Helle Hald: Taanis peab vägistamisohvritel esimesest hetkest olema advokaadi tugi

Rohkem kui 25-aastase töökogemusega vandeadvokaat ning vägivalla ohvreid toetava riikliku organisatsiooni “Hjælp Voldsofre” kõneisik Helle Hald on tuline inimõiguste kaitsja ning usub, et kõiki inimesi tuleks kohelda väärikalt. Ta jagab Feministeeriumi lugejatega nii enda isiklikku kui ka Taani riigi kogemust nõusolekuseaduse vastuvõtmisel ning seksuaalvägivalla ohvrite kogemuse muutmisel.

Helle Hald on kohtus ohvreid esindanud pea kolm aastakümmet, nende hulgas ka seksuaalvägivalla ohvreid. Ta lõi oma praksise 1993. aastal ja alustas paar aastat hiljem ohvrite toetamist. Selle aja jooksul on ta keskendunud küsimusele, kuidas kohtusüsteemis ohvrite eest paremini hoolt kanda. Ta kirjeldab ühiskondlikke hoiakuid, mis olid varem vägistamisohvrite kogemuste puhul tavalised, näiteks ohvrisüüdistamine. Suhtumine, mis väljendus lausetes nagu “ilmselt oli see su enda süü”, “sa tõenäoliselt flirtisid”, “kui sa juba baari läksid, siis oleksid pidanud teadma, et ta tahab seksi” või “su suu ütleb “ei”, aga silmad ütlevad “jah””, oli Haldi sõnul väga tavaline. Ta näeb selliste müütide lammutamist osana oma tööst. “Inimesel on õigus oma isiku puutumatusele,” rõhutab Hald. “Tal on õigus otsustada, kes tema kehasse tungib, kes teda puudutab. Ja meie peame seda õigust kaitsma!”

Hald ütleb, et kuigi protsess nõusolekuseaduse jõustumiseni oli palju pikem, siis liikumine aktiviseerus veidi vähem kui kümme aastat tagasi: ajal, mil Taani ratifitseeris Istanbuli konventsiooni. Küsimus sellest, kuidas ohvreid paremini kaitsta, tõusis jälle esile. “Nii ta algas. Olid mõned eestvedajad, eriti Amnesty International, kes organiseerusid ja hakkasid tööle selles suunas, et muuta seaduses olev vägistamise määratlus nõusolekupõhiseks,” meenutab advokaat. Haldi sõnul toimus rohkesti debatte, avalikke arutelusid ning konverentse. Liikumisel oli aga ka palju takistusi ning seda saatsid taas mitmed müüdid. Üks nendest oli vägistamise raamistamine justkui ainult naiste teemana. “Loomulikult vastab tõele, et suurem osa vägistamise ohvritest on naised,” toob Hald välja. “Ent ohvrite hulgas on ka poisse ja mehi, siis on ründajadki tavaliselt mehed. Meile oli väga oluline, et seda teemat nähtaks universaalse, inimõigusliku küsimusena.”

Suhtumine on muutunud

Hald kirjeldab olulist hoiakute muutumist, mis on toimunud võrreldes selle ajaga, mil tema ohvritega tööd alustas. “Kui tütarlaps pöördub politseisse ja ütleb, et tema õigusi on rikutud, keegi ründas teda, siis tuleks ta ära kuulata ning eeldada, et ta räägib tõtt,” selgitab Hald. “Varasemalt kippus Taani politsei eeldama, et tütarlaps on olukorras ise süüdi või lihtsalt pahane mehe peale, kes temast huvitatud polnud. Minu meelest oli eelarvamuslikku suhtumist nii politseinike kui tavaliste Taani inimeste seas palju.”

Tänaseks on Haldi sõnul politsei lähenemine ohvrisõbralikum. “Selle asemel, et kahelda, kas ohver räägib tõtt, mõeldakse pigem, et kui see on tõsi, siis on tegu vägistamisega. Ollakse rohkem avatud, kuulatakse rohkem. Ohvreid koheldakse lugupidavamalt,” loetleb ta toimunud muutusi.

