Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus

11.08.2023

fatalism heteroseksuaalsus hooletöö lastevabadus natalism perepoliitika

Kuni riiklik perepoliitika keskendub kolmanda lapse sünnile, mille eel ja järel toimuv pole eriti oluline, seni ei taha inimesed saada ka esimest last, sest sellega on oht enda elu lõplikult tuksi keerata. Feministliku positiivse programmiga tõttab Eestile appi Elise Rohtmets.

Lesin diivanil ja doomscroll’in. Fiidi jõuab meem preestrirüüs animetüdrukust, kes palvetab: „Please, god, make me infertile“. Zoomerid laigivad, laigib ka mu elukaaslane. Dank, mõtlen ma ja viskan ka laigi, poolirooniliselt, külmalt. Avan 2023. aasta arvamusfestivali kava ja näen seal pealkirja „Miks meil lapsi ei sünni?!“, esmalt tabab mind külmavärin, siis lihtsalt dissotsieerun nagu alati, kui loen kuskilt soigumist iibe teemal. „Sest me ei taha oma elu persse keerata,“ pomisen ma enda ette, meenutades, et suhtelist vaesust kogeb iga kolmas üksikvanem. ¹ Minu just pihitud kompleksne ja dissotsieerunud hoiak laste ja „pereelu“ vastu pole erand, vaid põlvkondlik Zeitgeist, mille on suurepärase täpsusega ära märkinud noor teadur ja feminist Asa Seresin oma ülimõjukas essees.² Heteropessimism või kaasaegsemalt, heterofatalism on hoiak, mida kirjeldab performatiivne piinlikkustunne selle pärast, et tajutakse vastassugupoole külgetõmmet, ning usk, et heteroseksuaalsed suhted kahjustavad paratamatult mõlemat osapoolt. Pean nii teadvustatud kui ka teadvustamata heterofatalismi üheks juurpõhjuseks, miks lastetute inimeste suhteline määr muudkui kasvab ning miks „klassikaline“ ehk natalistlik perepoliitika selle kasvu vastu jõuetu on.

Miks meil lapsi ei sünni? Sest me ei taha oma elu persse keerata.

Siinses kirjutises selgitan, miks natalistlik perepoliitika süvendab heterofatalismi ja kuidas feministlik perepoliitika võiks sellele leevendust pakkuda, potentsiaalselt pisendades mitte ainult palgalõhet, vaid ka lõhet eestlaste soovitud ja tegeliku laste arvu vahel. Pakun niisiis välja seose, et just hooletöö ebavõrdne jaotus ja emade sotsiaalne lõiv on see, mis heteropessimismi esile kutsub.

Heterofatalism

Algselt heteropessimismiks kutsutud heteroseksuaalsete inimeste performatiivset käegalöömist oma seksuaalsusele, suhetele ja tulevikule nimetatakse nüüd (ka autori soovil) heterofatalismiks. Esmalt seetõttu, et „-pessimism“ seostub afropessimismiga³, millest autor soovib end distantseerida. Teisalt sobib termin „fatalism“ seda nähtust niikuinii paremini markeerima, sest väljendab hästi Seresini kritiseeritud minnalaskmist ja käegalöömist. Heteropessimism on viis vastutusest kõrvale hiilida, selmet heteroseksuaalseid suhteid radikaalselt transformeerida. Heterofatalismi näeb iga päev. Seda näeb Tiktoki videos noorest emast, kes, imik süles, tõmbab Nintendo Switchi mängiva mehe jalgade alt tolmuimejaga krõpsupuru kokku; või kui mees ohkab, pilk maas, poejärjekorras, sellal kui ta lapsed kaklevad riiulite vahel ja naine on end täiesti välja lülitanud. Karjuv vastuolu ideaalide ja reaalsuse vahel kutsub esile fatalistlikku käegalöömist, et nii ongi ja paremaks minna ei saa.

