Emotsionaalne töö. Mis see on ja kes seda teevad?

Kas sa oled kunagi väsinud olnud, kui pärast raskesti leitud ühist koosolekuaega leidub see üks kolleeg, kes tahab vahetult enne kohtumist kohta ja päeva muuta, sest ta pole õigel ajal kalendrit vaadanud ja kogu kooskõlastusringi tuleb uuesti alata? Või tundnud frustratsiooni, kui sa oled pidanud naeratama, kuni ebameeldiv klient ruumist lahkub? See, mis väsitab, on emotsionaalne töö.  

Emotsionaalse töö (emotional labour) mõiste defineeris Ameerika Ühendriikide sotsioloog Arlie Hochschild 1983. aastal oma raamatus “The Managed Heart: Commercialization of Human Feeling”. See on emotsioonide reguleerimise vorm, mille kaudu inimesed väljendavad tööpäeva jooksul tööandja nõutud tundeid nähtava näoilme ja kehakeele kaudu. Paljud inimesed teevad seda hommikust õhtuni. Näiteks esines viimaste valimiste ajal Rootsis ühes valimisjaoskonnas juhtumeid, kus kodanikukohust täitma tulnud inimene andis võidukalt oma hääle üle, teatades hijab’i kandvale töötajale (kes on eluaeg Rootsis elanud) “sa võid nüüd koju pakkima minna” või “ma hääletasin, et sinusugused ära läheksid”. Töötaja pidi aga hoolimata temale suunatud rassistlikest tänitustest hoolitsema selle eest, et kõik valida saaksid ja päev kulgeks sujuvalt.

Müües naeratust

Emotsionaalne töö on niisiis nõue töötajale väljendada emotsioone, mida ta tegelikult ei tunne. Teooria edasiarendused on välja toonud, et kurnav on ka see, kui inimene on pidevalt piiratud oma tundeid väljendamast. Hiljem on emotsionaalset tööd defineeritud ka kui suhtluse käigus tehtud pingutusi, planeerimist ja kontrolli, mis on vajalikud, et väljendada organisatsioonis soovitud emotsioone. Tüüpilised pideva emotsionaalse töö tegijad on administraatorid, lennusaatjad, lapsehoidjad, õpetajad, õed, arstid, poemüüjad, kõnekeskuse töötajad, sotsiaaltöötajad, majutus- ja toitlustusasutuste töötajad ning kõikvõimalikud (kultuuri)korraldajad ja aktivistid.

Märkimisväärselt on huvi pakkunud emotsionaalse töö jagunemine ühiskondliku ebaõiglust adresseerivate gruppide sees, sest sageli on selliste koosluste töö iseloomult korraga katkendlik, lõppematu ja fluiidne, ilma selge hierarhia ja käsuliinita. Kes tegeleb neis kooslustes grupi koos hoidmise taustatööga ja kes särab püünel? Kellel on voli oma pettumus ja ootused välja valada ja kes tegeleb pärast kildude korjamisega? Ka neis gruppides taastoodetakse levinud soostereotüüpe, mis annab märku, et ühiskonnas juurdunud kahjulikud suhtumised ei kao sõrmenipsuga.

Töö, mis teeb end ise

Me suhtleme iga päev paljude inimestega ja korraga, aga sageli pole seesama suhtlustegevus hinnatud või üleüldse nähtud kui väärtuslik oskus. Emotsionaalset tööd ei nähta tööna, pingutusena. Lihtsalt kaks päeva koosoleku uuesti kokkuleppimisele ja kalendrite klapitamisele? Ei midagi rasket, lihtsat õhk, mida sa hingad. Väike pooltunnike kellegi suhtemurede kuulamisele nüüd ja kohe? Aitäh, muidugi, see on sinust nii kena!

Emotsionaalne töö on nagu nähtamatu liim, mis hoiab suhted korras ja tegutsemiskeskkonna lugupidavana ning mille olemasolust tuntakse puudust, kui seda tööd järsku enam ei tehta. Ülalloetletud töökohad on lisaks madalale positsioonile pahatihti ka vähetasustatud ja eks seegi näita, kui vähe sellist pingutust väärtustatakse ja kuivõrd arvatakse, et see tuleb iseenesest.

