Kas Türgi naistel oli kohalikel valimistel poliitikasse asja?

Türgis peeti 2024. aasta 31. märtsil kohalikke valimisi, mille eel erakonnad valijate ahvatlemises võistlesid. Linnad kubisesid valimisplakatitest, üks suurem kui teine. Üles löödud ja vahvate vuntsidega meeskandidaadid särasid plakatitel küll oma täies hiilguses, ent selle ülesvuntsitud seltskonna seast oli paraku raske silmata naispoliitikuid.

Türgi poliitika on nimelt sedavõrd meesteklubi, et valijal on raske oma häält naisele anda. Feministlikes ringkondades küsiti, kas naised on üldse poliitikas juhtivatele kohtadele oodatud. Kas parteid täidavad oma lubadust naistele kvoodi alusel kohti jagada? Türgi telekanalid kuulutasid igatahes peale valimisi uhkelt välja “naiste võidu”, sest nende riigi 81 provintsi juhtide seas on varasema 7 asemel nüüd 11 naist. Tore küll, aga kas naised, kes moodustavad Türgi elanikkonnast peaaegu poole, on poliitikas praegu piisavalt esindatud?

Ilmselge, et vastus on endiselt “ei”.

Kohalike valimistega tulid Türgi poliitikasse uued tuuled. Võitis parlamendiopositsiooni kuuluv Vabariiklik Rahvapartei (CHP). Naistele on see hea märk: näiteks on partei lubanud, et kui ta riigis võimule tuleb, ühineb Türgi uuesti Istanbuli konventsiooniga. ¹ CHP on lubanud ka naiste ettevõtlust stardikapitaliga toetada ning lisada lastehoiukohti, sest Türgi tööturul on naisi kõigest 30 protsenti. Madal osalus on tingitud kodutööde koormast ja lastehoiukohtade vähesusest, aga ka üleüldisest suhtumisest naistesse kui “nõrgemasse soosse”. Rahvaste Võrdsuse ja Demokraatia Partei (DEM) tõi poliitikasse rohkesti naisi ka Kagu-Türgis.

Pikk tee soolise võrdsuseni

Kõigele vaatamata on Türgil ees pikk tee selleni, et naised igas valdkonnas võrdselt esindatud oleksid. Suures Türgi Vabariigis on omavalitsuste süsteem üpris keerukas – 81 provintsi jagunevad maakondadeks ning need omakorda maakonnakeskusteks ja küladeks. 30 Türgi provintsi on suurlinnad, mis jagunevad linnaosadeks, need omakorda asumiteks ja viimased veel allasumiteks ehk küladeks. Kõige rohkem linnaosasid on Istanbulis, kus neid on 39 tükki.

Alates 1930. aasta kohalikest valimistest on terves Türgi riigis olnud kokku ainult 150 naislinnapead. Eesti lugejale võib see tunduda suure numbrina, kuid hiiglasliku Türgi kontekstis ja vabariigi 101-aastast eksistentsi silmas pidades on see väike arv. Türgis on 2023. aasta seisuga miljonilinnu 10 ning enam kui saja tuhande inimesega linnu 70, veel väiksemaid aga pea 300.

Mehed, mehed ja veelkord mehed! Kui naised ei mahu plakatitelegi, siis kas neil on üldse Türgis poliitikasse asja? Foto: Hille Hanso.

2019. aastal toimunud eelmiste kohalike valimiste ajal äratas tähelepanu see, et kuigi Türgis on 1393 erineva tasandi omavalitsust (provintsid, maakonnad, jne), siis vaid 68 neist olid juhitud naise poolt: ametis oli 23 linnapead ning 45 muud liidrit. Madalaima taseme omavalitsusjuhtide ehk külavanemate (muhtar) kohti on Türgis 50370, aga naisi on neist vaid 1034. Peale 2019. aasta valimisi oli naisi linnapeade hulgas 3 protsenti, linnavolinike hulgas 11 protsenti ning muhtar’ite puhul oli suurusjärk veidi üle 2 protsendi.

