Kelle nahk hoiab meie maailma koos? Teatriarvustus
Mida ühist on toataimedel ja naiselikkusel? Kuidas leida põlvkondade vahelist kogukonnatunnet? Mis meid päeva lõpus ühte seob? Feministeeriumi toimetaja Triin käis novembri lõpus Paide teatris, et heita pilk Eesti-Läti nüüdisooperi “Monstera Deliciosa” kodumaisele esilinastusele.
“Monstera Deliciosa” on Eesti ja Läti kunstnike koostöös sündinud nüüdisooper, mis räägib täiesti tavaliste naiste lugusid. Neljast erinevast generatsioonist pärit näitlejad laulavad laval lahti narratiivid, milles iga vaataja tunneb kellegi ära, olgu siis iseenda, oma ema või õe, tädi või sõbranna või töökaaslase. Lauludesse on valatud stseenid ja mõttekatked meie igapäevaeludest, mis pealtnäha võiksid olla ju lausa igavad: torumehe külaskäik, kuurist puude toomine, kõrgharidusele vastava tasuva töö otsimine, toataimede eest hoolitsemine.
Just viimane neist näidetest on see, mis laval justkui möödaminnes ja teineteist eirates ringi toimetavaid naisi ühendab. Taimed. Kõigi nende eludes on mingi keskne roll rohelusel, näppude mulda pistmisel, loodusel. See väljendub erinevates lauldavates lugudes kitsamalt või laiemalt, sest mõnikord toob narratiiv karakteri linnakeskkonna betoonimarus taimeriigile lähemale, mõnikord üritab karakter looduse stiihia eest pageda, teinekord on selle poolt antu aga möödapääsmatu. Ent just need metafoorilised taimeväädid, mis lavakujunduses ka reaalselt figureerivad, seovad teemast-teemasse hüplevad ooperipalad tõeliseks tervikuks. Taimed ja hoolimine.
Element “Monster Deliciosa” lavakujundusest. Pilt: Triin Sepp
Lavastuse mahukast kavalehest võib leida, et samad väädid seovad ühte ka kõiki neid, kes ooperi sündimisse oma panuse andsid. Nagu võibki eeldada, on kõigi lavale astuvate naiste olevik ning minevik tugevalt seotud muusikaga, aga nii näitlejaid kui ka teisi loomingulise tiimi liikmed ühendab soov üht või teistmoodi oma kogukonda panustada. Loomulikult on neil kõigil ka oma side taimede ja loodusega: kes soovib kunagi üle võtta oma vanaema vaimustava koduaia hooldamise, kes annab endast parima, et mitte oma toataimi tappa ning kes kasutab kuivatatud taimi-ürte koduses aroomiteraapias.
Kaunikõlaliste lätikeelsete ooperilaulude tõlked kuvatakse näitlejate selja taha seinale ning palade tehnilised pealkirjad võivad esiti äragi hirmutada. Laulud evolutsioonist, toitainete puudusest, halvasti arenenud sidekudedest ja muust räägivad oma sõnade taga tegelikult aga millestki ürginimlikust – hoolimisest ja ühendustest teistega. Räägivad sellest, kuidas iga meie ümber tegutsev naine annab oma eksistentsiga väikese panuse sellesse, et maailm päevast-päeva ikka koos püsiks, isegi kui need liigutused võivad tühised tunduda või märkamatuks jääda. Kuidas punuda enda ümber ühtsust, kui elukeerdude tõttu teineteisest eemale triivime? Kas taimed suudavad päästa maailma, isegi kui ainult natukene? Ja milline roll on igapäevaste väikeste imede sünnis ühel täiesti tavalisel naisel? Mõni vastus võib end selles lavastuses lisaks küsimustele peita küll.
Etendust mängitakse järgmisena 8. ja 9. jaanuaril Riias, Ģertrūdes ielas teātris.