Hald kirjeldab ühte juhtumit aastatetagusest ajast, mil noor naine oli varahommikul kell 5 pargis hommikujooksu tegemas, kui teda rünnati ja vägistati. “Siis ütlesid paljud, et temast oli rumal üksinda pimedasse parki jooksma minna,” kommenteerib advokaat toonaseid sõnavõtte. “Ma ei saanud aru, kuidas saavad inimesed nii hinnanguliselt suhtuda teguviisi, mis ilmselgelt ei ole üleskutse seksiks.” Haldi hinnangul oli just selliste juhtumite tõttu vaja Taanis rohkemat kui lihtsalt seadusemuudatust.

Hald toonitab, et täna on inimeste üldine arusaam enda õigustest paranenud. Tema hinnangul võib öelda, et pärast nõusolekuseaduse ümber toimunud ühiskondlikke debatte ja arutelusid taipavad ohvrid kiiremini, et neid on rünnatud, ka siis, kui rünnak ei olnud füüsiliselt vägivaldne. Ta rõhutab korduvalt laialdase hariduse olulisust. Seda on vaja nii koolides kui politseinike, kohtunike ja advokaatide hulgas.

Helle Hald. Foto: erakogu.

Algusest peale on oluline advokaadi olemasolu

Helle Haldi jaoks ei ole nõusolekuseaduse vastuvõtmine ainus regulatsioon, mille eest ta seisnud on. “Alates 2005. aastast olen ma võidelnud selle eest, et ohvril oleks kohe algusest peale oma advokaat. Kohe, kui keegi vägistamisest teatab, peaks tema kõrval olema advokaat!” rõhutab Hald. Nüüdseks on see Taanis seadusega sätestatud, et kui keegi esitab vägistamissüüdistuse, siis peab tal esimest hetkest peale olema advokaadi tugi.

Taanis on seadusega sätestatud, et kui keegi esitab vägistamissüüdistuse, siis peab tal esimest hetkest peale olema advokaadi tugi.

Haldi sõnul on see äärmiselt vajalik mitmel põhjusel. Esiteks aitab taoline tugi ära hoida seda, et ohver hakkab vägistamises ennast süüdistama. Ta nendib, et selline reaktsioon on ohvrite puhul väga tavaline, eriti kui nad on naissoost: “Nad võtavad vastutuse ründaja kuriteo eest, neil on selle pärast häbi ning nad arvavad, et oleksid pidanud midagi teisiti tegema.” 

Teiseks on õiguseksperdi kohene kaasamine hädavajalik seetõttu, et nii saab vältida ebatäpsete tunnistuste andmist, mis võivad hiljem viia menetluse lõpetamiseni. Hald toob välja, et kui kedagi on vägistatud, siis tekib ohvril hirm, et teda ei usuta, ning sellega koos tunne, et oleks vaja rohkem tõendeid. Ta toob näite 16-aastasest tütarlapsest, keda vägistati noormehe korteris kohtingu käigus. Kuna tüdrukule oli alati öeldud, et ta ei tohi võõraste korteritesse minna, siis tundis ta häbi. Ta oli veendunud, et vägistamise toimumine pannakse seetõttu talle süüks, mistap ta väitis, et juhtum toimus restoranis. Selline käitumine võib aga kaasa tuua selle, et hoopis tüdruk ise saab valesüüdistuse esitamise eest süüdistuse. Haldi sõnul aitab advokaadi olemasolu taolisi vigu vältida.

Uus seadus süütuse presumptsiooni ei puuduta

Nõusolekuseaduse vastased Eestis ja mujal on väitnud, et plaanitav seadus õõnestab süütuse presumptsiooni. Hald on enam kui kindel, et see nii ei ole. “Tõendamiskoormus on endiselt prokuröril,” rõhutab advokaat.

Sarnased küsimused kerkisid üles ka Taanis, kui seadusemuudatuse oponendid spekuleerisid selle üle, kas tõendamiskohustus lasub nüüd süüalusel. “See ei ole Taanis nii mitte ühegi kriminaalkuriteo puhul,” toonitab Hald. “Süü tõendamise kohustus on alati prokuröril, see ei ole muutunud.” Advokaadi sõnul on endiselt just prokurör see, kes peab tõestama, et ohver ei andnud nõusolekut ja kurjategija teadis seda. “Küsimuse all pole see, kas ründaja oleks pidanud teadma, vaid tuleb tõestada, et ta teadis,” täpsustab Hald ning lisab, et sellel põhimõttel on olemas erand ja see puudutab laste vägistamist. “Kui sa oled vahekorras tüdrukuga, kes on 14-aastane, on see igal juhul kuritegu. Siis ei saa väita, et “ma arvasin, et ta on 15”, sest sa tõesti oleksid pidanud teadma, oleksid pidanud kontrollima, et ta on vähemalt 15 aastat vana. Vastasel juhul on see kuritegu.”

