Kadi Raal välispoliitikast: feministlik pilk aitab julgeoleku ja geopoliitika küsimusi laiendada

Sõna “feministlik” tekitab Eestis aruteludes sageli tõrke, kuid feministlik perspektiiv välismaal toimuvale ja välispoliitikale pole üldsegi radikaalne.

Feministeeriumi uue rubriigi “Välisilmateade” autor Kadi Raal hakkab kord kvartalis kirjutama välispoliitikast ja rahvusvahelistest arengutest feministliku pilgu kaudu. Rubriigi sissejuhatuseks rääkisime Raaliga sellest, mida feministlik vaade välispoliitikale juurde annab. 

Pole “päris” välispoliitika vastand

Feministlik välispoliitika kõlab paljudele provokatiivselt. Justkui oleks see miski, millele ”päris” välispoliitika kõrval mõelda alles siis, kui julgeoleku, sõjalise võimekuse ja diplomaatiliste kriisidega seotu on lahendatud. 

Raali arvates on selline vastandamine vale. Feministlik välispoliitika on tema sõnul traditsioonilise välispoliitika laiendus, sest kohustab riikide ja liitlassuhete kõrval vaatama ka seda, kuidas otsused mõjutavad naisi ja teisi marginaliseeritud kogukondi. 

”Feministlik välispoliitika ei tähenda, et me ei tegele nii-öelda tõsiste teemadega,” ütleb Raal. ”See hoopis aitab julgeoleku ja geopoliitika küsimusi laiendada.” 

Praktikas tähendab see, et otsuste mõju tuleb eraldi hinnata ka soolist mõõdet arvestades. “Kelleni jõuab abi, kes pääseb otsustajate laua taha ja kelle turvalisus jääb teisejärguliseks,” loetleb Raal. 

Feministlik välispoliitika ei piirdu naiste esindatusega diplomaatias. See puudutab ka arengukoostööd, humanitaarabi, rännet ning kliima- ja digipoliitikat.

“Näiteks kliimakriisis saavad kõige valusamalt pihta need, kel on vähem ressursse ja halvem ligipääs teenustele. Seetõttu langeb koormus sageli ebaproportsionaalselt naistele ja teistele marginaliseeritud rühmadele,” toob Raal näite. „Ükski otsus ei mõju kõigile ühtemoodi. Feministlik välispoliitika aitab seda nähtavaks teha.”

Rootsi õppetund: sõna ei olnud ainult silt

Kas selleks on vaja, et riik nimetaks oma välispoliitikat feministlikuks? 

Õpetlikuks näiteks on Rootsi, mis kuulutas 2014. aastal esimese riigina oma välispoliitika ametlikult feministlikuks. Mõneks ajaks sai neist sellega seoses rahvusvaheline eeskuju. 2022. aastal sai aga võimule uus, parempoolne valitsus, mis otsustas sellest terminist loobuda. Põhjenduseks toodi, et see on „liiga provokatiivne“. 

Ametlik jutt oli, et sisu jääb samaks, kuid hilisemad analüüsid näitasid, et ühes termini kaotamisega nõrgenes ka Rootsi liidriroll. Feministliku välispoliitika ambitsioon hajus ja fookus kadus.

Rootsi kogemus näitab seega, et termin lõi poliitilise kohustuse ja hoidis teemat nähtaval. Kui sõna kadus, kadus ka osa selgusest ja ambitsioonist.

Eestis on inimõigused olemas, aga raamistikku ei ole

Meie kodune olukord ei ole palju parem.

Paberil on kõik ilus: Eesti ametlik välispoliitika rõhutab inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki. Lisaks oleme kuni 2028. aastani ÜRO inimõiguste nõukogu liige.

Raal selgitab, et ametlikult ei ole Eesti feministlikku välispoliitikat omaks võtnud.

“Kõik tundub hästi, kuid nagu Rootsi kogemus näitas, siis iseasi on, kui järjepidevalt ja põhjalikult neist väärtustest reaalselt kinni peetakse,” mõtiskleb ta, jõudes julgeolekuolukorrani.

Sõda Ukrainas on muutnud Eestis ja teisteski Euroopa riikides julgeoleku keskseks teemaks. “Selle varjus öeldakse sageli, et „pehmemad teemad“ peavad ootama. Esmalt heidutus, siis muu,” räägib Raal, lisades, et ootele panemine tähendab enamasti loobumist. „Kui ütleme näiteks, et naiste õigused võivad oodata, sest enne tuleb osta mürske, siis teeb see meile nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt karuteene.”

Kuna Eesti avalikus arutelus kiputakse kõigest rääkima rangelt läbi julgeoleku prisma, siis tuleks Raali sõnul küsida, kas meie julgeolekukäsitlus arvestab ka ühiskonna sidususe ja inimeste kaitstuse tundega. „Riiki kaitsevad siiski inimesed. Kaitsetahe nõrgeneb, kui osa ühiskonnast tajub, et nende õigused ja turvalisus on läbiräägitavad. See on juba julgeolekurisk, mitte pelgalt sisepoliitika,“ lisab ta.

“Pehmed teemad” ei ole pehmed

Seega ei pehmenda feministlik vaade ei välis- ega julgeolekupoliitikat, nagu paljud arvavad. Raali arvates on selle hoiaku üks põhjuseid tõik, et Eestis käivitab sõna „feministlik“ sageli ägeda vastuseisu ja sisuline arutelu ei jõuagi alata.

Ometi on tegu eelkõige tööriistaga, mis aitab märgata, kelle kogemused poliitikast – aga ka uudistest – välja jäävad.

See seab fookusesse ka need mõjud, mis muidu “suure poliitika“ varju jäävad: sooline ja seksuaalne vägivald konfliktides, põgenike tegelik olukord, hoolduskoormuse kasv ning rünnakud meediavabaduse ja kodanikuühiskonna vastu.