Nagu ütles Õllesummeri korraldaja Marje Hansar: „Lapsed on meie elu õied, aga nad võiksid õitseda kuskil mujal.“ Pilt: Illustratsioon raamatust „50 Bilder aus der Jugendwelt“, 1876. Wikimedia Commons, autor teadmata, avalik omand.

Heterofatalism haarab oma laia definitsiooniga nii paljut, et väärib paralleeli „Tujurikkuja“ sketšist välja kasvanud Onu Heinoga, kelle sajad tuhanded eestlased silmapilkselt ära tundsid. „Meil on lõpuks sõna selle kohta, millest me aastaid oleme rääkinud,“ alustab Tara Mooknee oma sellenimelist videoesseed.⁴ Seresin omistab selle hoiaku pigem naistele, kes näevad, et nende valik taandub eri tüüpi lapsmeestele: kas riskida ja maksta suurt lõivu lastega suhte nimel või jääda lastetuks ning leida hea õnne korral partner, kellega on romantiline ja huvitav, mis siis, et ta ei suuda enda järelt midagi üles korjata. Kogukonnad nagu Childfree ja DINK (dual income, no kids) ei ole juhitud „isekast hedonismist“, vaid on täiesti eluterve reaktsioon heterofatalismile: kui heterosuhete õnn on nii habras, et vajab pidevat tegelemist, siis milleks tuua võrrandisse lapsi, kes selle tõeliselt proovile panevad – kõigil on ju õigus pürgida õnne poole. Enda seksuaalsust me valida ei saa, aga kondoomi saame küll.

Natalistlik perepoliitika kui heterofatalismi võimendaja

Mistahes perepoliitika üle mõeldes tuleb esmalt välja tuua selle tegelik eesmärk. Eesti perepoliitika – see on natalistlik skeem, mille eesmärk on, et naised rohkem lapsi sünnitaksid. Kuidas edasi, kui midagi peaks valesti minema, pole päris selge. Elatisrahavõlgnike ja EL-i ühe suurima soolise palgalõhe trööstitu statistika vahelt paistab üksikema, kes võib-olla kogu ürituse oma vanemate ja avalike asutuste abiga lõpuni viib. Eesti perepoliitika avaliku diskursuse teravik on selgelt laste arvul, mitte muutuva maailma ja jäikade suhtemudelite vastuoludel, mille riskide maandamisel riik võiks appi tulla. Selgelt domineerib ikka veel heteroseksuaalse tuumikpere ideaal, mille vastuolulised ja reaalsusest irdunud standardid mõjuvad, nagu kustutataks põlevat maja süütevedelikuga.

Natalism avaldub avalikes diskussioonides riiklike toetuste ja elatise maksmise või õigemini maksmata jätmise üle. Kahtlustan, et seda diskursust tajuvad inimesed kõige ideoloogilisemana – on ju perehüvitiste määr, mille eest traditsioonilisi pereväärtusi propageerivad parteid alatasa võitlevad, selgelt mõeldud soosima kolme ja enama lapsega peresid. Nagu kirjutasid Raul Eamets ja Kristjan Järvan: „Kaugemat tulevikku silmas pidades on riigi otsestes (eelarve) huvides, et ema ei naaseks tööjõuturule enne kolmanda lapse sündi.“⁵ Mälu värskenduseks: üksikvanema lapse toetus oli 2022. aastani 19,18 eurot. 2023. aastal tõsteti see 80 euro peale, mis on samal tasemel samast aastast kehtima hakkava peretoetusega 1. ja 2. lapse kohta. Ühe lapsega üksikvanem saab niisiis 160 eurot. Kolme lapsega üksikvanem saab aga 990 eurot perehüvitisi, sest kolmas laps on väärt 100 eurot ja sinna otsa liidetakse lasterikka pere toetus 650 eurot. Küll aga tähendab see, et perehüvitis arvestatakse üksikvanema sissetulekute hulka ja lastest lahus vanem peab selle mõjul vähem elatist maksma.⁶

Kui heterosuhete õnn on nii habras, et vajab pidevat tegelemist, siis milleks tuua võrrandisse lapsi, kes selle tõeliselt proovile panevad? Kõigil on ju õigus pürgida õnne poole.

