Kui sinult võetakse sinu naer
Üks vaade NO99 teatri “Hüsteeriale”.
Kümmekond aastat tagasi oli Kunstihoones Ene-Liis Semperi isikunäitus, kus “Kuningas Ubu” jm kostüümide vahel oli video Ene-Liisist jänesekostüümis ringi hüplemas, all subtiitrid sellest, mis tunne tal oli, kui ta sai teada, et tema kaasa on teda petnud. Mul ei olnud toona endal sellist kogemust, aga see video on väga tugevalt mällu jäänud – võimalik, et moonutatult, sel juhul vabandan valemälestuste pärast. Hiljuti nentis üks sõber, et nooremana, kuigi me teadsime, mida tähendab petmine, ja kuigi see on läbiv teema nii suures osas kirjandusest ja teatrist ja kas või meelelahutusajakirjandusest, siis millegipärast tundus see alati võimatu. Võimatu, miks keegi peaks kedagi petma. Võimatu kujutleda, et see noormees, kellega sa mõnusasti õhtustad ja õhtul Netflixi vaatad, peaks suhte lõpetamise asemel käima sind petmas.
Täpselt sama võimatu, nagu kujutleda, miks peaks üks inimene teise vastu käe tõstma.
Kuni see muutub reaalsuseks.
NO99 teatri “Hüsteeria” on vaadeldav reaalsusena, aga ka teatava ebareaalsusena.
*
Löömine on õudne. Peksmine ebainimlikult jube. Eriti, kui see kordub. Paljud ütlevad, et löömise juures on kõige õudsem mitte valu – tihtipeale sihtimata hoobi jõust tulenev sinikas –, vaid alandus ja häbi. Eriti, kui see kordub. Eriti, kui see toimub jõupositsioonilt.
Aga on olukordi, kui mõtled, et parem, kui sind löödaks, selle asemel, mis tegelikult toimub. Kui lööks, saaks selja sirgeks lüüa ja öelda täpselt, miks sa lahkud. Saaks vähemalt lahkuda. Aga kui sa ei saa isegi aru, mis toimub – ja kas peab märkima, et petmisega kaasneb harilikult väga palju klassikalist vaimset vägivalda: gaslight’imine (“sa näed asju, mida ei ole olemas, sa oled hull”), kontrolli omamine, süütunde tekitamine jne – siis tekib imelik suluseis: sa võid küll julgeda kellelegi rääkida, aga ei ole, mida rääkida. Mõnikord piisab sellest, et kui sul on asja suhtes kahtlane tunne, siis lahkud. Aga kui keerises on juba pere ja ämmad-äiad, lapsed, vara, firma finantsid, korter ja maakodu … siis ainult sellest ei piisa, et sul on kahtlus. Ja tema sulle selles asjas tõenäoliselt vastu ei tule; mitte niikaua, kui tal on topeltelu kontrolli all. Sest muidu oleksite te selle suhte lahutanud enne petmise algust.
Ma ei apelleeri kogu vägivalla kaardistamisele, iseäranis hoomamatu näib mulle vaimne vägivald. Siin on nii palju nüansse – demagoogiamänguri lemmikmalendeid. Kas vägivald on vägivald, kui üks inimene arvab, et teda on rünnatud, aga teine arvab, et ta ei rünnanud? Aga kui kannataja tõepoolest solvub iga viimase kui võimaliku asja peale, kas siis kõik on objektiivselt vägivaldsed ta suhtes? Aga see, et vägivallatseja ei arva end vägivallatsevat, ei tee vägivalda teadupärast ju olematuks. Ühesõnaga – tänamatu valdkond, kus sõnade ja üldistustega midagi selgepiiriliseks teha õieti ei saagi.