Pidev toetav suhtlus parandab ohvrite olukorda

Hald leiab, et lisaks seadusemuudatusele ning hoiakute teisenemisele on samaaegselt toimunud veel mitu vajalikku arengut. Näiteks on olemas riiklikud juhised taoliste juhtumite uurimiseks, spetsiaalsed ülekuulamisruumid, vägistamisohvril on õigus soovi korral politseile antud ütlused üles filmida ning paremad suunised võimalike kaebuste käsitlemiseks. Isegi siis, kui juhtum lõpetatakse ja see kohtusse ei lähe, on ohvril õigus tasuta advokaadile, kes selgitab talle, miks uurimine lõpetati ning aitab soovi korral protseduuri kohta kaebuse esitada.

Hald usub, et pidev suhtlus ja selgitustöö erinevate võimalike tulemuste kohta on ohvri jaoks väga olulised. Näiteks kui juhtum lõpetatakse seetõttu, et olemasolevatest tõenditest süüdimõistmiseks tõenäoliselt ei piisa, peab ohver teadma, et küsimus pole selles, et teda ei usuta. Pidev selgituste jagamine kogu protsessi kohta võib ära hoida selle, et ohver tunneb, et teda ei võetud tõsiselt.

Haldi sõnul aitab selge ja pidev kommunikatsioon ohvreid ka siis, kui otsus langetatakse nende kahjuks. “Ma tõesti usun sellesse!” rõhutab ta. “Võiks isegi öelda, et ma tean seda, sest inimesed ise on mulle nii öelnud. Nad võivad tunda, et on ebaõiglane, et kurjategija saab vabalt ringi käia, aga see, et ma pidevalt rõhutasin, et juhtunu pole nende süü, tähendas neile ikkagi palju.”

Hald: mina eelistan jah-mudelit!

Eesti seisab peatselt otsuse ees, kas valida uue seaduse tarbeks jah-mudel või ei-mudel. Taanil oli veidi teistsugune dilemma. “Meil käis arutelu kahe mõiste – nõusolek ja tahe (taani k villighed) – ümber,” meenutab advokaat. “Kas tegu oli minu vaba tahtega? Kas andsin ma oma nõusoleku?”

Hald arvab, et kuigi sõnad, mida kasutatakse, on erinevad, siis arutelu on sarnane. “Kui ma annan oma nõusoleku, siis see on aktiivne tegevus, jah tähendab jah,” selgitab ta. “Aga vaba tahte variant meenutas rohkem teiste riikide ei-mudelit. Mina eelistan jah-mudelit, sest see tähendab, et vajalik on mingi aktiivse nõusoleku olemasolu, samal ajal kui ei-mudel eeldab aktiivset ei-d. Ei-mudel ei kata näiteks suuremat osa juhtumitest, kus on tegu joobe või instinktiivse tardumisega.”¹ Kuna tardumisega reageerimine on vägistamisohvrite hulgas väga tavaline – see juhtub hinnanguliselt seitsme inimesega kümnest – siis tähendab see, et ei-mudelis on väga tõsiseid puudujääke.

Hald arvab, et jah-mudel on parim variant seetõttu, et see saadab sõnumi nii ühiskonnale kui ka võimalikele ründajatele, et aktiivse nõusoleku saamine on vajalik. See kannaks endas ka arusaama, et ohvri vaikus ei ole nõusolek ega anna ründajale õigust edasi tegutseda. “Mina hääletaksin jah-mudeli poolt,” lausub Hald kindlalt.

1. Eesti praeguse seaduse kohaselt võib tardumisreaktsiooni tõlgendada kui abituse seisundit. Ei-mudeli puhul võib sellist olukorda lugeda vaimuseisundiks, kus ohver ei saa oma tahet väljendada ning seda saab lugeda vägistamiseks. Kuna aga ründajal pole selles olukorras kohustust veenduda, et tal on aktiivne nõusolek, siis võib ründaja kavatsuse (ilma milleta seaduse silmis vägistamist ei toimu) tõestamine olla selles olukorras ülimalt keeruline.