Karet Utelg

Teadur Otava Piha kirjutab Soome näitel, et kui vägistamise keskmes on nõusoleku puudumine, peab ka seadus seda selgelt väljendama – see aitaks kaitsta ühtviisi nii ohvrite kui ka kahtlustatavate õigusi.

Kuidas kajastab emasid Eesti meedia? Näited Marta Kaheksandast hooldusõigusvaidlusteni osutavad sellele, et vajame kaasavamat emaduskeelt.

Eestis on veel sisustamata progressiivne feministlik emaduse manifest ning aktiivne emade kodanikuliikumine.

Greta Roosaar kirjutab, et “õigete” emade ja isade piirav ja süütundeid tekitav mõõdupuu ei ole paika pandud loodusseadustega, vaid loodud pideva arutelu kaudu ajakirjanduses ja avalikkuses.

Enamik ämmaemandaks õppivaid naisi oli abielus, seega kuulusid nad seisuse poolest oma isa ja seejärel oma abikaasa seisusesse.

Kristiina Raud kirjutab, kuidas temast sai kaitseliitlane – vaatamata relvaallergiale ja maailmavaatelistele kõhklustele.

Soopõhine vägivald ei alga skandaaliga, see algab vaikimisest. Eestit külastanud Laura Bates selgitab, miks on seksism töökohal sageli nähtamatu.

Elise Rohtmets analüüsib Pihlakodu juhtumit, tuues esile süsteemsed probleemid seksuaalvägivalla juhtumite käsitlemisel.

Lauri Põld küsib, miks keskkonnaaktivismis on nii vähe mehi ning leiab, et meeste kaasamine ei saa tulla naiste rollide ja väärtuste arvelt.

Rahvusvahelised organisatsioonid on kvootide idee juba ammu päevakorda võtnud. Nüüdseks pole küsimus enam „kas?“, vaid „kuidas?“.

Hooletööst sõltub palju ja selle tegemiseks kulub palju aega ja energiat, ometi ei ole see ühiskonnas väärtustatud.

Kuidas saaksime ühiselt vastu astuda üha jõulisemale antigender-liikumisele? Judith Butler arutab seda oma uues raamatus.

4.–9. märtsini toimuva naistenädala raames avatakse Tallinnas kolm näitust, aga kavas leidub ka filmi-, vestlus-, ja loomeõhtuid, raamatuklubi ja pidu Anne Veskiga!

Nele Laos, Kaimai Kuldkepp, Elise Rohtmets ja Kadi Viik rääkisid suhtlemisoskusest, emadusest ja maskuliinsusest.

Kui naisi on vanemate meeste arvates võimalik raha eest sünnitama panna, siis meeste käitumist ei paista miski muutvat.

Olen aastate jooksul eriti Tumblris näinud lesbisid arutlemas, et sooline eneseväljendus on lesbiidentiteedi vältimatu osa, me saa rääkida ainult seksuaalsusest. Aastaid hiljem hiljem leidsin, et sildiga lesbi on võimalik ka minu soolise identiteedi kese kokku võtta, kuid lisaks sellele aitab mõtteid mu soost koondada ka silt mittebinaarne.

Kas misogüünsete süvavõltsingute tõkestamiseks piisab tehnoloogilisest ja juriidilisest raamistikust või on vaja enamat?

Tehnikafilosoof dr Galit Wellner räägib, kuidas tekivad tehisarul soolised eelarvamused ning mida saame ette võtta nende vältimiseks.

Praxise ja Feministeeriumi koostööprojekti raames valminud värske uuring “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” avab, kui levinud on naistevastane viha sotsiaalmeedias.

Mulle tundub, et praegu on reproduktiivõigused Põhja-Ameerikas väga kuum teema, kuna Roe vs. Wade tühistati. Nüüd tahavad kõik sellest kirjutada, kuigi üsna pikka aega nendest eriti juttu polnud. Varem arutlesid reproduktiivõiguste üle inimesed, kes olid mitmekordselt marginaliseeritud.

Praxise ja Feministeeriumi koostöö raames valminud värske uuring “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” heidab valgust, kui erinevalt kujutatakse ajakirjanduses naisi ja mehi.

Loodud tütarlapsekujud olid klassivendadest edevamad ja emotsionaalsemad, hingelisemad ja hoolitsevamad. Niisugused mallid laenati paljuski varasemast tüdrukutekirjandusest ja on naiseliku soorolli aspektist väga traditsioonilised, aga paradoksaalsel kombel venitati just nii laiemaks senist nõukogude noore malli.

Praxise analüütik Isabel Jezierska lükkab ümber argumendid, mille kohaselt ei peaks tasustamata hooletöö panust majandusse arvutama.

Me oleme Estlandiga nii head sõbrad, et keegi minult tema näitustele arvustusi enam ammu ei telli. Oleks kultuurivaldkonnas sellist välistavat perepoliitikat rohkem!