Kaua võib majandada 20. sajandi mudelites? Erakondade lubadused majanduspoliitikas
Tänavu avaldame neli valimisprogrammi analüüsi ühiskondlikult aktiivsetelt noortelt, kes valivad esimest korda Riigikogu. Valimisprogrammide majandus- ja rahanduspoliitika lubadusi analüüsib Progressiive Liikumise liige Jens Jaanimägi.
Minu nägemuses töötab tuleviku Eesti majandus kõigi meie inimeste heaks. See on ringmajandav, lähtub meie maa ökoloogilistest piiridest ja rakendab uusi tehnoloogilisi võimalusi. See toodab jõukust kõigile Eesti inimestele, võimestab kõiki selle arengusse enda panust andma ning tagab neile, kes enam panustada ei jõua, usaldusväärse turvavõrgu. Tuleviku Eestis kogume makse – sissemakseid meie ühisesse rahakassasse – mitte pelgalt riigieelarve suurendamiseks ega eelarveaukude lappimiseks, vaid selleks, et luua õiglasemat ja jõukamat ühiskonda. Sealjuures peame olema tänasest julgemad ning avatumad uutele lahendustele. Tulevikus, kus digitaalne revolutsioon muudab fundamentaalselt viise, kuidas elame, töötame ja majandame, ei saa senised riigimajandamise põhimõtted meile enam lahendusi pakkuda.
Millist tulevikku me vajame?
Kui robotid ja masinad paljusid tänaseid inimtöö valdkondi domineerima hakkavad, ei saa lootma jääda, et valdavalt tööjõu ja tarbimise maksustamisele ülesehitatud sotsiaalkindlustuse süsteem vananeva ühiskonna survele pidada jõuab.1 Miks? Ühiskonnas, kus tööealiste arv kahaneb, on tööjõumaksud ebakindel tuluallikas ning kõrge tarbimismaksukoorem suurendab ebavõrdsust, kuna väiksema sissetulekuga inimeste ressurssidest suurem osa kulub tarbimisele, millest investeerimiseks ei jätku. Tehnoloogiline progress halvab töövaldkondi eri kiirustel ja tekitab teistes omakorda suuremat nõudlust. Kuna enamus sektorites ei ole mehed ja naised võrdselt esindatud, võib tehnoloogia areng soolist ebavõrdsust suurendada. Riik ei tohi siinkohal õlgu kehitades ebavõrdsuse süvenemist pealt vaadata, vaid peab targalt ja sihipäraselt sekkuma, kindlustamaks, et areng toimib meie kõigi heaks.
Me ei saa loota, et lõputu majanduskasv aina kahanevate ressurssidega maailma ökoloogilistesse piiridesse mahub. Keskkonnahoid ja kliimakaitse ei tohi meie silmis olla üksnes väljakutsed, vaid võimalus majandus fundamentaalselt ümber mõtestada. Me ei saa täna elukestvasse õppesse investeerimata jättes loota, et inimesed tuleviku tööturul enam konkurentsivõimelised on. Meie tänane riigijuhtimine peab läbi viima murrangulised reformid, mis kindlustavad meie elujärje tulevatel kümnenditel.
Liberaalide majandusprogrammid
Alustan valimisprogrammide ülevaadet peaministrierakonnast Reformierakonnast, mis on tänavu ülaltoodud punktide osas kahjuks üsna vähe ambitsioonikaks jäänud. Tõelisi rahanduspoliitilisi muudatusi, mis aitaks liikuda töö ja tarbimise maksustamisel põhinevalt maksupoliitikalt edasi muudele maksutulu allikatele, Reformi programmis ei leidu. Räägitakse vaid maksuküüru kaotamisest, mida saab parimal juhul pidada kehtiva maksupoliitika peenhäälestamiseks.
Ka Eesti inimeste tulevase konkurentsivõime hoidmiseks kriitilist elukestvat õpet programmis peaaegu ei käsitleta, viidatakse vaid „rahatarkuse“ olulisusele elukestva õppe osana. Rahatarkuse omandamine on küll vaieldamatult oluline, kuid elukestva õppe peamine väljakutse seisneb selles, kuidas sellesse tänasest oluliselt enam inimesi kaasata ja muuta elukestev haridus inimeste eluteede sama loomulikuks osaks kui põhi- või keskharidus.
