFiga kollektiivset vastust suvelaagri vormis: tõmbume linnast maale ja tööelu rütmist mõneks päevaks välja. Lastelaagritest inspiratsiooni saanud formaat loob ruumi, kus üksteist toetada ja koos õhku, lootust ja abikäsi otsida.

Kollektiivse muutuse inkubaator

Laagrid on mikromaailmad, kus muust maailmast väljalõigatuna on võimalik kogeda isiklikke arenguhüppeid ja algatada ühiskondlikke nihkeid. Suvelaagris ei tule inimesed kokku, et poolteist tundi kuulata ja siis omakeskis kodus neid mõtteid seedida. Mõneks päevaks jagatakse sama ruumi ja rütmi ning proovitakse, milline võiks olla teistsugune argipäev.

Meie suvelaagris jagavad feministid teistele feministidele (ja kõigile, kes ennast nii ei nimeta) seda, mis neid on viimasel ajal pinnal hoidnud. Kuidas nemad on varemetest õitsema hakanud. Ehitame, ehitame, ehitame, kuni tugeva vundamendi peale on kasvanud voolavad seinad, avarad aknad ja puuviljadest lookav katus. Ja on mida korjata.

Õpime, kuidas mitte hammustada keelde. Kuidas õrnalt enda jõud tagasi nõuda. Kuidas jätta ilusast hetkest enda nahale igavesed jäljed. Kuidas kohtuda teise loominguga. Kuidas tunda fempaatiat. Kuidas liikuda tagasi elu kõige haavatavamasse perioodi. Kuidas teisega päriselt tutvuda ja võib-olla isegi armastust leida. Kuidas rääkida enda individuaalsetest maakaartidest. Kuidas mõelda meie pensionite tulevikust. Kuidas võtta ruumi. Kuidas naerda. Kuidas rääkida etenduskunstis emadusest. Kuidas põimida feminism ökoloogiaga. Kuidas naistepäeval protestida. Kuidas tabada kunstis seksistlikke sümboleid. Kuidas võtta ja anda hoolt. Kõigi nende õppetundide koosmõjul harjutame elu, kus puhkuse ajal kogetu ei erine nii järsult argipäevast ja paremast unistamine ei jää argikaugeks.

Jah, august on viljakorjamise aeg ja vilju ei korjata tööta. TALFF toimib meeldetuletusena, et argipäeva keskmes on lisaks probleemide lahendamisele ka ehitamine. Ehitamine ei ole aga individuaalsport, seega kogunegem ja harjutagem teistsugust olemist.

TALFFi kava