Feminism ja kristlus

Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Anne Kull kirjutab naiste õiguste ja kristluse suhtest ning sellest, kuidas feminism kristlust on vorminud ja seda praegusajalgi teeb.

Feminism ja kristlus on sõnapaar, mis paljusid võib ehmatada. Mõningaid kristlasi – sõltumata soost – häirib sõna feminism, sest tal pole aimugi, mida feministliku töö käigus ka tema jaoks on ära tehtud. Mõni sekulaarne feminist on õigusega umbusklik, sest ajalugu on tõepoolest tulvil olukordi, kus mõni kirik või kogudus on asunud õigustama patriarhaalseid ideid ja tavasid ning tugevdanud arusaama, et naised on teise klassi kodanikud. Kerge on järeldada, et parem on iga kokkupuudet religiooniga vältida. Segadust lisab ka asjaolu, et nii kristluse kui ka feminismi sees eksisteerib eri mõtteviise ja tavasid, ja kumbagi mõistet ongi õigem mõtestada mitmekesistena. 

Sooline võrdsus ja kiriku tõrjutus Nõukogude Liidus

Eestis ja laiemalt Ida-Euroopas komplitseerib olukorda meie taust. Vanemal põlvkonnal on ülalt-alla ehk Nõukogude režiimi soolise võrdõiguslikkuse kogemus. Kui Lääne naised räägivad feminismist, siis endised Nõukogude naised kuulevad “kangelasemad ja sotsvõistlus, täielik vastutus laste kasvatamise, defitsiidi hankimise ja kodutööde eest”. 

Naised olid Nõukogude Liidus küll ideoloogiliselt meestega võrdväärsed, ent praktikas kinnistusid naisi alavääristavad stereotüübid – naised ei sobi juhiks ja otsuseid langetama, naised on füüsiliselt ja vaimselt nõrgemad, nad ei ole avastamishimulised ega tehniliselt taiplikud, naised on ebakompetentsed konfliktide lahendamises jne. 

Neid jutupunkte on variatsioonidega korratud vähemalt alates Aristotelesest ja kristlik kirik kahtlemata süvendas nende elujõudu. Ent ka Nõukogude süsteem oli hämmastavalt puritaanlik ja patriarhaalne. Meeste kohus on teenida riiki juhi, sõduri ja töölisena, ja üle kõige valitses “isade isana” Nõukogude riik. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist riik justkui taandus kodanike eraelust, aga paljude meelest oli kodu ja perekond endiselt naiste pärusmaa. 

Mõned on kirjeldanud üheksakümnendaid kui “postsotsialistlikku patriarhaalset renessanssi” (Alisauskiene, Maslauskaite 2021). Nii nagu Nõukogude ajal ei küsinud keegi kirikutelt, mida nad tegelikult vajavad, samamoodi ei küsitud ka naistelt, mida nad päriselt tahavad või vajavad. Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirik tõrjutud ja riik valvas selle järele, et kirik ettemääratud piire ei ületaks. Kirikul säilis teatud autoriteet vastukultuurilise võrgustikuna ja mäluasutusena, kus tunnustati mittenõukogulikke väärtusi ja rituaalselt üksikisiku väärikust ja väärtust (näiteks ristimise puhul rõhuasetus “nimepidi kutsumisel”, st indiviidina tunnustamisel). 

Aegunud õpetus naistele head ei tõota

Teiseks probleemiks võib pidada vast seda, et Eestis ja Baltikumis laiemalt ei ole olnud nn teise laine feminismi. Üldtuntud jaotuse järgi saavutas feminismi esimene laine naiste poliitilised õigused ja nn feminismi teine laine, mille alguseks loetakse 1960ndaid aastaid, keskendus reproduktiivõigustele, samuti mitmesugustele sotsiaal- ja kodanikuõiguste liikumistele. Näiteks Ameerika Ühendriikides võtsid võimsad katoliiklastest teoloogid, näiteks Mary Daly ja Rosemary Radford Ruether, sõna Vietnami sõja, rassilise diskrimineerimise ja seksismi vastu. 