Üks seletus neile numbritele on kindlasti pragmaatiline. Patriarhaalsetes ühiskondades on tüüpiline, et naised ei ole väga arvukalt esindatud ei poliitikas ega äriringkondades, nii ka Türgis. Need kaks eluala on aga omavahel väga tihedasti läbi põimunud. Väljaspool valimisi korrutatakse pidevalt, et “naistel on ühiskonnas võrdne staatus”, reeglina leiab sama lause isegi valimislubadustest, kuid kampaaniaperioodil domineerivad meedias ikkagi mehed, kes on omavahel mestis. Isegi kui kogukonnas tuntud naised end kandidaatideks esitavad, ei pääse nad valimisnimekirjades headele kohtadele ilma, et hakkaksid end parteis jõuliselt kehtestama või sealt endale semusid otsima. Parteiliidrid eelistavad nimekirjades mehi kogunisti siis, kui need on kohalikul tasandil tundmatud või pole eriti atraktiivsed. Lisaks eelmainitule rõhutavad Türgi feministid ka seda, et paraku ei näita ise headele positsioonidele jõudnud naispoliitikud kandideerimisel üles solidaarsust teiste naistega.

Ema, abikaasa, hooldaja

Abiks pole ka see, kuidas konservatiivid ühiskondlikesse rollidesse üleüldiselt suhtuvad. Alalhoidlik, sunniitlikku islamit traditsiooniliselt tõlgendav ning Türgit juba paarkümmend aastat juhtinud võimupartei AKP rõhutab ikka ja jälle, et naise roll on eelkõige emaks, abikaasaks ja hooldajaks olemine. Sarnaselt Eesti konservatiividega allutavad nende Türgi kolleegidki sünnitussurvele ikka naisi ning mehi selle teemaga seoses tavaliselt ei mainita. President Erdoğan on korduvalt manitsenud, et kui abielunaised ei sünnita vähemalt kolme last, seisab Türgi alates 2038. aastast silmitsi rahvastiku vananemise probleemiga. 

Naistevastase vägivalla tõkestamisele ega soopõhise vägivalla vähendamisele ei aita kaasa ka 2021. aasta 1. juulil jõustunud lahkumine Istanbuli konventsioonist, mille president Erdoğan ja AKP algatasid, ehkki sama partei esindajad olid selle pakti 2012. aasta 12. märtsil uhkusega esimese riigina ratifitseerinud. Erdoğan on küll aastaid tagasi öelnud, et naistevastane vägivald on Türgi ühiskonna veritsev haav, ent harvad ei ole korrad, mil Türgi meespoliitikud naistevastases vägivallas naisi endid süüdistavad. Naiste väljumine traditsioonilistest rollidest frustreerivat mehi, kes seepärast oma rusikaid kontrollida ei suutvat.

Naisi peetakse Türgis jätkuvalt “õrnemaks sooks” ning riiklik poliitikagi on neid senini valdavalt traditsioonilistesse rollidesse suunanud. Foto: Hille Hanso.

Türgi naised seisavad alatasa silmitsi dilemmaga – “naisekohused” tahavad täitmist, aga riigi elukalliduse tõttu on kahe lapse ülalpidamiseks tarvis juba mõlema vanema sissetulekut. Sama dilemma takistab naisi ka üldisemalt ühiskonnas olulisi rolle etendamast. Nii on Türgis vähem kui viiendik naisi juhtivatel kohtadel ning kuigi naised teevad Türgis mõistagi palju tööd, on see reeglina nö mitteametlik töö, sageli teiste inimeste kodudes – näiteks nende laste hoidmine ja kodude koristamine, pesu või nõude pesemine ja neile toidu valmistamine.

Ja ega Türgi poliitikas osalemine ole ka turvaline – sõimamine, ähvardamine, mõnitamine või lausa kaklused parlamendis pole haruldased juhtumid. 

Naised võimuparteis AKP

Heidame nüüd pilgu iga olulisema erakonna kandidaatidele eraldi. Kõigepealt otsime võrdset esindatust riiki valitsevast Õigluse ja Arengu Parteist (AKP). AKP uhkustab sageli oma naisühendustega, neid on kõigis provintsides. Valimiskampaaniate aegu käivad naised tihti ukselt-uksele Erdoğanile hääli palumas. Partei ise on sisuliselt aga meesteklubi, kus tihedalt lävivad riigi- ja ärimehed, kes üksteist poliitiliste meetmete ja annetustega toetavad. AKP kandidaate terves Türgis, aga eriti Istanbulis iseloomustas see, et enamik neist on ehitusettevõtjad või vähemasti inseneriharidusega. AKP-d on avalikult kritiseeritud selle eest, et niisugune süsteem võimaldab hiiglaslikke riigi- või linnahankeid omadele suunata: ringmajandus Türgi moodi.

Ehkki Türgis on 30 suurlinnaprovintsi, esitas AKP ülemlinnapea kandidaadiks vaid ühe naise, Fatma Şahini, nimelt Gaziantepis, kahemiljonilise elanikkonnaga gurmeepealinnas.