Vaid rohemajanduse aspektis on Reformierakonna programm pisut detailsem. Lubatakse panna ametisse rohereformi minister, kes võiks aidata lahendada tänast olukorda, kus rohemajandamise küsimused kaovad majandusministri ja keskkonnaministri vahelisse vastutuse lõhesse. Ühtlasi lubatakse tulevikus rohepõhimõtteid kaaluda iga eelarvelise otsuse langetamisel ja võtta vastu kliimaseadus, mis looks ühtse, süsteemse ja kohustusliku kliimaeesmärkidega kooskõlas raamistiku. Viimaks lubatakse minna 2050. aastaks üle täielikule ringmajandusele. Siin tekib tõsine küsimus, miks nii olulist sammu enam kui veerand sajandit tulevikku lükatakse? See on eriti kurvastav, sest näib, et ringmajandus on peamine või pigem ainus süsteemne lahendus, mida Reformierakond pakub tulevikumajanduse kõige põletavamale küsimusele: kuidas ühildada majandamine meie maa ökoloogiste piiridega.
Eesti 200 Riigikogu valimiste programm on erakonna üldprogrammiga võrreldes progressiivse majanduspoliitika seisukohalt üsna ambivalentne. Sarnaselt Reformierakonnale ei näe Eesti 200 vajadust süsteemseteks rahanduspoliitilisteks muudatusteks. Rahandus- ja majanduspoliitika innovaatiliseks muutmise vajadus on küll korduvalt sõnades välja toodud, kuid see ei jõua kaugemale kodumaise start-up-maastiku toetamisest. Ehkki Eesti 200 üldprogrammis lubatakse algatada Eestis diskussioon osa maksukoormusest töölt varale üle viimisest, siis Riigikogu valimiste programmis midagi sellesisulist ei leidu. Sarnaselt Reformierakonnale ei anna Eesti 200 programmist välja lugeda lahtilaskmist kasvuloogikal põhinevast majandamisest ning ringmajandust nähakse samamoodi kauge tulevikulahendusena.
Majanduskasvust rääkides on Eesti 200 programmis siiski teiste erakondadega võrreldes üks oluline erinevus. Kui teised erakonnad näevad peamiselt vajadust roheenergiat oma tarbeks toota, siis toonitab Eesti 200, et majanduse kasvumootori peamiseks kütteaineks peab muutuma just roheenergia eksport. Ka Eesti 200 programm näeb ette kliimaministri koha loomist ja meie majanduse reguleerimist kliimaseadusega.
Elukestva õppe seisukohalt jääb Eesti 200 programm pisut üldsõnaliseks. Ehkki haridusele pannakse programmis palju rõhku ja tullakse välja igati õige põhimõttega „enne targaks, siis jõukaks“, siis põhjapanevaid strateegiad inimeste haridustee kestlikumaks muutmiseks ei paista. Ehk kõige olulisema lubadusena saab välja tuua regionaalsete kompetentsikeskuste välja arendamise, mis toetavat piirkondlikult olulistes majandussektorites relevantsete teadmiste ja pädevuste väljaõpet. Eesti 200 puhul tasub aga esile tõsta ka kahte tööjõupoliitiliselt olulist lubadust: pensioniealiste vabatahtliku tööturule jäämise soodustamist ja vanemate hoolduskoormuse võrdsemat jagamist mõlema vanema vahel (vanemapuhkuse ühtlustamise kaudu). Esimene samm on oluline, ennetamaks tööjõupuudust paratamatult vananevas ühiskonnas, teine on oluline, tagamaks soost olenemata võrdsemad võimalused tööturul.
