Feminism müügiks!

Ronald Woan. Beyoncé. Flickr CC.

Sattusin hiljuti lugema huviga USA ajakirjaniku ja feministliku ühiskonnakriitiku Peggy Orensteini raamatut “Girls & Sex”. Autori mõneti konservatiivne käsitlus tundus mulle feminismi kolmanda laine peavooluideedega vastukäiv. Ometi oli see ka mõtlemapanev – kui vabad me oma igapäevaotsustes oleme?

Käesolevast teosest enamgi soovitaksin inglise keele oskajaile Orensteini raamatut “Cinderella Ate My Daughter” (“Tuhkatriinu sõi mu tütre ära”). Autor vaatleb kriitiliselt ühiskonda, popkultuuri ja turundust ning küsib, kuidas mõjutatakse ja muudetakse naisi ja noori tüdrukuid tarbijaks. “Girls & Sex” ongi järg “Cinderellale”, kus Orenstein tunneb väikese tütre emana ahastust kõikevallutava mannaroosa, blondide nukkude ja kahtlaste, liigvarajaste mõjutusviiside üle, mis üritavad tüdrukutest teha ilusaid, õrnu ja seksikaid objekte. Uus raamat räägib sellest, kuidas sama tööstus jätkab tüdrukute vormimist ja mõjutamist teismeeas ja varastes kahekümnendates.

Orenstein toob näiteid popkultuuris. Tema nägemus poplauljatest nagu Beyoncé ei tundu olevat just positiivne – ta ei näe neis midagi enamat kui poptööstuse mõttelagedaid marionette või kalkuleerivaid rahamasinaid, kes muu hulgas feminismi ja iseseisvuse sõnumeid publikut lollitades ära kasutavad. Sellised vabaajategevused nagu stripp-aeroobika ja postitants on naistele pähe määritud kui seksuaalselt vabastavad. Ning mis kõige hullem – naised ise ka usuvad seda, hööritavad puusi ja nõksutavad jalgu. Arvates ise, et teevad midagi enamat ja jõustavamat kui vaid esinemine nähtamatule mehe pilgule (“male gaze”).

Iseenesest on Orensteini mure mõistetav. Mis saab siis, kui feminismist saab äri? Kui see pole enam ideaal ega võitlus õiguste eest, vaid trükk t-särgil ja kutsuv loosung reklaamplakatil. “Tule meie boksi, meil siin on iseseisvad naised, just nagu sina! Ja kui millestki saab äri, võib sellest saada ükskõik mis.

Arusaadav on ka autori mure, et meile, naistele, müüakse pidevalt vajadust näha välja ilus ja seksikas, keskendumata sellele, kas need kaks mõistet on ka sisemised tunded, mis ei pea tingimata kajastuma ajastule sobivas välimuses. Seksuaalsusest on tõepoolest ammu saanud võimas äri, kus (naise) sisemised tunded, vajadused ning õigus rahuldusele pole kunagi eriti tähtsad olnud.

Konservatiivsema feminismi võlud

Kuigi ise olen Orensteini tähelepanekutega suuremas osas nõus, tunduvad temalaadsed kriitikud paljudest õigetest tähelepanekutest hoolimata vahel kuidagi, noh… vanamoodsad. Tänapäeva feminism on kirju ning meil on kõigil omad arusaamad seksuaalkäitumisest, välimusest, pornograafiast, suhetest ja tarbimisest. Samuti ei meeldi meile, tugevatele ja iseseisvatele naistele, kui keegi meile lajatab, et oleme tarbijalõksu langenud ning meie tõekspidamised ja tunded ei kuulu mitte meile, vaid on meile väljaspoolt sisse söödetud.

Vahel aga kulub see väike annus enesekriitilist vaatlust ära. Isegi kui kõigega nõus pole, tasub minna  lasta tundel, justkui peetakse sind reklaamiinimeste lüpsilehmaks, ja küsida – aga kui iseseisev, tugev, seksikas ja enesekindel naine ongi uus reklaamnägu? Kuidas selles kultuurilises rägastikus orienteeruda, endaks jääda ja tarbida seda kõike mõistlikult? Need ei ole halvad küsimused ka kõige moodsamale ja vabameelsemale feministile.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
 Mis saab siis, kui feminismist saab äri? Kui see pole enam ideaal ega võitlus õiguste eest, vaid trükk t-särgil ja kutsuv loosung reklaamplakatil. “Tule meie boksi, meil siin on iseseisvad naised, just nagu sina!” 

Vastused ei tähenda, et lühikest kleiti kandev, roosat värvi armastav või postitantsus käiv feminist ei tunne end tegelikult selles kõiges siiralt hästi. Tantsides ei pruugi sugugi mõtteis olla see, kellele tants klassikalises mõttes publikuna mõeldud on. Paljud meist tantsivad ehk kodus, kui keegi ei vaata – ja parem ongi, kui ei vaata, sest tunne tuleb enda seest, mitte vajadusest oskusi näidata. Küll aga võib säärane analüüs viia kriitilisema arusaamiseni sellest, kuidas me end inimesena kujundades kasutame ära meile müüdavaid tooteid ning kuidas meid endid üritatakse ära kasutada.

Mis aga saab kõnealusest Beyoncést, keda osad feministid kiidavad taevani, teised aga ei salli üldse? On siis tegu häbematu müügiartikliga, kes üritab feminismist trendi teha?

Esiteks on õhukesel jääl libisemine see, kui kritiseerime artisti, kellel on hiiglaslik mõju just ookeanitagustele mustanahalistele noortele naistele. Võib ju kirtsutada nina ja pidada lauljatari kintsuväristajaks, kelle lahjendatud kokteil naisõiguslusest ei ole mitte meie kõrgklassi feminism à la Beauvoir või Steinem. Sellega lukustame aga otsustavalt ukse, mis niigi on ajalooliselt üsna kinni kiilunud, valgete ja mustanahaliste naiste vahel. Mis mõjub ühele inspireerivalt, ei pruugi kõnetada teist.

Teiseks on Beyoncé ilmselt oma püüdlustes siiras ning sihtgrupi mõjutamises edukas. Tõenäoliselt on ta feminismi edendajana noorte naiste seas edukam kui ükski akadeemiline feminist seda iial on olnud. Meeldib see või mitte. Ometi ei maksa ealeski unustada, et ka Queen Bee tahab, et sa tema plaadi ostaksid ja kontserdile tuleksid.

Toimetas Brigitta Davidjants.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka