Kas keskkonnast hoolivad vaid naised?

Mitu Põhja-Ameerika ja Euroopa uuringut toob välja tõsiasja, et mehed ja naised suhtuvad keskkonnaprobleemidesse erinevalt. See väljendub nii hoiakutes, arvamustes, väärtushinnangutes kui ka käitumismustrites. Näiteks on naised agaramad prügisorteerijad, oma pakendiga poodlejad ning eelistavad autole ühistransporti. Tõenäosus, et mehed ei taha riidest kotti poodi kaasa võtta või jalgratast auto asemel osta, on päris suur. Sellest eripärast tulenevalt on tarvis keskkonnaprobleemide ennetamises ja lahendamises võtta arvesse sootegurit. Sooküsimus keskkonnaliikumises kinnitab teadusuuringute abil tähelepanekut, miks on aktivistid ja niinimetatud teadlikud tarbijad enamasti naissoost.

Mehed hoolivad keskkonnast vähem

Mina kuulun nullkulu (inglise k zero waste) subkultuuri, kus on eriti kontrastselt näha keskkonnateadlikku liikumist, mida juhivad ja milles löövad kaasa peaasjalikult naised. Tuntumatest nimedest võin välja tuua Bea Johnsoni, Lauren Singeri, Celia Ristowi, Kathryn Kelloggi, Kaycee Bassetti, Ariana Schwarzi ja Lindsay Milesi. Maailmas on tuhandeid nullkuluteemalisi blogisi, videomeistreid, instagrammereid, ent harva kohtab nende eestvedajate seas mehi. Näen ka oma blogi nullkulu.ee näitel, et enamasti on minu lugeja naissoost. Teised kaasnullkulutajad, temaatilistes õpikodades või üritustel osalejad on samuti naised. Oled ehk isegi tähele pannud, et ökopoodide kliendid on naissoost? Keskmine vegan on naine?

Toon mõningad näited teadusuuringutest, et sugudevahelist environmentalismi selgelt välja joonistada.

2013. aastal uurisid Aksel Sundström ja Aaron McCright sugudevahelist erinevust keskkonnateemades Rootsi elanike ja poliitikute seas. Uurimistulemustest selgus, et naised muretsevad keskkonnakatastroofide pärast rohkem kui mehed. 90,8% naistest näeb kliimamuutusi probleemina, meeste puhul on protsent 82%. Lisaks arvab 59,1% Rootsi naistest, et investeerimine keskkonnasõbralikku ühiskonda on hea ettepanek, isegi kui see tähendab madalat või olematut majanduskasvu. Meestest nõustub väitega kümme protsenti vähem. Kõige kurvastavam on fakt, et ainult 49,8% ehk vähem kui pool meessoost elanikkonnast eelistab tervet elukeskkonda majanduskasvule.

Naised otsustavad tarbijavastutuse kasuks

Üks teine uuring aastast 1997 võtab luubi alla konkreetsed probleemid, milles joonistub välja sugudevaheline erinevus täpsemini. Selle kohaselt tunnevad naised suuremat muret osoonikihi hõrenemise, liigirikkuse kadumise, suurte jäätmekoguste tekkimise, rahvaarvu suurenemise ja vähese ümbertöötlemise pärast.

Foto: Maryliis Teinfeldt

Jan Semenza 2011. aasta uuringust (1) selgub, et naised on suurema tõenäosusega valmis astuma samme, et keskkonnaprobleeme lahendada või leevendada. Näiteks olles saanud teadmisi kliima soojenemise ennetamisvõimaluste kohta, vähendavad nad oma elektritarbimist.

Teemakohaste uuringute autorid, nagu näiteks Blocker ja Eckberg, Davidson ja Freudenburg, McStay ja Dunlap, toovad esile huvitava nüansi naiste käitumises, mis puudutab keskkonna väärtustamist. Väidetavalt on naised erinevalt meestest aktiivsemad koduses sfääris, tegeledes agaramalt prügi sorteerimisega või otsustades teadlikult vähem autoga sõita. Nullkulu elustiil põhineb suuresti nimelt enda võimuses olevate muudatuste ellu viimisel. Võta vaid Instagram lahti, löö sisse #zerowaste ja näed, kuidas tavalised inimesed, enamasti naised, on võtnud ette eesmärgi elada võimalikult maksimaalselt keskkonnasõbralikult. Plastist kõrs vahetatakse välja pilliroost kõrre vastu, jõulukingid ostetakse ainult kodumaistelt tegijatelt, šampoon valitakse pakendita. Seda kõike seetõttu, et naised otsustavad tarbijavastutuse kasuks.

Kas keskkonnasõbralikkus on ebamehelik?

Viimase näitena tooksin Aaron Brough ning tema kolleegide 2017. aasta uuringu “Kas keskkonnasõbralikkus on ebamehelik? Roheline-feminiinne stereotüüp ja selle mõju jätkusuutlikule tarbimisele”. Uurimistööst selgub, et keskkonnasõbralikkusel ja naiselikkusel on uuringu kohaselt kognitiivne seos, mis mõjutab inimeste enesetaju. See jätab oma jälje inimese kui tarbija teadlikele valikutele. Kahjuks aga meeste puhul väljendub see soovis distantseerida end rohelisest tarbimisest, kuna keskkonnasõbralikud praktikad pole ühiskondlikult aktsepteeritud kui maskuliinsed. Näiteks poodi minnes kodust koti kaasa võtmine või ökotoote eelistamine tavalisele on meeste jaoks tihtilugu liialt naiselik teguviis.

Uuringutulemustest võib järeldada ka seda, et kõnealune stereotüüp seletab ja/või kinnitab naiste käitumisviisi ja hoiakuid, tugevdades rohelise tarbija feminiinset kuvandit.

Roheline mõtteviis peab saama sooüleseks

Olen isegi kokku puutunud naiseliku rohetarbija stereotüübiga. Kui vaadata Eesti meedias ilmunud lugusid inimestest, harilikult on need naised, kes on otsustanud keskmisest rohkem panustada keskkonnasõbralikku ellu, näiteks vältida pakendeid, proovida elada jäätmeteta, kolida ökokülasse, valida veganluse, siis on näha, et järelkaja ning vastureaktsioon toetab rohelist feminiinset stereotüüpi. Peale selle, et kritiseeritakse nende inimeste eluvalikuid, tuuakse tihtilugu välja ka nende sugu, justkui see aitaks seletada tagamaid, miks keegi on otsustanud elada nii, mitte naa.

Naiselik kuvand on kahjuks vähem tõsiseltvõetavam ja aktsepteeritum kui mehelik. Võib ka küsida, kas keskkonnaprobleemide lahendamise ja ennetamise areng kulgeb aeglaselt just seetõttu. Kui rohetarbija oleks maskuliinse kuvandiga, kas asjade kulg praeguste keskkonnaprobleemide lahendamises oleks aktiivsem? Kas seisaksime üldse nende murekohtade ees, mis praegu palju kõneainet pakuvad, ja ennustaksime katastroofilisi tagajärgi järgnevate aastakümnete ees?

Roheliselt mõtlev inimene näib olevat naine, ent see ei tohiks nii olla. Roheline mõtteviis peab olema sooneutraalne, atraktiivne kõigile, olenemata nende bioloogilisest, füsioloogilisest, sotsiaalsest või kultuurilisest soolisusest.

1 Semenza, J. C., Ploubidis, G. B., & George, L. A. (2011). Climate change and climate variability: Personal motivation for adaptation and mitigation. Environmental Health, 10(46). (Epub ahead of print)