Ressursijaotus annab selge signaali, et eesmärk on ühe käega soodustada kolmanda lapse sünnitamist ning, kas tahtlikult või mitte, teise käega maandada lahus elavate isade majanduslikke riske. Eesti üksikvanemate osakaal püsib Euroopa esikolmikus, neid on pea viiendik kõikidest peredest ja 38% elab suhtelises vaesuses.⁷ Kõrvutame seda Ekspressis ilmunud värske artikliga, kus naised jagavad lugusid, miks esimese lapse sünd edasi lükatakse.⁸ Loo saab kokku võtta heterofatalistliku eetosega, et lapsi peab saama täpselt nii palju, kui jaksad üksi üles kasvatada. Meenutades 90ndatel sündinud inimeste alkohoolikutest isasid ja emotsionaalselt kaugeid vanemaid, ei soovi praegune noorem ja niigi väikesearvuline Y-põlvkond neid vigu korrata – kui on valida, kas saada lapsed ebaadekvaatse partneriga ja muutuda vaeseks üksikemaks või üldse mitte lapsi saada, valib üha enam naisi, et parem üldse mitte, ja perehüvitiste loogika siin ainult toidab heterofatalismi, näidates selgelt, et suurima riskiga gruppi aidatakse kõige vähem.

Antud diskursuse privaatsfääri moodustab ajalehtede arvamuskülgede lõputu kogemuslugude reservuaar lasteaiakohtade nappusest, soolisest palgalõhest ja kõrgest emaduslõivust ning pere- ja tööelu ühildamisprobleemidest.⁹ Ülekaalukalt on see diskursus naise nägu, mis ei tohiks kedagi üllatada, sest natalistliku perepoliitika eesmärk on laste arvu suurendamine, mitte emade sotsiaalsete riskide vähendamine. Partnerite lastehoolduskoormus pannakse valdavalt paika koduseinte vahel ehk privaatsfääris. Heterofatalism kasvab sellest, et naiste hoolduskoormus on endiselt ebaproportsionaalselt suur, nagu nendib Kadri Aavik,¹⁰ ning püsib kangekaelselt samasugusel tasemel ka põlvkondade vaheldudes. Naised näevad võitlust hoolduskoormuse üle kui veel üht tandrit, kus end alatasa lisaks professionaalsele elule kehtestama peab, ja kogevad läbipõlemist – lihtsam on alla anda ja asjad ise ära teha. Noored vaatavad seda pealt ja järeldavad, et parem on üldse mitte midagi teha.

Üha enam naisi leiab, et lapsele võib arvestatav alternatiiv olla ka lemmikloom, kes pakub hingelist tuge, kuid ei võta üle tervet elu. Pilt: Johann Köler, “Truu valvur”, 1878. Wikimedia Commons, avalik omand.

Kolmandana tooksin välja natalistliku perepoliitika diskursuse demograafilise külje, mis on etteaimatavalt mehe nägu. Siia alla liigituvad teemad nagu demograafiline vetsupott, eestluse väljasuremine ning hoolduskoormuse kasv ja pensionisüsteemi kollaps.¹¹ On äärmiselt kahetsusväärne, et õigustatud mure pensionäride määra kasvu üle, mis asetab järjest intensiivsema surve tuleviku maksumaksjale,¹² on alati raamistatud naiste suhtes nii eemaletõukavalt, sest see näeb probleemi just nende tahtmatuses rohkem lapsi sünnitada. Ka Ekspressi artikli repliik kõlab: „Hullumeelne oleks sünnitada selleks, et eestlasi oleks rohkem“.¹³ Rahvastikuartiklitest leiab sageli vulgaarset biopoliitikat, mis on üdini irdunud inimeseks olemise olmest: on mingid ühikud (naised), mis peavad tootma teisi ühikuid (lapsi), ning arutletakse, milliste meetmetega seda tootlikkust stimuleerida – alatasa ignoreerides meeste rolli usaldusväärsete ja hoolitsevate partneritena. Kõigi artiklite kohta sellest, miks naised lapsi ei taha, pole mitte ühtegi artiklit sellest, miks mehed neid ei taha.