Kui enne tänavusi valimisi rippusid plakatitel vaid meespoliitikute näod, siis kas peale meedia poolt välja kuulutatud “naiste võitu” on naiste näod järgmiste valimiste ajal plakatitel samavõrd esindatud? Foto: Hille Hanso.

Nagu mujalgi, on konformism ja vajadusel oma põhimõtete muutmine tavaline nähtus ka Türgi poliitikas. Just Şahin oli pere- ja sotsiaalpoliitika minister ajal, mil riik Istanbuli konventsiooni ratifitseeris. Siis toonitas ta, et pakt aitab Türgi naistel lahendada mitmeid probleeme: “See on kaitse, kaitsmise, ennetamise ja tugiteenuste raamistik. Meeldiv on see, et esimesena maailmas kiitis konventsiooni heaks Türgi Suur Rahvuskogu. Tegime seda kõigi osapoolte heakskiidul ja allkirjaga. See juriidiline raamistik saab aluseks õigusnormidele, millega lahendatakse kõik kõnealused probleemid.” Istanbuli konventsioon võib Türgi jaoks küll ajalugu olla, ent naisi puudutavad probleemid on seal jätkuvalt tänapäev.

Kõigi ülejäänud 51 provintsi peale seadis AKP oma liitlase, Rahvusliku Liikumise MHP-ga koos juhtivatele kohtadele üles vaid kolme naise kandidatuuri – Şahiniga koos kokku neli. Fatma Şahinil läks hästi – ta valiti teist korda meeriks. Ja oligi kõik. 

Naised progressiivses võitjaparteis

Naiste olukord pole palju soodsam ka tänavuste kohalike valimiste võitja ning parlamendi suurima opositsioonipartei, Vabariikliku Rahvapartei (CHP) ridades. Sotsiaaldemokraatlikku parteiperre kuuluv CHP vahetas hiljuti juhtkonda ja kutsus üles muutustele, lubades naistele partei sees juhtivatel kohtadel 33-protsendilist osalust. Täita neid lubadusi ei õnnestunud. Ehkki CHP vastandub igal võimalusel AKP-le ja peab end progressiivseks, leidus CHP 595-pealises valimisnimekirjas vaid 50 naist ehk 8,4 protsenti kandidaatide koguarvust. See tähendab, et CHP jäi enda lubatud “50-protsendilisest naiste ja meeste esinduskvoodist” kaugele maha. CHP esimehe Özgür Özeli avaldus, et “pool ühiskonnast on naised ja pooled kandidaadid on naised”, jäi vaid jutuks.

Kuna seekordsete valimiste kaalukaim küsimus oli sümboolselt ja majanduslikult Türgi olulisima linna Istanbuli tulevik, siis väljapaistvaim ning tulemuste mõttes ka edukaim naine CHP ridades oli Sinem Dedetaş, Istanbuli praamifirma City Lines peadirektor. AKP meelehärmiks sai just temast Istanbuli konservatiivse Üsküdari linnaosa vanem. Väiksemates Türgi linnades, Aydınis, Afyonkarahisaris, Bilecikis, Edirnes, Eskişehiris ja Tekirdağis, said linnapeadeks samuti CHP naiskandidaadid.

Marurahvuslased ja kaasav kurdiliikumine

Marurahvuslik İYİ (Hea) partei, mille eesotsas on Türgi tuntuim naissoost poliitik Meral Akşener, põrus valimistel. Nende 79 provintsikandidaadi hulgas oli 9 naist, kellest ühelgi ei õnnestunud valituks osutuda. Näib, et feministide mure, et poliitikas puudub naiste vahel solidaarsus, vastab İYİ puhul tõele.

Mehed, mehed ja veelkord mehed! Kuigi naisi võib Türgi linnapildis näha, siis kas nende jaoks on koht ka poliitikas? Foto: Hille Hanso erakogu.

Türgi parteidest kõige kaasavam on DEM, mis lähtub kurdi liikumistest ja on inspireeritud jineolojî filosoofiast. Seda feminismist ja soolisest võrdõiguslikkusest rääkivat käsitlust propageeris Abdullah Öcalan, terroristlikuks kuulutatud Kurdistani Töölispartei ja avarama Kurdistani Kogukondade Liidu esindusfiguur. Feministliku perspektiiviga DEM proovib saavutada naiste esindatuse poliitikas läbi kaasesimehe mehhanismi. Igas valimisringkonnas esitatakse samale kohale kaks isikut: mees ja naine. Valituks osutudes täidavad mõlemad ühte positsiooni; otsused võetakse vastu konsensuslikult. DEM taotleb võrdõiguslikkust ka omavalitsuste volikogude valimistel. Sellekevadistel valimistel tuli DEM 4. kohale ning 10-st nende poolt võidetud provintsist said naised meeriks 4-s linnas: Diyarbakıris, Siirtis, Batmanis ja Ağrıs.

