Kes oli esimene doktorikraadiga eestlanna?
Naiste kõrghariduse teemast kirjutades on Eestis üks läbiv teema nende võrdlemisi hiline pääsemine Tartu ülikooli täieõiguslikeks üliõpilasteks 1915. aastal (vabakuulajatena ajutiselt alates 1905).1 Piiratud võimalused ei tähendanud, et Eesti aladelt pärit neiud üldse poleks ülikoolihariduseni jõudnud, kuid välismaal õppimist said endale lubada siiski vaid vähesed. Ülikooli matrikliraamatust doktoridiplomini jõudsid veelgi vähemad. Kes oli aga nendest julgetest noortest esimene eesti naine?
Vastus oleneb esmalt sellest, keda me eestlaseks peame. Veel enne aastat 1900 siirdusid Tallinnast välismaale õed Lea ja Esther Gutkin ja Marie Schumann, ilmselt juudi päritolu naised. Nemad kaitsesid aastatel 1904/5 doktorikraadi meditsiinis, Gutkinid Freiburgis ja Schumann Zürichis. Lisaks oli kolmas õde, Sara Gutkin, ent tema lõpetas ülikooli hiljem. 1900. aastal immatrikuleeriti Berni ülikooli Selma Feldbach. Feldbachist on kirjutatud kui esimesest eestlasest naisarstist ja tema õpingutest kirjutas 20. sajandi alguses eestikeelne ajakirjandus, kuid kui anda Feldbachile õiguse ennast ise määratleda, on ta arsti registreerimislehel märkinud oma rahvuseks “sakslane”. Feldbachi saksa päritolu ei tähenda, et tema roll siinses loos oleks väike. 1903. aastal ilmunud Postimehe artikli sõnul olevat just Feldbachi eeskujul Berni liikunud mitmedki eesti naised.
Eesti naisüliõpilased Helveetsias
19. sajandi keskel, Aleksander II valitsuse ajal, pääsesid naised vabakuulajatena mõnede õpetlaste juurde näiteks Peterburi ülikoolis. Tegemist oli lühiajalise eksperimendiga, mis lõppes 1863. aastal ning kõik impeeriumi ülikoolid oma uksi naistele ei avanudki. Ometi oli see katse piisav, veenmaks mõningaid õppejõude naistele kõrgema hariduse andmise mõttekuses. Edumeelsemate õppejõudude abil avati edaspidi naistele mõeldud kõrgemaid kursuseid. Valitsuse vähikäigu teine tagajärg oli Vene keisririigi naistudengite väljaränne. 1867. aastal promoveerus Zürichi ülikoolis meditsiinidoktoriks Nadežda Suslova. Järgmisel aastal sooritas ta Venemaa keisririigis välismaal kraadi kaitsnutele mõeldud eksamid ja sai õiguse arstina tegutseda. Teadmishimulised Venemaa keisririigi tütarlapsed sõitsid Šveitsi ülikoolidesse, järgmise viie aasta jooksul saabus neid sadakond. Vene naiste eeskujul jõudsid välismaale baltisakslannad ning nende kannul eestlased – eeskätt Zürichi ja Berni ülikoolide auditooriumidesse, aga ka Soome.
1903/4 õppeaasta talvesemestril immatrikuleerusid Berni ülikooli Linda Kaart, Fri(e)da Sangernebo ja Monika Kalkun. Nende sõidu puhul kirjutab Postimees kiitvalt, et õrnemgi sugu on asunud kõrghariduse poole pürgima ja kahetseb, et kodumaa kõrgkoolid neile suletud on. Linda Kaart ja hilisem Berni üliõpilane Helene Kissa lõpetasid Tartu gümnaasiumi suvel 1902. Aasta hiljem lõpetasid Puškini tütarlastegümnaasiumi Monika Kalkun, Franziska Martna, Frida Sangernebo, Elsa Saukas ja Johanna Sild, kes kõik leidsid järgnevate aastate jooksul tee Berni. Kõik õpiteekonda alustanud naised ei jõudnud diplomi kaitsmiseni, vähemalt mitte Bernis. Lahkuti erinevatel põhjustel. Frida Sangernebo puhul näiteks on ühes hilisemas artiklis mainitud ainelist kitsikust.