Kui on valida, kas saada lapsed ebaadekvaatse partneriga ja muutuda vaeseks üksikemaks või üldse mitte lapsi saada, valib üha enam naisi, et parem üldse mitte.

Nõnda välja kujunenud natalistliku perepoliitika diskursus põhjustab eelkõige nooremate naiste seas ärevust ja vastikustunnet, kuid vastandab ka lastega ja lastetuid inimesi. Sellest vastandamisest võrsuvat viha elatakse välja TikTokis, Twitteris ja Instas. Natalistlik perepoliitika põhjustab mõlema grupi tõmbumist kaitsepositsiooni. Lastetud tunnevad, et neid süüdistatakse isekuses ja demograafilise kriisi esilekutsumises. Lapsevanemad, põhiliselt emad, tunnevad, et nende lapsed pole avalikus ruumis teretulnud. Nad põrkavad kokku reaalsusega, et tuumikpere ideaal, millele on üles ehitatud ka kogu avalike teenuste süsteem, ei paindu tänapäeva elu keerukuste järgi. Lasteaiakohtade kroonilise nappuse tõttu pikemaks koju jäävad emad maksavad EL-i ühe kõige suurema palgalõhega rasket lõivu, samal ajal kui meeste palgale mõjuvad lapsed positiivselt. Sisuliselt makstakse ema tasuta töö eest raha isale – üks vulgaarsemaid patriarhaadi avaldumisvorme meie ühiskonnas. Pole siis ime, et meil on turgu raamatutele nagu „Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi“.¹⁴

Lastetuse põhjuste osas tuleb aga olla täpne: lastetute seas kasvab proportsionaalselt selliste inimeste arv, kelle jaoks tähtsaim põhjus on see, et pole sobivat partnerit. Mujal on seda hakatud nimetama ka tahtevastaseks lastetuseks (involuntary childlessness). Kui võtta tõsiselt väidet, et tahtevastane lastetus põhjustab sügavat eksistentsiaalset valu,¹⁵ siis peab olema toimumas midagi väga mõjuvat, kui lastetute määr ängile vaatamata tõuseb. See tähendab, et takistus on suurem kui ilmajäetuse valu, ja selle takistusega ei suuda natalistlik perepoliitika tegeleda, sest mitte üheski riigis pole natalistliku perepoliitika ükski meede loomulikku iivet positiivseks teinud (ka mitte Ungaris). Loomuliku iibe langus Läänes ei tule selle arvelt, et inimesed, kes saavad lapsi, saavad neid vähe, vaid nende arvelt, kes üldse lapsi ei saa. Tulemuseks on järeleandmiste võidujooks (race to the bottom), sest mida suuremaks läheb majanduslik surve inimestele vanema generatsiooni ülalpidamiseks, seda vähem saadakse selle surve mõjul lapsi.

Tahaksingi nüüd osutada perepoliitika diskursuse sügavale irooniale. Kriitikute jaoks on üha suureneva üksilduse ja tahtevastase lastetuse taga hedonism, soorollide lagunemine ja emaduse tähtsuse langus. See on täiesti vale! Üha suureneva üksilduse ja tahtevastase lastetuse taga on just tuumikpere kompromissitu tähtsustamine: ilma selleta lihtsalt ei kujutatagi ette suhet, lapsi ja peret. Noorte vastutustunne ja soov teha „asja õigesti“ lükkab lastesaamist üha edasi, sest nad on internaliseerinud endale standardid nagu romantiline armastus, oma kodu ja finantsstabiilsus, milleni nad 20. eluaastates lihtsalt ei jõua. Heterofatalism kasvab välja pettumusest, mitte ükskõiksusest. Niisiis võiks heterofatalismi leevendada perepoliitika, mille esmane eesmärk oleks heteroseksuaalsete suhete riskide maandamine, keskendudes hooletöö tegijate heaolu tagamisele.

