Festivalid naiste varjupaigas

Eestis kehtib alates 2011. aastast protsendikunstiseadus, mistõttu uue riigihoone ehitamise eelarvest 1% peab minema uue hoone sisse kavandatud kunsti tootmisele. Mul ei ole täpset viimaste andmetega statistikat, aga esimese viie aastaga on selle seadusega toodetud ligi 60 avalikku kunstiteost.

Ma olen ise ka pakkunud kunstiprotsendi konkursile ideid. Ühel korral sai seesama, pildil olev Harju kohtumaja konkursile esitatud kavand pealkirjaga “Võimlev paragrahv” III koha. Mind on kaks korda kutsutud žüriisse, kusjuures ühel korral läks asi väga tuliseks. Valikus oli üks väga hea töö, mille sisusse ja vormi vähemalt mina uskusin ja suutsin isegi osa kolleege selle usku viia. Selle töö peale väljendus aga hoone direktor nii: “Ainult üle minu laiba.” Minu arvates on protsendikunstiseadus väga tore võimalus avalikku hoonetesse uue kunsti juurde tootmisel, aga kui žüriist pooled liikmed ei ole kunstieksperdid (hoone insenerid või direktorid), kes ei ole kaasaegse kunstiga võib-olla kordagi kokku puutunudki, siis pole imestada, et tulemusteks on tihti keskpärane ja turvaline kompromiss. Protsendikunst on iseenesest tõhus algatus ja programm rohkema kunsti avalikku ruumi ja hoonetesse loomiseks, aga kui otsustavad inimesed on ikka teisest või vanast süsteemist, siis see kokkuvõttes ikkagi ei aita kaasa innovaatilisusele.

“Võimlev paragrahv”

Samas kunstnikuna on mul just praegu selline periood, kus minu meelest huvitavamad kunstiprojektid ei leia aset niivõrd ametlikult kunstile eraldatud ruumides, näiteks galeriiruumis või muuseumis, vaid ruumides, mis on elule lähemal kui harilikud kunsti eksponeerimise keskkonnad ning kus piir ja vahekord kunsti- ja igapäevaruumide vahel on hägusem. Miks riik kunstnikke rahastab kui neid peale kooli lõpetamist mängu ei võeta ja neile häält ei anta? Lubatakse ainult turvalises, eraldatud mänguväljakul tegutseda ja a mujale pole neil asja.

Mida siis teha? Juba aastaid sõidame emaga maalt linna nii, et mina istun auto kõrvalistmel ja vahetan käike ja tema räägib samal ajal (Pärnu naiste) tugikeskuse telefoniga ning nõustab naisi. Paratamatult hakkab mullegi midagi külge sellest teemast. See seletab seda, kuidas mina lähisuhtevägivallaga seotud olen: niimoodi autosõitude kaupa on see minuni jõudnud praeguseks juba parajas koguses, et selle teadmisega enda erialalt lähtuvalt midagi teha.

Statistika järgi saab üle Eesti politsei iga päev 40 väljakutset lähisuhtevägivalla teemal. 2017. aastal koostas politsei ligi 12 000 lähisuhtevägivalla teadet ja naiste tugikeskustesse pöördus veidi alla 2000 naise. Ametliku statistika järgi on Eestis iga neljas naine lähisuhtevägivalla ohver. Aga järjest rohkem naisi üritavad selle supi seest kõigest väest välja ujuda. Ja mind kunstnikuna huvitabki selle supi tegemise ajendid, supi koostisosad, maitsete rohkus, supi teravus ja järelmaitsed.

Lähisuhtevägivalla probleemi lahendatakse Eestis riikliku rahastuse peal olevate tugikeskustega. Osa naiste tugikeskuseid töötavad rohkem nõustamis- ja majutusasutusena (uks lahti ja uks kinni), teised tegelevad aktiivsemalt ka üldise naiste ja tugigrupi atmosfääri ja kokkuhoidmise ja lisateenuste osutamisega.

Seeriast “Kaanetüdruk”. Foto: Epp Kubu

Eks me mõlemad emaga arvasime, et ma võiksin oma karjääriredelil edasi liikuda ja auto käigukangi liigutamise asemel Pärnu tugikeskuse naisi liigutada. Minu esimene projekt koostöös Pärnu tugikeskuse naistega oli eestlaste lemmikžanris ehk teater.