Reproduktiivõigused olid kõigi mure, aga eriti katoliiklikel teoloogidel tuli kujundada oma seisukoht katoliku õpetuse tohutu inertsuse tõttu. Ruether on öelnud, et tema jõudis feminismini mustanahaliste kodanikuõiguste liikumise kaudu. Ruether kirjutas juba oma 1967. aastal ilmunud raamatus “The Church Against Itself” (“Kirik iseenese vastu”) teravalt katoliku kiriku juhtkonnast, kes ei ole suutnud luua toimivat radikaalse muutuse teoloogiat sellistes küsimustes nagu sündimuskontroll, abielu ja seksuaalsus.

Irratsionaalne pühendumus aegunud õpetustele ja kiriklik juhtkond, kes oli/on pühendunud muutuse vältimisele, ei tõota tavaliselt naistele midagi head. Need poole sajandi tagused mõtted on paljudes kohtades veel väga uued.

Patriarhaalne võim loob vägivalda

Kõikehõlmavaid kultuuristereotüüpe ongi väga raske näha ja neid peab õppima tabama. Sageli on neid lihtsam tajuda, kui ühiskond on juba neist väljumise faasis. See ei tähenda, et väljumine toimuks alati märkamatult ja konfliktideta. Nõukogude ajal patriarhaadi mõistet ühiskonna analüüsimiseks ei kasutatud. Praeguse teadmise kohaselt on raske leida paremat terminit, et väljendada meestevaheliste hierarhiliste suhete võrgustikku, mis on tekkinud pea kõikjal, ja mis tekitab meestevahelist sõltuvust ja solidaarsust. 

Ühiskondades, mis on organiseeritud kontrolli, jõu ja vägivalla ümber, on vägivald ka naiste vastu sage, sest naised on määratletud ühtaegu nii ihaldusväärsete kui ka õigustatult kontrollitavatena. Patriarhaalset ühiskonda võivad innukalt toetada ka naised. Me ei taha tunnistada, et meie lähisuhtedki kannavad patriarhaalse sotsiaalse süsteemi pingeid – seda kinnitab igapäevane politseistatistika. 

Enne seda, kui feminism endale nime sai

Protofeminism on termin, millega saab kirjeldada aega enne seda, kui feminism sai endale nime. Võib alustada vanast või uuest testamendist, või siis keskaegsetest naistest, nagu Christine de Pizan (1365–1430), kes kirjutas: “Pole vähimatki kahtlust, et naised kuuluvad Jumala rahva ja inimrassi hulka samavõrd kui mehed ja ei ole mingi teine liik või teistsugune rass”. Christine oli haritud ja sai väga hästi aru, et inimeseksolemise kriteeriumid pärinevad mehe kogemusest. 

“Daamide Linna Raamatus” arutles ta kõigi praeguseni aktuaalsete küsimuste üle: kas naised kalduvad pahedesse sagedamini kui mehed; kas Eeva (Aadama kiusatusse ahvatleja) järglased on võimelised selgelt mõtlema ja eetiliselt käituma? Lähtudes oma kogemusest ja jutuajamistest teiste naistega, järeldas ta, et need arvamused on kriitikata omaksvõetud libatõed. Samuti nägi ta läbi, et naisi defineeritakse meestest sagedamini negatiivsete omaduste kaudu. Omalt poolt tõi ta positiivseid näiteid suurtest naistest minevikus, ja nende naiste hulka kuuluvad loomulikult ka mitmed piibellikud tegelased.

Naiste ajalugu kristluses

Kirikute suhe naistega on ülimalt komplitseeritud. Maarja – Jeesuse ema – kuulutas oma kuulsas kiituslaulus (Magnificat) prohvetite vääriliselt: “ta [jumal] on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt” (Lk 1:51–53). Joosep – Jeesuse kasuisa tänapäeva mõistes kärgperes – kuulas pigemini oma kihlatut (unenäos kinnitas Joosepi otsustavust ka ingel) kui jäi solidaarseks oma kultuuri meestega, kes olid ammu kokku leppinud, et seksuaalsetes (oletatavates või tegelikes) üleastumistes jääb süüdlaseks naine. 

Algkirikus kuulutasid naised rõõmusõnumit koos meestega, mõned andsid koguduse kokkutulekuteks oma maja. Just naised said esimestena teada Jeesuse ülestõusmisest jne. Samas on selge, et tekkiv kirik jäi alla patriarhaalsele süsteemile ning algselt egalitaarsed ja kõigile vabastavad sotsiaalsed katsetused päädisid järk-järgult naiste pea kõigi õiguste kaotamisega. Esimeste sajandite apologeedid võtsid sooküsimustes autoriteediks pigem Aristotelese kui Jeesuse. 