Ajavahemikus 1909–1911 jõudsid Bernis kolm naist ka doktoridiplomini. Need olid Helene Taar ja Johanna Sild filosoofiateaduskonnas ning Alide Poom arstiteaduskonnas. Bernis olid tol ajal veel neli klassikalist teaduskonda: usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond. Alide Poom ja Helene Taar jõudsid Berni 1904/5 aasta talvesemestril, Puškini kooli vilistlane Johanna Sild järgmisel semestril. Kuigi kirjanduses on nii Poomi kui Silda nimetatud esimeseks, siis teaduskonna protokollide järgi tuleb lugeda esimeseks siiski Helene Taari. Segadust tekitab ilmselt asjaolu, et tema väitekiri ilmus trükis mitu aastat pärast tema promoveerumist ja eksmatrikuleerimist.
Uue kalendri järgi 9. novembril 1909 toimus filosoofiateaduskonnas Helene Taari doktorieksam, mille järel leiti, et „Kandidaat promoveerub magna cum laude“. Matrikliraamatu järgi eksmatrikuleeriti ta märtsis 1910 (väitekiri: “Die beiden Schlözer (August Ludwig und Christian von Schlözer)” ehk “Mõlemad Schlözerid”, juhendaja W. Oncken). Tema doktorieksamite sooritamisest kirjutavad ka mitmed kaasaegsed Eesti ajakirjandusväljaanded. Alide Poom pidi arstiteaduskonnas sooritama mitmeid eksameid 1908. aastal, doktoriväitekiri (“Experimentelle Untersuchungen über das Deutschmann’sche Serum” ehk Deutschmanni seerumi eksperimentaalsed uuringud, juhendaja W. Kolle) trükiti 1911. aastal ning sama aasta märtsist pärineb tema säilinud ülikoolidiplom. Johanna Silla doktorieksam toimus 21. juulil 1911 (uue kalendri järgi) ning temagi promoveerus hinnanguga magna cum laude (väitekiri: “Die Stellung von Thomas Robert Malthus und David Ricardo zum auswärtigen Getreidehandel” ehk Malthusi ja Ricardo seisukoht viljaekspordi suhtes, juhendaja W. Oncken).
Alide Bockhoff-Poomi Berni ülikooli arstiteaduse doktori diplom. 8. märts 1911. Allikas: Tallinna Linnamuuseum, TLM _ 26042 Dd
Kes olid esimesed Eesti naisdoktorid?
Helene Taar sündis 1880. aastal Vana-Võidus, Viljandimaal. Omakäelise eluloo põhjal olevat ta oma esimese hariduse saanud koduõpetajanna käe all, mis pole võimatu, sest jõukamad eestlased said seda endale juba lubada. Edasi õppis ta 7-klassilises saksa erakoolis Viljandis. Kirikuraamatu ja ka tema lõpetamise puhul ajalehes Malev ilmunud artikli järgi oli selleks Lilli Suburgi kool. Taar kurtis eluloos siinsete haridusolude üle, et oli sunnitud tegema eksamid mõne venekeelse gümnaasiumi juures, aga ei saanud tunnistust ning pidi seetõttu tegema Berni sisseastumiseksamid.
1884. aastal sündinud Alide Emilie Poom oli pärit Virumaalt. Tema isa Juhan Poom oli olnud Kukrusel aidamees. Alide oli üheksast lapsest noorim. Sugulaste mälestuse järgi sai Alide endale nii kõrget haridust lubada eeskätt õdede-vendade toel, isa oli ülikooli astumise ajaks surnud. Omakirjutatud eluloo järgi algas tema haridustee samuti kodust ning jätkus erinevates koolides Narvas. Viimased eksamid sooritas ta poeglaste gümnaasiumi juures Peterburis.
Johanna Sild sündis 1882. aastal mööblitööstur Aadu Silla peres ja lõpetas, nagu mainitud, Puškini nimelise Tartu tütarlastegümnaasiumi. Sügissemestril 1907 õppis ta vahepeal Viini ülikoolis ning 1909–1910 täiendas oma inglise keele oskusi Londonis.