Nähtamatu ja tasustamata hooletöö on traditsiooniliselt ikka naiste kaela jäetud. Pilt: värviline lito Florence Nightingale’ist. Wikimedia Commons, autor teadmata, avalik omand.

Feministlik perepoliitika kui hooletöö lõivu maksmine

Järgnevalt kirjeldan oma arusaama feministlikust perepoliitikast ning pakun teadlikult välja ka utopistlikke meetmeid. Et heteropessimismi toidab natalistlik perepoliitika, mis on ükskõikne hooletöö ebavõrdsuse suhtes, peaks feministlik perepoliitika natalismile vastanduma, kuid ei peaks seejuures minetama laste sündi soodustavat hoiakut. Feministliku perepoliitika lõppeesmärk peaks olema inimeste hooletöö võrdne jaotus, üksikvanemluse riskide likvideerimine ja laste normaliseerimine avalikus ruumis.

Kõigi artiklite kohta sellest, miks naised lapsi ei taha, pole mitte ühtegi artiklit sellest, miks mehed neid ei taha.

Meede 1: Keerame lapsetoetused pea peale või subsideerime heldelt ka 1. lapse sündi

Et meil on kasvav hulk lastetuid inimesi, kelle puhul on näha, et fertiilse ea esimeses pooles on lastetuse põhjuseks majanduslik ebakindlus ning teises pooles sobiva partneri puudumine, siis tõstame esimese lapse toetuse sama suureks, nagu praegu on lasterikka pere toetus kolmandast lapsest alates (650 eurot), ning indekseerime selle. Nagu nendib ka Ene-Margit Tiit, mitukümmend aastat tagasi paika pannud eeldus, et esimene ja teine laps sünnivad niikuinii, tänapäeval selgelt enam ei kehti.¹⁶ Niisiis tuleb toetada esimese sammu astujaid. Hirm jääda karjäärist kõrvale tõrjutud üksikemaks on tugev motivaator mitte lapsi saada. Teame, et heterosuhteid tabab peale lapse sündi suhtekvaliteedi järsk langus ja perede üks peamisi tüliallikaid on raha.¹⁷ Majandusliku pinge vähendamine kohe alguses võib aidata hoida ka suhet.

Meede 2: Vanemapuhkus peab olema lühem ja võrdne

2018. aastal jõustunud muudatus vanemapuhkuste ja -hüvitiste määras oli tehtud heas usus, et see muudab vanemapuhkuse paindlikumaks ja soodustab isapuhkuse kasutamist. Kahjuks paistab, kuigi see on mõju-uuringuga veel kinnitamata, et see hoopis suurendab soolist ebavõrdsust – ja muidugi naiste kahjuks.¹⁸ Et vanemahüvitise ajal tohib töötada ja et isapuhkus, mil töötada ei tohi, on lühem, siis on reaalsus see, et isad saavad vanemahüvitist ning jätkavad kõrgepalgalistel kohtadel töötamist, samas kui emad võtavad end täiesti töölt vabaks, et lapse eest hoolitseda. Nad kaotavad ravikindlustuse ja tööstaaži, mis omakorda realiseerub hiljem väiksemas palgas ja pensionis. Riik maksab kõrgepalgalistele isadele, kes tegelikult samal ajal töötavad, hiigelsummasid, mida saaks päriselt kasutada hoopis paindlikule ja kättesaadavale lastehoiule.