Sooline võrdõiguslikkus tänapäevases mõttes sai probleemiks seoses naiste õigusega saada teoloogilist kõrgharidust. Üks võimalus 19.–20. sajandi Euroopa ja Põhja-Ameerika kristlikule naisele teoloogilist haridust saada oli hakata misjonäriks. Kui 1925. aastal lõpetas Salme Klaos (1896-1973) esimese naisena Tartu Ülikooli usuteaduskonna, siis tekkis ka Eestis küsimus naiste ordineerimisest ja vaimulikust tegevusest. Need arutelud veel eriti kuhugi ei viinud, aga laialdaselt tunnustati ideed, et naised võivad teha misjonäri- ja kooliõpetajatööd. Sest ega see nüüd tõesti ei sobi, et naised õpetaks mehi – laste ja lastega võrdsustatud aafriklaste õpetamine ja evangeliseerimine on aga iseasi!

Eesti luterlikus kirikus ordineeriti esimene naine Laine Villenthal vaimulikuks 16. novembril 1967. aastal. 2004. aastal vastu võetud Eesti Evangeelise Luterliku Kiriku põhikirja järgi soolist eristamist enam ei rakendata – varem võisid ainult mehed saada piiskopiks või peapiiskopiks. Regulaarne naiste ordineerimine sai alguse siiski alles 1990ndate teisel poolel, ja peamiseks põhjuseks oli vaimulike puudus, mitte janu õiguse ja õigluse järele. Oma mõju võis olla ka rahvusvahelistes kiriklikes organisatsioonides osalemisel ja nende soovitustel ning eeskujul. 

Religioossete-absolutistlike joontega rahvuslus

Oluline tõukejõud Nõukogude Liidust sõltumatuse saamiseks oli rahvuslus. Rahvuslik identiteet oli olulisem kui religioosne või sooline identiteet. Siiski kindlasti mõjutas peapiiskop Jaan Kiiviti toetus mõnda inimest Euroopa Liidu poolt hääletama. Euroopa Liiduga liitumisega seoses võeti vastu ka soolise võrdõiguslikkuse seadus, hakati looma strateegiaid jmt. Aga ei iseseisvus ega Euroopa Liiduga ühinemine ei tähendanud patriarhaalse ühiskonna lõppu, vaid vastupidi, vabanemine tõi kaasa ka uusi võimalusi ja ideid kiriku ja soovitavalt kogu ühiskonna “traditsiooniliseks” kujundamiseks. 

Nüüd nõudis rahvuse säilimine naiste rakendamist rahvusluse teenistusse. Sellelgi ideel on religioosne taust. 1 Moosese raamatu 1:28 ütleb: “Jumal õnnistas neid ja ütles neile: “Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele.”” Rahvuslus omandab pooleldi religioosseid-absolutistlikke jooni, mida rahvuslusel kristliku õpetuse kohaselt olla ei tohiks. 

Sooline võrdõiguslikkus tekitab siiani osas inimestes meelehärmi. Just siis, kui tundus, et “isade võim” on lõplikult paigas, hakkasid eri inimesed seda kahtluse alla panema nii kirikutes kui ka ühiskonnas. Luterlik Maailmaliit eelistab kasutada mõistet “sooline õiglus”: soolise õigluseta ei saa olla ka religioosset-kultuurilist, majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna õiglust.

Kristlaste eriarvamused soolise võrdsuse küsimuses

Nii nagu rahvuslus on selgelt soolistatud – on teada, kes on süüdi, kui demograafia ei vasta ootustele –, samamoodi võib kõnelda soolistatud klerikalismist. Kui peavoolu kristlased valdavalt hoiavad sooliselt neutraalset suunda, siis teatud osa kristlasi ei hoia end tagasi. 2017. aastal tähistas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kaht aastapäeva: 500 aastat reformatsioonist Eesti- ja Liivimaal, ning 50 aastat naiste ordinatsioonist. Ühendus Naised Teoloogias organiseeris selle puhul rahvusvahelise konverentsi, esinejateks lisaks lähematele naabritele Luterliku Maailmaliidu esindajad ja Rootsi peapiiskop Antje Jackelén. Konverentsikutsele vastas avaliku kirjaga Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonnale vaimulik Veiko Vihuri, kes kahtlustas, et tegemist on feministlik-marksistliku sooideoloogia propageerimisega. See ei oleks väärt mainimistki, kui selline mõtteviis poleks tänini aktiivselt levitatav sotsiaalmeedias ja nn konservatiivsetel veebilehtedel. 

