Enamustest, vähemustest ja nn sooideoloogiast

Marurahvuslased ja moraalse paanika tekitamise pealt klikke koguvad “püsiväärtuste” eest seisjad rõhutavad enda riigitruudust, ausameelsust ja aatelisust, apelleerides tõediskursusele. Värskete valimistulemuste valguses on need püsiväärtused ka Riigikogus (topelt)esindatud, mitte ei mobiliseeri rahvast üksnes postiteenuste vahendusel. Ent fundamentalistide ja ekstremistide silte ei taha nad endaga lasta seostada.

Omasõnutsi püüavad vastavad grupid inimesi hoiatada ja informeerida niisuguste “ohtude” eest, mida nood ise ei märka või millele ei taipa reageerida.

Tõediskursusega opereerimine à la “see siin on viimne ausameelsete kants, meie teame tõde ja julgeme seda paljastada, sest me pole korrumpeerunud” on teadlik tööriist tingimustes, milles Eesti inimesed seostavad radikaalsuse ja äärmuslusega pigem feministide või hoopis islamistlike rühmituste tegevust, aga mitte rahvuslust, mida justkui ei saagi olla liiga palju. See levinud hoiak paigutab ka soolise ebavõrdsuse pigem ühiskondadesse, mida seostatakse islamiga, või hoopis riikidesse, mida nimetatakse arengumaadeks.

Eesti avalikkuses puudub natsionalismi kriitika ning rahvuslase imago on neutraalne või positiivnegi, mistõttu radikaale nähakse Eesti asja eest seisjate ja õigete eesti patriootidena. Fundamentalismi ei panda pahaks või jääb selle sisu arusaamatuks. Sel taustal asub Eesti koos mitme teise Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega religioossete fundamentalistide strateegilisel kaardil, mille eesmärk on ultrakonservatiivne ühiskonnamudel.

Rahvuslusest

Natsionalism ei ole süütu kontseptsioon, vaid ulatub 19. sajandi Saksa sõdur-kodaniku patriootliku mudelini, mis ootas noortelt meestelt oma kodumaa eest vabatahtlikult suremist (Hagemann 2004: 125). Selles mudelis pidi vapper sangar kaitsma oma maad ja perekonda vaenlase eest. Sealjuures esindas sangar agressiivset-maskuliinset tegutsejat, kaitstav aga passiivset-feminiinset osapoolt. Ennastsalgav militaarne tegevus oli osa sangari eneseteostusest ja surm kodumaa nimel heroiline. Kangelase mütoloogiat hoitakse alal sangarilugude ja hiljem ka ausammaste kaudu.

Natsionalism toetub militariseeritud maskuliinsusele ja maskuliniseeritud mälupoliitikale, mis hoiab alal mehekeskset kultuuri. Selle kohaselt eksisteerib homogeenne “meie” (üks riik, üks rahvus, üks keel), kusjuures see “meie” on üles ehitatud kõige sellise väljajätmisele, mis rahvusmudelisse ei sobi. Natsionalismi toetavad välistamine, vastandamine (“meie” ja “nemad”) ning võõraviha ehk ksenofoobia, mille kohaselt tuleb vastu seista vaenlasele, sissetungijale. Homofoobia toetub sarnasele heteronormatiivsele hirmule sissetungi ehk penetratsiooni ees (Sikora 2004: 69-70).

Kristlikust fundamentalismist

Eesti asub nii Lääne- kui Idakiriku mõjusfääris, taustal laiutamas postsoveti pärand. Sellistes tingimustes usukonventsiooni avalikult ei tunnistata, seda pigem eitatakse, ning aktiivne religioosne sõnavara on erandiks. Idanaabri aktiivne LGBT-vastane tegevus nii seadusandluse tasandil kui omavolitsevate “karistussalkade” kuritegude näol (“Occupy pedophilia”) mõjutavad vast pigem nende ühiskonnagruppide hinnanguid, kelle keeleoskus võimaldab jälgida ka venekeelses meedias toimuvaid debatte. Kuid sellega asi ei piirdu.