Üldsõnalisuse tantsu keskpõrand
Keskerakonna programm jääb enamikus tuleviku majanduse küsimustes väga üldsõnaliseks. Rahanduspoliitiliselt toetatakse kolmeastmelist tulumaksusüsteemi, sealjuures kõige kõrgema ülemise maksuastmega, milleks on 30 protsenti tulu pealt, mis ületab Eesti kahekordset keskmist palka. Samuti toetab Keskerakond, nii nagu pea iga teinegi tänavu kandideerivatest erakondadest, tulumaksuvaba miinimumi tõusu. Põhimõttelisi muutusi selles, kust ja kuidas Eestis makse kogutakse, programm ette ei näe. Majandamise roheliseks muutmiseks lubatakse koostada kliimaseadus, mille täpsemat sisu valijale ei avaldata, kuid mainitakse, et selle koostamist peaks juhtima ekspertidest koosnev kliimakogu. Veelgi ähmasemaks jääb programm selles, kuidas haridusmaastikku tuleviku tööturu väljakutsetele ette valmistada. Lubatakse edendada õppijakeskset hariduslugu ja elukestvat õpet ja sellega ongi kõik. Mis, miks, kus ja kuidas, jääb mõistatuseks.
Illustratsioon Kadi Estland
(Väidetavalt) vasakpoolsete majanduskavad
Sotsiaaldemokraatide majandusprogrammis leidub üht-teist alguses nimetatud punktidest, kuid ka siin on palju puudulikku. Esmalt positiivsest: sotside pakutud tööpoliitika tõotab muuta töötamise viisi senisest oluliselt paindlikumaks. Nii lubavad sotsid näiteks võimaldada töötajatel end nädalas ühe tööpäeva raames „edasi arendada“. Mida siin all aga „edasi arendamise“ all silmas peetakse, mida see konkreetsemalt tööandjatele tähendab ja kuidas seda üleüldiselt rakendatakse, programmis ei täpsustata. Sarnane lugu on lubadusega tõsta elukestvas õppes osalejate arvu vähemalt 50 protsendini. 50 protsenti millest, lugejale sealjuures ei avaldata. Lubadusena kõlaks see iseenesest väga kenasti, kui oleks mingigi aimdus, kuidas seda teostada kavatsetakse. Ilmselgelt ei saa oodata programmilt algusest lõpuni formuleeritud poliitikaettepanekuid, kuid tõsiseltvõetavuse huvides võiks mingitki konkreetsust siiski pakkuda.
Maksuprogramm on sotsidel kurvastavalt lühike ja üsnagi ebainnovatiivne. Lisaks tulumaksuvaba miinimumi tõusule lubatakse kaheastmelist tulumaksusüsteemi, kus tulumaksuvaba miinimumi ja 3000€ vahemikku jäävat tulu maksustatakse 20 protsendi mahus, sellest kõrgemale jäävat tulu 28 protsendi mahus. Lisaks lubatakse maksustada dividende 28 protsendi mahus. Ehkki dividendide maksutõus on hea tööriist tööjõumaksude vähendamiseks, siis sellest üksi ei piisa, et sotside kohati väga kalleid lubadusi rahastada või maksusüsteemi tuleviku väljakutseteks ette valmistada. Just sotsidelt, kes on endale hiljaaegu teinud lipukirjaks rõhuasetuse vasakpoolsele majanduspoliitikale, oleks oodanud maksupoliitilisi lahendusi, mis ennetaksid tehnoloogilisest progressist tulenevaid võrdsuskriise ja laiade ühiskonnagruppide vaesumist. Oleks oodanud näiteks varamakse või automatiseerimismaksu või kõiksugu teisi maksupoliitilisi tööriistasid, mis nihutavad maksukoormust töötavalt inimeselt eemale.
Keskkonnapoliitika seisukohalt tabavad sotsid oma programmis küll paljusid olulisi valukohti, kuid laiem plaan, mis seoks keskkonda tuleviku majandamisega, puudub pea täielikult. Nii ei kaaluta programmis, kuidas tulevikus meie majandamist ökoloogilistesse piiridesse mahutada, ega seda, kuidas tark keskkonnapoliitika võiks meid tegelikkuses rikkamaks teha. Sarnaselt Reformierakonnale, Eesti 200 ja Keskerakonnale lubavad sotsid kliimaseaduse vastu võtmist.
