Filmiarvustus. Veel üks eile sündinud seksobjektiga meesfantaasia
Yorgos Lanthimose “Vaesekesed” on juba eelmise aasta lõpust saati kinolinasid vallutanud, kiitusi pälvinud ning oma visuaalidega inimeste meeli köitnud. Kuid kas kõik on ikka nii roosiline? Piret Karro heidab oma arvustuses filmile feministliku pilgu ning saadab teele nii mõnedki teravad kriitikanooled.
Tuusad kostüümid ja võtteplatsid küll, aga “Poor Things” (“Vaesekesed”) ei võlunud mind ära. Kas pole see mitte järgmine versioon USA ulmefilmidest ning animest tuntud troobist “seksikas eilane”? Selles troobis kohtub kogenematu ja süütu, kohati lausa lapse mõistusega, kuid ometi täiskasvanud naise seksualiseeritud kehaga tegelane ühe argielus kogenud mehega, kes asub talle õpetama elukombeid, sealhulgas seksuaalsuse imelist maailma.
Tulnukad, androidid, põliselanikud – USA filmimaailm on 20. sajandi keskpaigast saati vorpinud filme seksualiseeritud ullikestest, kes ei kõnele inimeste keelt ega mõista meie sotsiaalseid kombeid – näiteks seda, et lambist meeste ees lahtiriietumisel on mingid implikatsioonid. Üks kõige kanoonilisem näide on ehk “Viies element” (1997), kuid selle filmimalli ajalugu võib ulatuda maadeavastajate ehk kolonisaatorite kohtumistesse puutumata, süütute ja loomalikuna kujutatud põliselanikega. Selle troobi abil saavad mehed nautida võimu lapse rolli pandud naise üle ning teadusulmeline kaste annab olukorra tekkimiseks ka sobiva ettekäände.
“Vaesekeste” peategelane on sõna otseses mõttes naise kehasse pandud lapse aju, kes esialgu elab oma looja hella pilgu all koduvangis, kuid kui temas tärkab uudishimu ülejäänud maailma vastu, viib ta sellega tutvuma hoopis üks elukogenud kepivend. Seiklused suures maailmas päädivad sellega, et oma seksikusest mitte midagi mõistvast laps-naisest saab seksitöötaja Pariisis – sest mis võiks ühele naisele elu kohta veel rohkem õpetada kui väga paljude meestega magamine? Täpselt sama süžeega on ju ka legendaarne “Emmanuelle”(1974).
Üha rohkem eneseteadvust ning keeletaju omandav peategelane Bella kirjeldab sealjuures läbielatud sündmusi hiljem sõnadega “cocks for money inside me” (“riistad raha eest minu sees”). Nüansitundlik much? Teksti autorid lustisid matšokeelega, mitte ei püüdnud oma tegelase eripärase aju kaudu tema keerulisi kogemusi sõnastada. Kui Bella ei oleks linateose lõpus oma Pariisi lesbikallimat enda juurde elama toonud, poleks siin filmis mitte ükski tegu veenev olnud.
See ei ole keeruline film. Siin ei ole seksika ullikese muhedaks õpetajaks mitte üks konkreetne mees, vaid kollektiivne seksualiseeriv pilk, mis kinosaalis Emma Stone’i ihu õgib. See on meeste järjekordne fantaasia naisest, kes ei tõmba mitte kellegagi magamisele piiri ette – siis tundub ka neil endil selleks lootust olevat.