Raul Eamets ja Kristjan Järvan: „Kaugemat tulevikku silmas pidades on riigi otsestes (eelarve) huvides, et ema ei naaseks tööjõuturule enne kolmanda lapse sündi.“ Hirm jääda karjäärist kõrvale tõrjutud üksikemaks on tugev motivaator mitte lapsi saada.

Naiste struktuurset ebavõrdsust saab leevendada lühema vanemapuhkusega, mis oleks maksimaalselt poolteist aastat ning millest kolmandiku saaks võtta välja ainult üks vanem, kolmandiku teine vanem ning viimane kolmandik oleks jagatud vanemapuhkus, mille üle saab igaüks ise otsustada. Sarnane mudel on kasutusel Rootsis, kus jagamatu vanemapuhkuse määr on võrdne ning lapsepuhkuse aeg üks aasta.¹⁹ Muuhulgas on äärmiselt oluline see, et puhkust saaks välja võtta koos ning radikaalse meetmena oleks lubatud töötamine nii emapuhkuse kui ka jagatud vanemapuhkuse ajal, kuid isapuhkuse ajal mitte. See meede vähendaks tööandja silmis just seoses naistega tajutavat ebaproportsionaalset riski, sest isadel oleks uue süsteemiga oluliselt suurem tõenäosus töölt eemale jääda.

Meede 3: Elatist maksku riik, mitte isa

Räiges vaesusriskis üksikemade ja laste elu leevendamiseks on juba 2000. aastatel räägitud üksikvanemate ehk elatisabi fondist. Eesti on üks suurima üksikemade suhtarvuga riike Euroopa Liidus ja elatisabi fond loodi alles 2017. Ema peab minema elatist ise kohtu kaudu välja nõudma. Kui 4 kuud pole raha laekunud, on emal õigus saada kuni 100 eurot elatisabi kuus.²⁰ Praegused meetmed, ka maksmatajätmise kriminaliseerimine, pole pannud võõrdunud isasid elatist maksma. Kõik see paneb niigi kurnatud üksikvanema äärmiselt ebainimlikku olukorda tuuleveskitega võitlema.

Ka egalitaarsetes peredes teevad mehed pärast laste sündi kodus viiendiku võrra vähem tööd kui enne.

Feministlik perepoliitika muudaks elatise nõudja elu kergemaks sellega, et riik võtab aktiivsema rolli. Ema täidaks avalduse elatise saamiseks riigilt, kes hindab tema vajadusi ja seejärel määrab isalt elatise. Kui isa sellega nõus pole, siis võib ta riigiga seda ise kohtu kaudu klaarida. Lapsele jõuab summa aga ilma viivitusteta regulaarselt iga kuu. Riigil on rohkem jõudu ja ressurssi see isalt välja nõuda kui kurnatud üksikemal. Selline lähenemine lähtub laste ja reeglina neid hooldava ema vajadustest siin ja praegu.

Meede 4: Perekonnaõpetusse ja elukestvasse õppesse põimitud käsitlus hoolduskoormusest

Kui „Fair Play“ autori Eve Rodsky karjäär alla käis ja ta klaaslagede lammutamise asemel leidis end lapsele herneid lammutamast, hakkas ta süüvima põhjustesse, miks me pole endiselt suutnud likvideerida soolist palgalõhet ja miks on nii paljud haritud naised läbi põlenud ja oma meeste peale tigedad.²¹ Ta avastas, et kui just pole tegu sotsioloogiga, puudub naistel sõnavara, millega oma igapäevastele hoolduskoormuse probleemidele osutada. Tema strateegia on esmalt õppida selgeks mõisted, nagu „nähtamatu ja emotsionaalne töö“, „kodu administreerimise mentaalne koormus“ ja „teine vahetus“ ning teadvustada, et ka egalitaarsetes peredes teevad mehed pärast laste sündi kodus viiendiku võrra vähem tööd kui enne.²²