Noorte Eesti naiste ettevõtlikkus polnud oluline vaid naishariduse arendamise vaatenurgast, vaid osad neist pakkusid seltskonda 1905. aasta revolutsiooni järel põgenenud Eesti ühiskonnategelastele. Alidet ehk Lydia Poomi väidab Berni ajast mäletavat hilisem poliitik ja diplomaat Kaarel Robert Pusta, kelle kirjelduse järgi olnud Alide asjalik maatüdruk, kes tundis kõiki Berni kohalikke hobuseid nägupidi. Poliitik ja kirjanik Karl Ast-Rumor meenutab Berni naistudengitest samuti Lydia Poomi, kes seostub Ast-Rumorile hoopis Kreenholmi tööstusõhkkonnaga. Hilisema riigiametniku Kaarel Tiitso mälestuste kohaselt külastasid Eesti ühiskonnategelasi nii Johanna Sild, Lydia Poom kui ka Elsa Saukas.
Milleks naisele kõrgharidus?
Selle küsimuse üle arutleti laiemalt 19. sajandi jooksul ning veel 20. sajandilgi. Süvenemata nendel debattidel ühe või teise seisukoha kaitseks toodud argumentidesse, vaatame vaid lühidalt, kuidas nägi välja esimeste eesti kõrgharidust omavate naiste karjäär.
Mõnevõrra lihtsam oli ehk arstiharidusega Alide Bockhoff-Poomil (kes oli stuudiumi ajal abiellunud), kuigi temagi ei saanud ilma lisaeksamiteta Vene keisririigis praktiseerida. Päevaleht kirjutab 1911. aastal, et Kreenholmis asunud tööle Pr. Poom-Bockhoff. Eriti teretulnud on see ajalehe sõnul põhjusel, et enamik töölistest on naised. Alide töötas arstina Kreenholmis ning hiljem Tallinnas, kus ta oli spetsialiseerunud sise- ja nakkushaigustele. Alide abiellus 1921. aasta alguses Eduard Friedrich Jürgensoniga, kuid see abielu lahutati juba 1922. aastal. 1923. aastal abiellus Alide advokaadi, hilisema poliitiku ja mitmekordse riigivanema Jaan Teemantiga. See abielu jäi kestma. Jaan Teemant vangistati 1940, Alide küüditati 1949 eeskätt kui tema perekonnaliige. Tänu Alide Teemanti kirjadele Alice Kõrvile saame aimu tema sellestki eluperioodist. Näib, et 1949. aasta lõpuks on Alide saanud ka Siberis mingisugust erialast tööd teha. Eestisse tuli Alide tagasi 1956. aastal ja elas 1961. aastani.
Pisut keerulisem oli erialast tegevust leida kahel majandusteadlasel, Taaril ja Sillal. Üks võimalus oli kaastöö ajakirjandusele. Taar tegi kaastööd kindlasti juba õpingute ajal ning temalt ilmus nii reisikirju, ilukirjanduslikke katsetusi kui ka poliitika ja majandusega seotud artikleid. Tõenäoliselt aga ei elatanud ta ennast sellest. Esimestel aastatel pärast kraadi kaitsmist oli dr Helene Taar piisavalt oluline isik, et tema tegevusest on võimalik aimu saada läbi lühikeste teadete Eesti ajalehtedes. 1910. aastal oli ta näiteks Viljandis ja pidas loengut Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel, millest ilmus hiljem ajakirjanduses ka kokkuvõte. Avaldamata artiklikäsikirja järgi kirjutas dr Taar Postimehele septembris 1911 Genfist. Sama aasta novembris abiellus Taar Berliinis dr Silvio Segallaga. Oma tulevase abikaasaga kohtus ta ilmselt Berni ülikoolis, sest ka Segalla nime leiame matrikliraamatust. 1916. aasta novembris annetas dr Helene Taar-Segalla Petrogradis eesti rahvaviiside korjamiseks 12 rubla. 1929. aastal suvitasid Segallad Vana-Võidus, kus Silvio Segalla võttis osa kohalikust õppereisist. 1933. aastal saatis Helene Segalla ilmselt Itaaliast ajalehele Võitlus artikli Itaalia fašismist. Tema edasisest saatusest on keerulisem teateid saada.