Tähelepanu väärib ka sotside lubadus võrdsustada lapsetoetused ning lahendada tekkinud ebavõrdse olukorra, kus kolmelapselise pere lastetoetused on kogunisti 11 korda suuremad kui ühe lapsega perekonna lapsetoetused. Seda lubavad teisedki erakonnad, sealhulgas liberaalsemad ja progressiivsemad erakonnad nagu Eesti 200 ja Rohelised. Mis selle lubaduse aga sotside puhul erakordselt silmakirjalikuks teeb, on asjaolu, et sotsid hääletasid Riigikogus alles mõni kuu tagasi kehtiva Isamaa eestveetud peretoetuste mudeli poolt.
Roheliste programmi juures alustan samuti positiivsest. Roheliste programmi vaadates jääb silma, et väljakutsest mahutada majandamine planeedi ökoloogilistesse piiridesse on aru saadud. Nii lubatakse majandusprogrammis järgida tasaarengu põhimõtteid ning eelistada loodust taastavaid majanduspoliitilisi otsuseid, hoolimata nende mõjust konservatiivsetele ja reaalsuses üsnagi abstraktsele näidikutele nagu SKT. Sellest igati õigest tõdemusest aga oluliselt kaugemale ei minda. Maksupoliitiliselt lubatakse tulumaksuvaba miinimumi tõusu ning lisaks maksulangust kõigile, kes teenivad vähem kui kaks mediaanpalka. Üsnagi tagasihoidliku, maksutõusu 23 protsendile kehtestaks rohelised neile, kes teenivad rohkem kui neljakordset mediaanpalka.
Rohelised lubavad premeerida keskkonnasõbralikku käitumist igasuguste maksusoodustustega, kehtestada aktsiise keskkonnakahjulikule käitumisele ja rahvusvahelisel tasandil seista mitmesuguste (peamiselt keskkonna)maksude ja aktsiiside eest. Ehkki aktsiisid võivad lühiajaliselt riigikassase kopsakaid summasid raha tuua, on roheliste eesmärk eelkõige muuta käitumismustreid, mitte niivõrd pakkuda uut suurt ja püsivat sissetulekuallikat riigikassasse. Teisalt kurvastab, et programmi sisu paljulubavale sissejuhatusele ei vasta. Puudub struktuurne plaan majanduspoliitika fundamentaalseks ümbermõtlemiseks. Kui jätta välja eelmainitud keskkonnamaksud ja -aktsiisid, ei ole juttugi sellest, kuidas võiks näiteks pelgalt tööjõu ja tarbimise maksustamiselt edasi liikuda. Kui jätta välja üsnagi minimaalselt progresseeruv maksusüsteem, ei mõtle Rohelised sellele, kuidas jõukust meie ühiskonnas võrdsemalt ümber jagada või töö ja kapitali suhteid pikemas tulevikus demokratiseerida.
Ehkki Rohelised toovad oma sotsiaalpoliitika programmis õigesti välja, et nii ühiskonna vananemine kui ka majanduse automatiseerimine kasvatavad survet meie sotsiaalsüsteemile, puuduvad ettepanekud selle surve leevendamiseks. Üht peamistest lahendusteedest tööturu muutuvatele vajadustele – elukestvat õpet – on vaid napisõnaliselt mainitud. Ent siiski: tahan Rohelisi kiita julguse eest ainsa erakonnana kaaluda kodanikupalga süsteemi võimalikkust ning lubada seda üsna suuremahuliselt piloteerida. Ka siin jäävad paljud olulised üksikasjad vajaka, kuid samas demonstreerib see Roheliste valmidust mõelda ja kavandada majandust senituntud kastidest väljapoole – jäigalt ja julgusetult majandades meie riigike tulevikku ei seila.
Illustratsioon Kadi Estland
Kompass, kompass peo peal, kes on kõige parempoolsem erakond kogu Eestimaal?