Feministlik perekonnaõpetus võtab egalitaarse ja soolist võrdõiguslikkust propageeriva suuna, kus muuhulgas õpetatakse hoolduskoormuse võrdset jaotust. See seab diskussiooni keskpunkti tasustamata töö vormid ja küsib, kes ja miks neid teeb, ning tutvustab süsteeme, kuidas ka muud tasustamata kodust tööd võrdselt jagada. Perekonnaõpetus algaks juba algklassides ja keskenduks eri peremudelite tutvustamisele väärtuskasvatuse vaimus, kus laps saab vajalikud teadmised, et langetada tulevikus autonoomselt valik talle sobiva mudeli kasuks.

Meede 5: Ettevõtete lastehoid

Lasteaedadest, kuhu niikuinii kohti pole, ei piisa. Ettevõttel peab olema kohustus pakkuda lastehoidu koha peal. Võib-olla teatud mööndustega ja proportsionaalselt ettevõtte suuruse järgi, kuid ideaal on see, et ettevõtted peavad võimaldama lastehoidu samamoodi, nagu nad peavad pakkuma võrdset ligipääsu erivajadustega inimestele, hoidma õhku puhtana ja sisetemperatuuri inimlikuna. Tuul Sepp on välja toonud, et perepoliitika aruteludes on jäänud tähelepanuta naiste lõivsuhete küsimus, ehk mitte raha, vaid aeg on see ressurss, mis lastega kaob ja selle mõju akumuleerub ajas: „Kui tudeng saaks viia oma beebi paariks tunniks ülikooli juures olevasse tasuta lapsehoidu, annaks see talle võimaluse paindlikult leida tee, mis ei paneks teda eakaaslastega võrreldes oluliselt kehvemasse hariduslikku või karjäärialasesse seisu,“ arvab Sepp, kes on saanud mitme lapse kõrvalt head teaduskarjääri teha just sellepärast, et tema perekond ja töö on võimaldanud tal kiiresti jupikaupa töötama hakata.²³

Meede 6: Laste ja vanemate infrastruktuur tuleb ühendada

Inimene peab saama oma lapse tööle kaasa võtta, kui see kellegi töö tegemist objektiivselt ei sega. Skandinaavias näeb märksa enam igast soost lapsevanemaid oma lapsega koosolekutel või kontoris. Vanema ja lapse toad tuleb teha sooneutraalseks ja vastavalt ka märgistada. Samuti tuleb lastele tekitada ohtralt infrastruktuuri, mis oleks põimitud meie igapäevategevustesse. Teisisõnu, lapsed tuleb avalikus sfääris normaliseerida, et nende eest hoolitsemine ei viiks vanemaid isolatsiooni. Utopistlik projekt oleks ühendada näiteks hommikureivid lastehoiuga.²⁴ Miks mitte luua võimalused sotsialiseeruda ja tantsida ühes lastehoiuga mõnes magalalähedases klubis kell 8 hommikul?

Inimene peab saama oma lapse tööle kaasa võtta, kui see kellegi töö tegemist objektiivselt ei sega.

Natalistlik perepoliitika seab eesmärgiks loomuliku iibe positiivseks muutmise rahaliste meetmega, mis motiveeriksid sünnitama, kuid see eirab ühelt poolt heterosuhetes valitsevat ebaõiglast hooletöö jaotust, mis viib naiste märkimisväärselt kehvema sotsiaalmajandusliku positsioonini ja põhjustab heterofatalistlike hoiakute levikut, ning teisalt ei võta arvesse, et nüüdisajal vajab just esimese lapse saamine riigilt enim tuge. Siin sõnastatud feministliku perepoliitika meetodid aga seavad eesmärgiks hooletöö koormuse õiglase jaotamise, mis soodustaks peale emade professionaalse eneseteostuse ka soolise palgalõhe vähenemist ning üldist heaolu kasvu heterosuhetes.

Artikkel ilmus esmalt ajakirjas Vikerkaar, august 2023.