Osalesin 2016. aastal Artishoki biennaalil, kus mul tuli ühe kunstnikuna kümnest täita üks õhtu No99 kammersaalis. Mina tõin enda kunsti asemel Pärnu tugikeskuse kliendid teatriruumi. Sest tihti niikaua, kuni probleem ei satu sinu silma alla, on seda väga lihtne mitte teadvustada ning lihtsalt eirata.

Asetasin tribüünid üksteisele vastu vaatama ja lisasin ühe puhuri vastastikku asetsevate tribüünide vahele paksu õhku laiali puhuma. Pärnu tugikeskuse kliendid istusid mõlemal tribüünil nr 4 kohtadel, viidates statistikale, et iga neljas naine on lähisuhtevägivalla ohver. Ning koos me istusime selles supis ja kuulasime tugikeskuse kliente oma supi retsepte ehk kohtupabereid kõva häälega ette lugemas. Paratamatult tõi see ka esile fakti, kuidas vägivaldsest lähisuhtest väljatulev naine peab silmitsi seisma justkui topeltvägivallaga, milleks on kuiva ja tuima kantseliiti täis kohtutee.

Need kaks tundi olid mõeldud kui ühe võimaliku tugigrupi kohtumisena, kus lahendatakse ebameeldivaid probleeme. Situatsioon meenutas ka kohtusaali atmosfääri, kuigi kohtuotsuste otsuse osa teadlikult ette ei loetud, et jääks võimalus igal inimesel mõelda, mis otsuste ta langetaks. Ja ausalt öeldes ei olnud need ettelugemist väärt. Iga naise lugemise vahele tuli edasikaebekord refräänina. Ning loomulikult meenutas ruumis toimuv ka tragöödia või kohati isegi tragikomöödia vaatamist.

Seeriast “Varjupaiga hirm”

Ma ei saa ka mainimata jätta selle projekti puhul usku enda ja oma kunsti selgeltnägemisvõimesse. Nimelt ma ei valinud seda teemat selles kohas kajastamiseks üldsegi mitte ajendatuna Tiit Ojasoo intsidendist. Vaid mul oli mitu kuud enne selle uudise teadasaamisest kokkulepitud, et midagi me No99 kammersaalis koostöös tugikeskuse naistega teeme. Ja poole pealt ilmus sattumuslikkuse iroonia tahtel välja minu projektile soojendaja teatri direktori näol, kes oli samal ajal pahuksis väga sarnase teemaga. Ei teagi, kas minu selgeltnägemine on niivõrd tasemel või on see teema/probleem tõesti igal pool meie ümber nii rohkelt esindatud?

Mida me oleks kaotanud, kui seda projekti poleks toimunud? Vast muud ei midagi, kui et tugikeskuse kliendid oleksid selle väestava kogemuse võrra vaesemad, sest oma traumade teistele ettelugemine on päris hull julgustükk; publikuks olnud inimesed ei teaks nii hästi selle supi olemust; ja kunstimaailm oleks vaesem ühe aktuaalse teemaga tegeleva käsitluse.

Enne kunstiprotsendiseadust ehitatud avalike asutuste seinad on kas tühjad või täis pilte, millel sisulist seotust kohaga enamasti ei ole. Mida ma ei väida, et alati ka peaks olema. Aga samas mõelge kui oleks. Et ei peaks vaid roose või purjekaid vaatama. Et inimesed ei arvaks ainult, et kunst on dekoratiivne element ruumi täiteks. Kujutage ette, kui erinevad avaliku ruumi ootesaalid oleksid aktiviseeritud teemakohaste visuaalsete mõtetega, kui palju huvitavam neis oleks viibida.

Igatahes, kui esimeses projektis viisin ma tugikeskuse naised teatrilavale, siis teises projektis muutsin Pärnu varjupaiga näitusegaleriiks – korraldasin “Varjupaiga festivali” ehk koha- ja teemaspetsiifilise kaasaegse kunsti näituse varjupaiga kõikides ruumides.

Seeriast “Varjupaiga hirm”

Varjupaiga festivali näitusel on olemas ideaalne publik ehk inimesed, kellel on aega vaadata näitust ja mõelda selle üle. Mida kauem inimene näituseruumis viibib ja oma aega näitusele panustab, seda rohkem ta väljapanekust tagasi saab.

