Isake loodus! Paremäärmusluse poliitiline ökoloogia

Millised ohud on kannustanud inimesi parempopuliste valima? Konverentsil „Paremäärmusluse poliitilised ökoloogiad“ Rootsis, kus ma novembris esinesin, olid kohal feministid, psühholoogid, ühiskonnateadlased, antropoloogid ja aktivistid, kes kõik olid tulnud oma arusaamaga paremäärmusluse pealetungist ning andsid asjade seisust väga mitmekülgse pildi.

Oma sõnavõtus rääkisin paremäärmusliku populismi maapiirkondlikust päritolust. Nimelt näitab häälte jaotus valimistel, et suur osa Euroopas levinud poolehoiust autoritaarsetele jõududele pärineb maapiirkondade elanikelt. Arvestades, milliste suurte muudatustega peavad põllumajanduspõhised kogukonnad kasvava turupõhistumise järellainetuses silmitsi seisma ning milline sooline ja kultuuriline ärevus sellistele muutustele järgneb, pole sugugi imestada, et maapiirkondade inimesed on järsult parempopulismi poole pöördunud. 

Üks näide, mille laenasin Aet Annisti tööst, on metsade lageraie hoogustumine Eesti maapiirkondades. Annist on näidanud, kuidas lageraie tõttu on vähenenud jahipidamine ja metsaandide korjamine ning seda tajutakse mehiste tegevusalade kadumisena. Kuna maapiirkondade mehed on metsatööde kaudu saanud esile tõsta oma soole pandud ootusi, on arusaadav, et võimaluste kadumine tekitas soopõhist ärevust. Otsekohe sai süüdlaseks poliitiline „eliit“, mis tekitas soodsa kasvupinna populistidele, kes oma retoorikaga tekkinud frustratsiooni enda kasuks tööle panid.

Fossiilkütused ja mehelikkus

Meie planeet lööb hingekella, andes märku, et edasine kasv pole võimalik miljoneid elusid ohtu seadmata – nii inimesi kui ka kõiki teisi. Mehed on kliimamuutusele reageerinud eri viisidel. Asjaolu, et kliimateaduse agressiivne eitamine seondub vastuseisuga hegemoonilise mehelikkuse tähtsuse taandumisele, ei tohiks kedagi üllatada. USAs tegutsev söetööstuse huvide kaitse ühing Söesõbrad (ingl Friends of Coal) vahendab selgelt traditsioonilisi mehelikke rolle esindavaid kuvandeid, muutes söetööstuse peaaegu võrdseks meessoost leivateenija rolliga. Lääneriikide paremäärmuslastest meeste reaktsioonide seas võib kohata sarnaseid jooni.

Fossiilkütustel on lääneriikide arenguloos olnud üsna märkimisväärne roll. Lääne materiaalne heaolu rajaneb vaieldamatult söe ja nafta põletamisel. Seega on nafta puurimise ja kütusena kasutamise taval väga vahetu ja tugev seos mehelikkuse senise mugava positsiooniga. Loosung „Muutkem Ameerika taas suureks!“ (ingl Make America Great Again!) tähendab ühe esineja osutusel üleskutset muuta Ameerika meeste elud taas suurepäraseks – st tuua tagasi aeg, mil valgete meeste tööpuudus oli väike, nende palgad kasvasid ja ühiskondlikud olud paranesid. Kõige selle alus oli odava kütuse lõppematuna tunduv varu. Majanduskasvu survestavatel poliitilistel hoiakutel ja taristul poleks olnud platvormi, kui poleks leidunud materjali, mida põletada. Seega pole imeks panna, et nafta ja söe põletamist ohustavaid ilminguid trotsivad eelkõige mehed. Taolised ilmingud kujutavad endast ohtu ülevõimule, mille nende maavarade aastast aastasse põletamine võimalikuks tegi. Hulga hiljutiste rahvaküsitluste tulemuste järgi ollakse USA-s laialdaselt eri meelt küsimuses, kas tervishoiuteenuste või toidu kättesaadavus on inimõigused, samas kui õigust odavale energiale peab inimõiguseks Ühendriikide elanikkonna valdav enamus. 