Erakond Parempoolsed jäävad programmianalüüsist paraku suuresti välja, sest analüüsi kirjutamise päevaks (vähem kui kuu aega enne Riigikogu valimisi) pole nende programmi avaldatud. Omaette küsimus on, mida sellisest programmipuudusest arvata. Nii palju, kui Parempoolsete programmi lühiversioonist lugeda annab, seisavad nad vastu varamaksudele ega paku ka teisi lahendusi tulumaksul ja tarbimismaksudel põhineva maksusüsteemi muutmiseks. Nende lubadus tulumaksumäärasid langetada mõjub küsitavalt. Hariduspoliitiliselt sisulisi programmilisi lubadusi lühiversioonist välja lugeda ei saa ja sõna „keskkond“ esineb programmis vaid ettevõtluskeskkonna tähenduses. Rohemajandusest ei kippu ega kõppu.
Kahe end konservatiivseks tituleerinud erakonna juures peatun vaid lühidalt. Rahanduspoliitiliselt ei leidu EKRE programmis sisuliselt mitte ühtegi ettepanekut. Ka Isamaa lubab igasuguseid absurdselt kalleid ja muuseas soolist ebavõrdsust igal mõeldaval viisil kasvatavaid maksusoodustusi suurperedele. Hariduspoliitika teemal EKRE programm sisuliselt vaikib. Ka Isamaa programm hariduse teemal üleliia detailirohke ei ole, kuid mõned mõtted on nad mõlgutanud: Isamaa lubab laiendada mikrokraadide süsteemi, arendada töötukassa täiendkoolituste võimalusi ja luua motivatsioonipaketi ümberõppeks. Kuidas täpsemalt – ei selgu.
Rohemajanduse seisukohalt lubab Isamaa küll kujundada Eesti majanduse keskkonnasäästlikuks, kuid nende keskkonnaprogrammi täpsemalt süvenedes avaldub, et muret tuntakse palju enam selle pärast, kuidas säästlikkus ja keskkonnakaitse meie majandamist negatiivselt mõjutavad. Ka EKRE programm mõtiskleb sellest, kuidas keskkonnakaitset tõrjuda. Progressiivse majanduspoliitika seisukohalt on selline mõtlemine muidugi täielikult pahupidi. Keskkonnahoid ja kliimapoliitika on ainsad tõelised investeeringud meie tulevikku ja erakordne võimalus muuta majandamist senisest tõhusamaks, võrdsemaks ja tulevikukindlaks.
Kokkuvõte
Keskendusin selles analüüsis vaid minu hinnangul olulisematele progressiivse majanduspoliitika väljakutsetele. Selget võitjat sellest ei selgunud, kuid pea igal erakonnal on teemad, millega ollakse valmis tulevikku seilama ja teemad, mis vajavad kõvasti kaasajastamist. Teema, milles kaotavad põhimõtteliselt kõik, sest ükski erakond adekvaatseid lahendusi ei pakkunud, on sooline ebavõrdsus. Just majanduslik ebavõrdsus on nii ühiskondliku diskriminineerimise ja rõhutamise juurpõhjus kui ka sümptom. Jättes kõrvaldamata barjäärid, mis takistavad kõigil turul osalejatel vabalt ja võrdselt turul toimida, jääb turu suurim tõke takistama heaolu kasvu.
Rõhutan, et kõigest murdosa sellest, mida erakonnad oma programmidesse kirja panevad, realiseerub poliitikas ning arvestav osa valimiste eel käidud ideedest haihtub pärast valimisi võimukoridoridesse. Et meile olulised teemad teoks saaksid, tuleb enda valitud esindajatel pidevalt silm peal hoida. Programmide kõrvutamine aitab jälgida, kuidas poliitilised jõud probleemipüstitustele lähenevad ja ideede lahingut peavad. Niisiis tuleb oma valimisotsus langetada vastavalt sellele, millele erakonnad rõhku panevad ja kuidas nad lõppude lõpuks igapäevapoliitikas oma valija eest seisavad.
- Sotsiaal- ja tulumaks moodustab Eesti riigieelarvest 58%; ja erinevad tarbimismaksud (käibemaks, aktsiisid ja hasartmängumaks) ca 42%, sh tarbimismaksud 0,05%. Vt https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__rahandus__valitsemissektori-rahandus__maksud/RR01