Varjupaiga festivaliga lahendan oma isiklikku huvipuudust galeriiruumis näituse tegemise vastu. Galeriis, muuseumis inimesed teavad, et kohtuvad kunstiga. Ja kõik mängureeglid teevad asja väga turvaliseks. Aga palju huvitavam tundub mänguväljakute vahealadel toimida. “Varjupaiga festival” täidab ühe avaliku asutuse olemasolevad tühjad seinad vajalike žestidega ja just seda mänguväljakut tundma õppides.

Olen valusale ja Eestis igati aktuaalsele teemale lähenenud endale omaselt mängulise huumoriga, pakkudes kogejale välja enda nägemuse kunsti teraapilisest kvaliteedist. Mingite regulatsioonidega ma kokku ei põrkunud, sest mul ei olnud plaanis midagi äärmuslikku teha. Kõik mu mõtted olid tundlikule kontekstile kohandatavad.

Seeriast “Varjupaiga hirm”

“Varjupaiga festival” kestab aasta lõpuni ent kuna ametlikult on Eesti varjupaikade aadressid salastatud, saab näitust kogeda vaid Pärnu naiste tugikeskuse klient olles. See on omakorda hea ajend kõikidele ebaturvalistes kodudes elavatele naissoost kunstisõpradele, miks oma elus kannapööre teha – lisaks oma elu muutmisele saab osa ka eksklusiivsest kunstinäitusest. Peab kiirustama, pakkumine kehtib vaid käesoleva aasta lõpuni!

Festivali esimene ruum ja töö on pealkirjaga “Pehme maandumine” – seal on karikaid ja medaleid, mis premeerivad naist, kes on otsustanud oma senisele elule lõpu teha ja julenud varjupaika tulla. See samm on ainuüksi karikat väärt. See ruum on justkui motivatsiooni andja ja kindlustunde kinnitaja, et tegid õige otsuse.

Elutoast leiab teiste tööde hulgast tõsieluliste sugemetega joonistuste seeria “Varjupaiga hirmud”, mis kaardistab varjupaiga ja nende klientide hirme. Kõik vast teavad seda, kui ütled välja oma hirmu ja jagad teistega, siis muutub hirm poole väiksemaks. Viis, kuidas varjupaiga hirmud on joonistatud, tuleneb ühest loomingulisest tegevusest naistega, kus paluti naistel ennast joonistada A4 paberile ning kuidas üks naine joonistas ennast liivaterasuurusena paberinurka. See illustreerib hästi, kuidas naised, kes tugikeskusesse tulevad, ennast tunnevad. Kuidas nende mina on üsnagi olematu. Nii ka hirmud on kaardistatud imepisikesena, tuues nimelt välja vigase kujutamise, millest on teinekord rohkemgi õppida.

“Politsei palub abi”

Varjupaiga festivali köögis paikneb ikooniline pilt “Politsei palub abi”, kus saab näha varjupaiga suvelaagris loodud fotot ohvri rolli sunnitud naistest rakendamas ühiskondlikult aktsepteeritud välist võimuatribuutikat, et taastada usk ümbritseva kontrollitavusesse. See vihjab ka reaalsele mõttele, et sellest supist läbikäinud naised oleksid parimad (abi)politseinikud, kes teavad, kuidas nt politsei väljakutse ajal selle teemaga tegeleda.

Töid on varjupaiga festivalil veelgi, nt seesama kolmanda koha saanud kunstiprotsendi kavand “Võimlev paragrahv”, ripub varjupaiga elutoas, aga kõikide tööde sisu ei jõua siin ära rääkida.

Kokkuvõtteks soovin öelda, et kui näete, et süsteem on vigane ja tahate seda parandada, aga regulatsioonid ei lase, siis kasutage loovust vigade ületamisel, sest alati ei pea tegema nii, nagu teised ees juba teevad. Või siis lihtsalt kuulake oma ema. Kui küsida, kas teistmoodi on võimalik teha ka siis, kui su lähedane ei juhata asutust? Kindlasti on võimalik, aga palju lihtsam on leida usaldusväärsed viidad üles, kes teeotsa kätte juhatavad. Sest lohedega võitlemiseks peab olema tuimalt järjekindel ja kannatlik. Kannatamatutele nagu mina soovitan kõrvalteid avastada. Vajaduse korral on ka turvapadjad tänapäeva autodes olemas.

Tegemist on 8.–10. juunil 2018 toimunud konverentsil “Maailmamuutjate kool” peetud ettekande kirjaliku versiooniga.