Pilt Söesõprade kodulehelt

Ökomodernism ja Ränioru poisid

Edumeelse kliimapoliitika vastu saab võidelda mitut moodi. Ka keskkonnakaitseliikumise sees võib täheldada huvitavat „mehistumist“ – mõttesuunda, mille kohaselt peetakse globaalse soojenemise probleemide lahendamist pigem teaduse ja rahvusvahelise julgeoleku kui õigluse ja kaastundega seonduvaks teemaks. Teadus ja julgeolek on, mõistagi, traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaad. Selline Elon Muski stiilis lähenemine globaalsele soojenemisele on ohtlik, kuna tõrjub kõrvale globaalse õigluse ja kahjude heastamisega seonduvad samavõrd olulised küsimused.

Ülalkirjeldatud mõttesuunda nimetatakse „ökomodernismiks“. Ökomodernistid ei näe turupõhist majanduskasvu keskkonna hävitamise peamise põhjustajana, vaid selle päästjana, selliste uuenduste ja tehniliste meetmete allikana, mida peetakse kliimamuutuse probleemi ainuvõimalikuks lahenduseks. Ökomodernistliku mõtteviisi kohaselt saab kliimakriisi lahendada ainult tehnoloogia, ratsionaalse mõtlemise ja majanduskasvu abil. Ökomodernistlikus kuvandis on just ratsionaalne, teadmisi kandev mees see, kes ei lase end kõigutada emotsionaalsetest reaktsioonidest globaalsele soojenemisele, vaid tajub globaalset soojenemist probleemina, mille lahendamine nõuab „selget pead“ ning otsusekindlat ja karmi mõtlemist.

2008. aastal ütles Rootsi konservatiivne peaminister Fredrik Reinfeldt, et kliimamuutus on üks tõsisemaid inimkonna tulevikku ohustavaid probleeme ja Rootsi riigil on kohustus sellega võitlemisel teistele riikidele eeskuju näidata. Rühm akadeemikuid, kellest suurema osa moodustasid eakad meesterahvad, reageeris sellele avaldusele avaliku vastulausega. Nende osutusel pole kliimamuutus piisav põhjus ühiskonna drastiliseks ümberkorraldamiseks. Akadeemikud väitsid, et majanduskasvu vajalikkuses kahtlemine seab ohtu külluse, heaolu ja arengu, mis on saanud võimalikuks tänu teaduslikule ratsionalismile. 

Tähelepanelikum analüüsija märkab, et nende põikpäine keeldumine isegi kaaluda muid heaolu saavutamise viise viitab millelegi sügavamale kui pelk võhiklikkus või eitamine. See, mida nad enda väitel päästa püüavad, on selline ühiskond ja ideoloogia, millesse nad ise on kogu oma elu panustanud. Mis veelgi huvitavam – taolise ühiskonna tavade ja uskumuste trotsimine tähendab sellise mehelikkuse ründamist, mida nad on väga pikka aega rakendama õppinud. Kliimamuutusepoliitika on talutav vaid seni, kuni see pole piisavalt põhjalik, et ohustada taolise mehelikkuse staatust. Teisisõnu on see lubatav vaid seni, kuni see ei sea kahtluse alla majanduskasvu ja ratsionaalse mõtlemise keskseid tõekspidamisi. Natuke kohendatud mudel on vastuvõetav, kogu süsteemi täielik ümberkorraldamine mitte. 

Naftamaskuliinsus

Cara Daggett käsitles konverentsil veel üht mehelikkuse kategooriat, mida nimetatakse naftamaskuliinsuseks (ingl petro-masculinity). Naftamaskuliinsus rajaneb traditsioonilisel mehelikkuse ülevõimul, kuid on sellest oluliselt tagurlikum. See tekib olukorras, kus mõned meheliku ülevõimu kandjad seisavad silmitsi eksistentsiaalse ohuga ja peavad seetõttu vajalikuks võtta omaks äärmiselt liialdatud hoiakud. 