Kommunistlikest ideedest välja kasvanud Türgi Töölispartei (TİP) lubas “organiseeruda kogu Türgis, et luua võrdsuse, vabaduse, õigluse, rahu ja vendluse riik”. Kuna naiste osakaal TİP-i kandidaatide hulgas oli 34,4 protsenti, võib öelda, et nad toetasid tõepoolest vendlust. Valituks ei osutunud aga ükski naine, sest partei valimistulemus jäi marginaalseks.

Teistest olulisematest erakondadest oli naiskandidaatide osakaal Rahvuslikus Liikumises (MHP) 2,1 protsenti ja Uue Heaolu Parteis (Yeniden Refah) 3,4 protsenti.

Naisi on Türgi poliitikasse hädasti vaja

ÜRO Naiste Õiguste Amet (ingl. UN Women) ja Parlamentidevaheline Liit (IPU) koostatavad alates 2005. aastast kaarti, mille kohaselt jääb Türgi naiste poliitikas osalemise vallas paljudest riikidest maha. Naisministrite arvu poolest on Türgi ühel pulgal Ungari ja Jaapaniga. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 38-st liikmesriigist on Türgi naissoost ministrite osakaalu poolest aga suisa viimasel kohal: nimelt on vaid üks sealse presidendikabineti 18-st liikmest naine. 2023. aasta 1. jaanuari seisuga on naiste osakaal Türgi parlamendis 17,4 protsenti, mis on maailma keskmisest (26,5 protsenti) tunduvalt madalam.

CHP on küll progressiivne partei, kuid kampaania põhinäod linnapildis on ikka mehed Foto: Hille Hanso.

Ometi oleks naistel poliitikasse tuua Türgi elanikkonna elukvaliteedi parandamise jaoks väga vajalikke kogemusi. Statistika näitab, et mida kõrgemalt on naine haritud, seda suurem on ka tõenäosus, et ta tööturul osaleb. Praegu on kõrgharitud naiste osakaal Türgis teiste Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt madal (25-aastaste ja vanemate naiste seas on kõrgharitute osakaal 21,6 protsenti). Kui 2023. aasta andmete kohaselt oli kirjaoskamatute naiste tööjõuturul osalemise määr 13,9 ning kutse- või kutsekeskharidusega naistel 43,0 protsenti, siis kõrgharidusega naistest rääkides oli vastav number juba 68,8. Haridus on Türgis üks naiste võimestamise olulisimaid faktoreid. Poliitikameetmed, mis haridust naistele kättesaadavamaks teha aitaksid, oleksid naiste endi osalusel ilmselt tõhusamad. 

Teine teema, milles naistel oleks Türgi poliitikas kindlasti oluline oma sõna sekka öelda, puudutab linnaruumi. Sageli on seal rohkesti betooni ja vähe rohelust ning nende planeerimisel on peamiselt mõeldud autodele. Seega on jalakäijatel ning lapsevankri või ratastooliga liiklejatel seal sageli äärmiselt ebamugav navigeeruda. Juba ainuüksi eelnev fakt toob kaasa selle, et naistel, eriti eakamatel naistel, on avalikus ruumis raskem liikuda. Samuti peaks riigis paranema ka üldine turvalisus ning kaitse soopõhise vägivalla eest nii avalikus kui koduses sfääris. Seksuaalvähemuste õigustest ei maksa siinkohal juttu tehagi – nende olukorrast rääkis Feministeerimile Aws Jubair.    

Kokkuvõttes said Türgi omavalitsused uued juhid ja demokraatia töötas. Nüüd jääb vaid loota, et võitjaks osutunud partei on teistele eeskujuks ja riigi demokraatiat selliselt edendab, et naised on tulevikus sealsel poliitmaastikul meestega võrdselt esindatud ja Türgist saab parem elupaik kõigile…

1. Türgi oli esimene riik, kes 2011. aastal Istanbulis naistevastase vägivalla konventsiooni allkirjastas ning selle ka ratifitseeris, ent president Erdoğani otsusega astus riik 2021. aastal paktist välja. Põhjenduseks toodi, et naiste õiguste kaitseks mõeldud konventsioon kaaperdati inimeste poolt, kes üritavad normaliseerida homoseksuaalsust, mis ei sobivat kokku Türgi sotsiaalsete ja perekondlike väärtustega. – Toimetaja kommentaar