Johanna Sild asus tööle esmalt Postimehe toimetusse ning hiljem Tallinnasse Päevalehe toimetusse. 1916. aastal abiellus ta kolleegi Hans Rebasega. Valik Johanna Sild-Rebase artikleid on ilmunud Ilmamaa Eesti mõtteloo sarjas. Majandustoimetuse juhatajana kirjutas ta majandusest, samuti majandusajaloost. Lisaks kirjutas ta mitmeid artikleid naiste võrdõiguslikkusest ning sisepoliitikast, viimasest samuti eeskätt kas naislugejate harimiseks või tegevusele utsitamiseks. Vaadeldes mõlema naise kirjatöid, leiame selles teatava ühisosa: kirjutatakse nii majanduse kui ka naisliikumise teemal.
Ulatuslik oli Sild-Rebase ühiskondlik seltsitegevus, ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige ja Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu Liige. Abikaasa Hans Rebane määrati 1931. aastal saadikuks Soome ja alates 1937. aastal Lätti, mis tõenäoliselt piiras Johanna Rebase tööalast tegevust. Rebased põgenesid Teise maailmasõja ajal Rootsi, kus Johanna 1946. aastal traagiliselt autoõnnetuse tagajärjel suri.
Kuna kõik kolm kõrgelt haritud naist rääkisid vähemalt mõnda aega Eesti ühiskonnas kaasa kas ajakirjanduse vahendusel või siis vaikselt erialast tööd tehes, ei saa kindlasti öelda, et haridus oleks nende peale raisatud olnud. Märkimisväärne on seegi, et uudisekünnise ületasid nii neidude õpingud Šveitsis ja hilisem ühiskondlik tegevus kui ka abiellumine, eriti Helene Taar-Segalla puhul. Ühtlasi väärib tähelepanu asjaolu, et sagedasti näeb nende nime ees märget akadeemilise kraadi kohta. See tähendab, et oluliseks pidasid seda nii nemad ise kui ka ühiskond.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et hetkel teadaolevate andmete kohaselt oli esimene doktorikraadiga eestlanna dr Helene Taar-Segalla (1880–?), kellele järgnesid dr Alide Poom-Teemant (1884–1961) ja dr Johanna Sild-Rebane (1882–1946). Praeguse uurimisseisu juures ei saa aga välistada, et artiklile tuleb peagi kirjutada täpsustav järg ning ka kolme tutvustatud doktori kohta on veel palju, mida me ei tea või mis ei mahtunud siia artiklisse.
Kasutatud arhiivid
Berni kantoni arhiiv, Eesti Rahvusarhiiv, Zürichi kantoni arhiiv
Kasutatud perioodika
Eesti Naesterahvas; Linda; Maleva: politikline, kirjandusline ja majandusline ajaleht; Meie Elu; Oma Maa; Postimees; Päevaleht; Sakala; Tallinna Teataja; Vaba Eesti Sõna; Võitlus: Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu häälekandja
Mälestused ja käsitlused
Barbara Bachmann, Elke Radenahl, Medizinstudium von Frauen in Bern 1871–1914 (Väikekiri, Bern: 1990).
Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911–2011 (Tartu: ENÜS, 2011).
Christine Johanson, Women’s Struggle for Higher Education in Russia, 1855–1900 (McGill-Queen’s University Press, 1987).
- Kalnin, „Esimesed naisarstid Eestis“, Nõukogude Eesti Tervishoid, 5 (1965), 379–384.
Feodor Klement, Templid teaduse teedel (Tallinn: Eesti Raamat, 1983).
Kaarel Robert Pusta, Kehra metsast maailma. Saadiku päevik. Kirjad kinnisest majast (Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010).
Mari Raamot, Minu mälestused, I ja II osa (Kultuur, 1962).
Karl Ast Rumor, Aegade sadestus I-III (Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010).
Johanna Sild-Rebane, Rinnalastest riigitarkuseni, koost Hando Runnel (Tartu: Ilmamaa, 2017).
Mari-Leen Tammela, Jaan Teemant. Biograafia (Tartu: Rahvusarhiiv, 2022).
- Tiitso, „Maapaos Schveitsis“, K. Päts. Tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi (Tallinn: Ühiselu, 1934), 117–120.
Vita academica, vita feminea, koost Sirje Tamul (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999).