Eesti katoliiklastel Varro Vooglaiul ja tema juhitud SAPTKil on samuti peavoolu katoliiklusest väga erinevad, ent see-eest vankumatud arvamused. Praeguse paavsti hukkamõistmine on käkitegu ning kõrgharidus ei takista levitamast vandenõuteooriaid, venemeelset propagandat ja Poola Ordo Iurise stiilis pürgimist juriidika abil ühiskonnas mõjuvõimu kehtestama. Vahetuks eesmärgiks näib olevat naistevastase vägivalla konventsioonist ehk Istanbuli konventsioonist lahkumine ja selle asendamine Poola ultrakonservatiivse organisatsiooni Ordo Iuris koostatud “Perekonna õiguste konventsiooniga” (2019). Võrdõiguslikkus viitavat ideoloogilisele diktatuurile. Globaalselt ringlevad “vasturevolutsioonilised” (Plinio Corrêa de Oliveira mõttes) ideed kasutavad meelsasti religiooni viigilehena oma soovile ühiskonda oma käe järgi ümber kujundada. 

Suhtumine naiste õigustesse määrab suuna

Suhtumine naiste ordinatsiooni, Istanbuli konventsiooni ja naistevastasesse vägivalda ning seksuaalkasvatusse ongi lakmuspaber, mis aitab aru saada, millised jõud ja millises suunas ühiskonda sikutavad. 

Projekti “Religioon ja soolisus: arengud Balti- ja Põhjamaades” raames uurivad Vilniuse, Riia, Tartu ja Oslo ülikoolide sotsioloogid, teoloogid, politoloogid parasjagu religiooni ja soolisuse vahelisi suhteid meie regioonis. Kuigi Balti riigid tulevad ühtviisi Nõukogude minevikust, ollakse riigi ja kiriku ning kiriku ja soolisuse küsimustes vägagi erinevatel positsioonidel. Näiteks Eesti on ainus Balti riikidest, kes on Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud ja juba on olemas ka konventsiooni rakendamise analüüs. Leedus ja Lätis kasutasid kirikute juhid oma mõjuvõimu, et ratifitseerimist edasi lükata. Norras ei saada aru, kuidas naistevastase vägivalla konventsioonile on võimalik vastu seista. 

Eesti luterlikus kirikus ordineeritakse naisi 1967. aastast, Norras ordineeriti esimene naine 1961. aastal, aga sellele järgnes esialgu nii mõne piiskopi kui ka koguduseliikme tugev vastuseis. Lätis ordineeriti naisi vahemikus 1975–1993, nüüdseks on keeld naisi ordineerida lausa Läti luterliku kiriku põhikirja kirjutatud. Õnneks tegutseb Lätis nüüd ka välis-Läti luterlik kirik, kus naisi ordineeritakse. Leedus kui valdavalt katoliiklikul maal naiste ordineerimine võimalik ei ole ning seda arutatakse pigem teoreetilise võimalusena. Samamoodi on erinevused ka suhtumises seksuaalkasvatusse ning selleski, kuidas religiooni ja soolisust õpikutes kujutatakse. 

Teise ja kolmanda laine feminism jõuab vääramatult ka Baltikumi kirikutesse ja ühiskondadesse, ent pea poole sajandi pikkuse hilinemisega. Seni haigutavad Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel märkimisväärse ulatusega käärid, olgu kirikutes või sekulaarses ühiskonnas. 

Artikkel põhineb osaliselt Norra/EMp projekti “Religion and Gender Equality: Baltic and Nordic Developments” uurimisteemadele. Projekti juhib Prof. Milda Ališauskiene Vilniuse Ülikoolist (Leedu Teadusnõukogu projekt S-BMT-21-4 (LT08-2LMT-K-01-036)).