Emotsionaalse tööta ei saa

Põhjus, miks emotsionaalne töö on viimasel ajal feministide huviorbiidis keerelnud, on see, et paljudel juhtudel on nõudmised sellele sooliselt vägagi jagunenud. Naistelt eeldatakse suurema tõenäosusega ärakuulamisoskust, empaatilisust, alatist naeratamist, aega ja “seda seletamatut” silma detailidele.

Feministlik aktivist, teadlane ja õpetaja Silvia Federici on toonud välja seose hooletöö ja ühiskonna edenemise vahel, märkides, et ükski liikumine ei jää püsima, kui seal ei tunta huvi oma liikmete emotsionaalse taastumise vastu. Selle all peetakse silmas raskestikirjeldatavaid ja -mõõdetavaid tegevusi, nagu mitmesugune hoole- ja emotsionaalne töö, mis seostub töösuhete, -keskkonna ja kogukonna kooshoidmise, solidaarsuse ja heaolu parandamisega, näiteks konfliktide lahendamine ja kolleegidele emotsionaalse toe pakkumine. Uuringutes on välja toodud, et mida rohkem nõutakse töötajalt oma emotsioonide reguleerimist, seda suurem on ka tema emotsionaalne kurnatus ja läbipõlemisoht.

Lihtsalt viisakus

Emotsionaalset tööd tehakse palju kodumajapidamistes. Uuringud näitavad, et heteroseksuaalsetes paarides on kodutööde jagunemine ebaühtlane, kusjuures naised täidavad mitte ainult suurt osa kodutöid, vaid ka kodu igapäevast haldamist-juhtimist. See hõlmab pereliikmete ajakavade jälgimist ja tähtpäevade organiseerimist või korterikaaslase meeldetuletusi oma korterinaabrile, et elukeskkond võiks puhtam olla, ja selle kordamist järgmistel päevadel, kui ta ikka enda järel koristada pole suutnud ning tuhande muu pisiasja teadmist-tegemist. Naised, kes oma meessoost partneritelt selle koorma kandmisel abi paluvad, koheldakse aga kui näägutajaid, mis lisab emotsionaalsele koormusele lisastressi.

Emotsionaalset tööd on ülimalt lihtne taandada viisakuseks – teiste aitamine on ju ometi pelk heasoovlikkus. Olen ise olnud olukorras, kus emotsionaalselt nõudlik inimene väljendab soovi kogeda rohkem “viisakust ja sõbralikkust”, pareerides selle sooviga küsimused ebaühtlaselt jagunenud koormuse, vastutuse ja tasustamise kohta. Paremaid kombeid nõutakse tihti ka ühiskondliku õigluse teemade internetifoorumites, kus vaidluse leegitsema kippudes viitavad taktitundele eelkõige need, kellele konkreetne küsimus tema enda privileegi tõttu ebaoluline või ebamugav tundub. Probleem emotsionaalse tööga seisneb selles, et sellise töö kättesaadavust eeldatakse vastumeelsuseta ja lisaküsimusi esitamata.

Mis loeb?

Mul ei ole mitte midagi emotsionaalse töö olemasolu vastu. Mu parimad võitluskaaslased ja lähedased inimesed on mind väga palju toetanud. Kosutav on näiteks valdavalt netis ühiste eesmärkide nimel töötavate kaaslastega kokku saada, tulevikuplaane teha ja unistada. Ja ma hindan seda väga, kui kaaslasel leidub aega vestlusteks, ära kuulamiseks, konstruktiivseks tagasisideks, kasvõi emotsionaalseks boost’iks, kui mul pole olnud parim päev banaanikala püügiks.

Et emotsionaalne töö ei kahjustaks, peavad selged olema nii enda kui ka grupi, lähisuhtepatnerite, mistahes koosluses osalejate isiklikud piirid ning kehtima keskkond, kus on võimalik neist piiridest rääkida. Nii säilib see, mis koos tegutsemisele tähenduse annab: afektiivsed, mitte kaubastatud suhted. Suhted, kus emotsionaalset tööd austatakse, viivad positiivsete tavadeni, aitavad uute algatuste loomisele kaasa ja selles osalevad inimesed püsivad tervemad ja motiveerituma.