Mehe kui leivateenija traditsiooniline roll on ohustatud. Üks võimalus reageerida enda soolise identiteedi vastu suunatud rünnakutele on püüda saavutada võimu teisi inimesi alla surudes.

Maasturi-armastus pole ka Eestis võõras. Foto: Roberto Ourgant

Samamoodi reageerib koolikiusaja, kes mõjujõu kahanemise kompenseerimiseks püüab allutada inimesi enda ümber. Lihtsalt öeldes on see võimalus teiste kulul lustida. Fossiilkütusepõhise kapitalismi suutmatus mehelikku maailmakorda lõpmatuseni säilitada ainult võimendab kollektiivse jõuetuse tunnet. Üks võimalus taolisele olukorrale reageerida on minna veelgi varmamalt kaasa turumajanduse ja fossiilkütuste põletamise reeglitega – isegi mõistes selle tagajärgi. Naftamaskuliinsus eristub naiivsest kliimateaduse eitamisest, mis rajaneb võhiklikkusel või vasturääkivatel tõekspidamistel. Naftamaskuliinsuse näol on tegemist teadlikult väljendatud paindumatusega, mille eesmärk on taaskehtestada kaduvat võimu. Mõneti meenutab see paremäärmusliku, neofašistliku, ainult mehi liikmeks võtva rühmituse Uhked Poisid (ingl Proud Boys) lipukirja: „Ma olen lääneriigi šovinist ja ma keeldun palumast vabandust nüüdismaailma loomise eest!“ 

Selline deklaratsioon on samaväärne nõudmisega, et merd ületavaid pagulasi tuleb kohelda halastamatult, samas nõustudes tõsiasjaga, et need pagulased põgenevad puuduse ja ohtude eest. Fossiilkütused pakuvad platvormi varjamatule paindumatusele. Võtame näiteks Trumpi valijate seas viimasel ajal kujunenud kombe ehitada pikapi diiselmootor ümber viisil, mis võimaldab tekitada vajalikust suuremat kütuse pealevoolu ja paneb sõiduki väljutama väga tumedaid ja tihedaid heitgaasipilvi. Mis veel peale jäiga paindumatuse võiks ajendada kedagi midagi sellist tegema? 

Kliima soojenemise tunnistamisest keeldujad ei pruugi eitada kliima soojenemist. Kliimateaduse eitamise alus on tavaliselt võhiklikkus ja see on keeldumisest palju passiivsem. Võhiklikkust saab vähendada asjakohaste teadmistega. Keeldumine on aga emotsionaalne tegu. See on vihane. See nõuab midagi – isegi kui see miski tähendab kollektiivse surma poole veel kiiremini võidu jooksmist. Meessoo ülevõimu hääbumise ohuga silmitsi seistes, elu ja surma peale mängides võib uskumatult hävitav käitumine tunduda seikluslik – mis on mõnikord palju stimuleerivam ja ihaldusväärsem kui süü-, vastutus- ja kaastunne. Lõunaosariikide valijaskonnale muljet avaldada püüdes muutis Sarah Palin sellise hävitusliku seikluslikkuse surematuks oma loosungiga: „Kaevanda, kullake, kaevanda!“ (ingl Drill, baby, drill!).

Kummastavad kombinatsioonid mehelikkusest ja kliimapoliitikast

Veel üks rühm inimesi tajub kliimamuutust ennast ohuna mehelikkusele. Mõneti meenutab see eelmainitud küttimiskõlbulike metsa-alade kadu ja sellest johtuvat soopõhist ärevust. Taoline ärevus ajendab kahtlemata loodust säästma, kuid teeb seda moel, mis üritab säilitada teatud distantsi kliimamuutuse kui globaalse probleemiga, kuna sellega leppimine tähendaks kontrolli (ja taolisest kontrollist toituva mehelikkuse) kaotamist. 