Nevski katedraali ees toimunud kooseluseadusevastane protest püüdis kaasa haarata nii katoliiklasi kui õigeusulisi, ent veelgi enam inimesi, kes enda meelest seisid Eesti rahva püsimajäämise eest. Moraalse paanika konstrueerimine (“meile tahetakse halba”) seisnes hirmutava vaenlase kujundi loomises. Selleks osutus imaginaarne homosseksuaalne ja feministlik vandenõu, mille eesmärk olevat hävitada “tõelised pereväärtused” ja takkatippu Eesti rahvas, ning mis leidis ka poliitilist tuge.

Süüteo kontseptsiooni, mida kooseluseaduse vastased selle pooldajatele ette heitsid (tahate legaliseerida “rõvedusi ja neid lastele koolis õpetada, mille tulemuseks on surmakultuur”), mobiliseeris natsionalism. Mujal Euroopas tuntakse sama kontseptsiooni sooideoloogia debatina, mis seisneb soolisuse kontsepti kaaperdamises.

Anti-gender liikumine on rahvusvaheline ultrakonservatiivne fenomen, mis seisab vastu soolisele võrdõiguslikkusele väites, et soolisuse kontsepti (gender) pole olemas – olemas on vaid kaks bioloogilist sugupoolt ning soorollid on looduse või Jumala poolt kaasa antud – ning sooideoloogia vastu tuleb mobiliseeruda. Anti-gender liikumisel on poliitilised eesmärgid ning see on toetajaskonda leidnud eelkõige Prantsusmaal, Slovakkias, Poolas, Tšehhis ja osaliselt Saksamaal. On aga murettekitav, et selles liikumises on ühinenud konservatiivsed jõud paremradikaalsetega, teisisõnu natsionaalsotsialistidega.

Sooideoloogia on selle liikumise pooldajate loodud diskursiivne strateegia, mille sisu pole vastased üheselt defineerinud, ent mis hõlmab mobiliseeritud massivastuseisu abordile, seksuaalharidusele, masturbeerimisele, LGBT õigustele ning soolise ebavõrdsuse vähendamisele ühiskonnas. Nimetatud liikumist mõjutanud publikatsioonidest on enim tsiteeritud Gabriele Kuby’ “Soorevolutsiooni” (2008), ent vastavasisulist kirjandust leiab loomulikult rohkem.

Eesti kontekstis on anti-gender liikumist huvitav hoomata, kuna angloameerikalikku gender vs. sex lahknevust meie keel ei markeeri. Soost rääkimist ei saa seega ideoloogiaks ristida samade vahenditega, mida kasutatakse eespool nimetatud riikides. Ka ei tunta meil termineid “geenus” (rootsipäraselt) ega “gender” (venepäraselt). Ometi kandis peamine kooseluseaduse vastane meeleavaldus identset sümboolikat ja toimus samal kuupäeval, mil “La Manif Pour Tous” liikumise aktsioonid Prantsusmaal Pariisis ja Bordeaux’is…

Hagemann, K. (2004). German Heroes: The Cult of Death For the Fatherland in Nineteenth- Century Germany. In: Dudink, S., Hagemann, K., Tosh, J. (Eds.). Masculinities In Politics and War: Gendering Modern History (Gender in History). Manchester: Manchester University Press, 123-131.

Sikora, T. (2004). Queering the Heterosexist Fantasy of the Nation. In: Branach-Kallas, A., Więckowska, K. (Eds.). The Nation of The Other: Constructions of Nation in Contemporary Cultural and Literary Discourses. Toruń, Poland: Uniwersytet Mikołaja Kopernika.

Loe ka:

Aro Velmet. Kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks. 22. mai 2014

Anders Härm. Meil on kaotada kõik. 6. veebruar 2012

Autor on toimetusele teada.