Hispaania paremäärmusliku liikumise Vox juht Santiago Abascal, kes nimetab end loodusesõbraks, on linnuvaatleja ja Hispaania ornitoloogiaühingu SEO-Birdlife liige juba teismeliseeast alates. Ta on looduses ja omal jõul hakkamasaamise tähtsust korduvalt kasutanud Voxi diskursuste loomises. Veidi naeruväärses, ent samas iroonilisena mõjuvas videoklipis jalutab Abascal niitudel ja metsades, mängib hobustega ja joob jõest vett, kuni jõuab mäetippu, et sealt läbitungival pilgul all laiuvat rohelust põrnitseda. Video lõppeb tema kampaanialoosungiga „Muutkem Hispaania taas suureks!“ Irooniliseks teeb tema poliitilise kampaania asjaolu, et ehkki ta räägib loodusest ja keskkonna kaitsmisest, puudub tema erakonnal poliitiline kava kliimamuutusega võitlemiseks. Tõtt-öelda on Abascal korduvalt rõhutanud, et kliima on alati muutunud, andes mõista, et selles pole midagi erilist.

Hispaania paremäärmusliku partei Vox kampaaniavideo kaader

Leidub veel üks mõttesuund, mis oleks tõeliselt naljakas, kui see poleks nii sünge – natsismi ja keskkonnaaktivismi pentsik kokteil nimetusega ökofašism. Mõned meist mäletavad veel Ted Kazcynskit ehk Unabomberit. Kazcynski pidas end modernismi ja sellest tuleneva keskkonnahävingu vastaseks. Tema lahendus probleemile oli üritada korporatiivne maailm rusudeks pommitada. 1970. aastate lõpul alustaski ta pommirünnakute elluviimist, tappes kolm inimest ja vigastades paljusid.

Looduses toimuvad muutused tekitavad ökofašistides sügavat ärevust. Samuti on ökofašistid väga genotsiidihimulised, hipilikud, süsteemivastased (ingl anti-establishment) ja valdavalt mehed. Nad usuvad, et planeedi suudab kliimakatastroofist päästa vaid autoritaarne diktaator, kes saab rahvale rohelise mõtteviisi peale sundida, isegi kui see tähendab inimeste massilist tapmist eesmärgiga sürrata ülerahvastamisega keskkonnale tekitatud kahjusid. Võtmetähtsaks tegelaseks ökofašistlikus universumis on 86-aastane Soome mõtleja Pentti Linkola, kes on öelnud: „Mida teha, kui saja reisijaga laev järsku ümber läheb ja päästepaate pole rohkem kui üks? Kui päästepaat saab täis, üritavad need, kes elu vihkavad, sellesse üha rohkem inimesi mahutada, ajades paadi põhja. Need, kes elu armastavad ja sellest lugu peavad, haaravad kirve ja raiuvad küljest paadi parda külge klammerduvad üleliigsed käed.“ 

Emotsionaalne kaitsestrateegia

Väide, et mõned paremäärmuslike meeste kliimamuutusele reageerimise viisidest on seotud soopõhiste reaktsioonidega, ei tähenda, et see on ainus selgitus. Loomulikult mitte. Kuid vähemalt on väike, ent märkimisväärne osa kütuse põletamise õigustamisest ja aktiivsest keeldumisest planeedi soojenemise asjus midagi ette võtta olulisel määral soolisusega seotud. 

Enamgi veel – kui meeste reaktsioonid kliimamuutusele seonduvad mehisuse ohustamist esile kutsuvate tunnete, ihade ja ebakindlusega, ei kujuta kliimamuutus endast pelgalt teaduse või mõistuspärasuse populariseerimise püüdluste läbikukkumist. See on emotsionaalne kaitsestrateegia, mis nõuab palju nüansitundlikumaid kõnetamisviise kui need, mida kliimapoliitikas on seni rakendatud. Kuna mehelikkusse suhe kliimapoliitikasse on ilmne ja mitmekülgne ning soolisus mõjutab globaalse soojenemise probleemi lahendamise mõttevahetuse piirjooni, on tähtis pidada silmas, milliseid meetmeid kliimaarutelusse hõlmatakse ja milliseid mitte.

Inglise keelest tõlkinud Mart Kalvet.