Keskendun ühele fiktiivsele, aga stereotüüpsele olukorrale ja väidan, et monogaamses suhtes olles teise inimese petmine on vaimse vägivalla koledamaid vorme. See mõjub erinevatele inimestele erinevalt: mõnele on ükskõik, teine saab sügavad hingehaavad. Aga objektiivselt on see täiesti ennetatav vägivald, kui selle juurde käivad üheselt mõistetavad kokkulepped, mida ilma tungiva vajaduseta lõhutakse. (Lisaks on tegu sooneutraalse vägivallaga, sest petta võib nii naine kui ka mees ja kaasosaline on – eeldusel, et ta olukorrast teab – ka see, kellega petetakse.)
Foto: Ene-Liis Semper. NO99
Kujutled –
Inimene nii, nagu ta on. Aju toimib normaalselt, keskkond toetab inimest ja inimene keskkonda, mõte on eesmärgipärane, liigutused sihtotstarbelised. Ei mõtle üleliia ebavajalikust. Ülesanded saavad täidetud, olgu see niidi nõela taha pistmine, e-maili kirjutamine või sümfoonia komponeerimine. Võiks olla.
Siis ärevus.
Mõtted kiirenevad, liigutused muutuvad koordineerimatuks. Korraga tuleb kusagilt palju prügi, ebavajalikku. Sundmõtted. “Aga äkki on nii.” “Võib-olla juhtub see.” Enese mõtete mõtlemise kõrvalt hakkab ärevuses inimene mõtlema, õigemini kujutlema teiste inimeste mõtteid. Kujutluste omapära on see, et neid on lõputu hulk. Nad kasvavad, kuhjuvad ja hargnevad, hakkavad oma elu elama, loovad keerulise struktuuriga võimalikke stsenaariumeid, mis võimendab ärevust. Ükski liigutus ei ole enam õige, sest sellises ajatajus, mida dikteerib ärevus, ei ole miski enam õige: igal juhul tühistab selle või saboteerib seda mõni hargnev ärevusemõte või -stsenaarium, mõtete lõputu jada.
Ärevuse vastu saab rohtu. Võib teha teraapiat. Suurem osa ärevusest on kas sellest, et ained kehas ei funktsioneeri õigesti, või on mõtted triivi.
AGA.
Mõnikord on ärevus sellest, et miski on valesti, ja aju, abivalmis nagu alati, püüab seda lahendada. Ja ühel või teisel viisil see lahenebki.
Kujutled –
Ta tuleb töölt koju, võtab kingad jalast ja ehmatab veidi, nähes pimedas toas istumas oma abikaasat, kes teda põrnitseb.
“Ma pean sulle midagi rääkima,” ütleb abikaasa.
Närvkeha tõmbab end pingule.
Või leiab ta kirja, mis pole talle mõeldud.
Või loeb ta seda uudistest.
Mees, kellega ta on elanud koos, ehitanud koos oma ettevõtet, kasvatanud last, teinud koos suurejoonelisi ja palju tähelepanu võitnud projekte, on teda pikema aja jooksul petnud. Millalgi kogu seda ühist asja ajades on mees leidnud aega teda petta.
Foto: Ene-Liis Semper. NO99
See on vapustus. Isegi, kui kogu eelnevate kuude, aastate ärevus viitas üks ühele sellele. Järsku – midagi võimatut realiseerub ja lööb aja rööbastelt välja. Vapustus võib muuta välise aja üliaeglaseks. Inimene oma kehaga liigub ajas justkui aegluubis, samal ajal kui probleemi ulatus hargneb tema närvikehas justkui ülikiiresti mõjuv mürk, halvates järk-järgult iga tema kehaosa. Inimene kukub ajast välja. Nähtav maailm muutub hoobilt absurdseks, sest ei haaku enam inimese sisemise ajaga. Võib-olla on teised inimesed arusaamatult rahulikud, harmoonilised, aga kuidas nad saavad seda olla, kui juhtunud on midagi nii tohutut. Võib-olla on teised inimesed samuti vapustunud, aga lind lendab ikka oma tempos üle elektriliinide, tuul kõigutab puuladvakest. Maailm läheb edasi, väline aeg liigub edasi.
Võib-olla see mees, kellest sa just teada said, et ta sind pettis, on ootel, kaitsel, täiesti teises seisundis, ootab, et sa läheksid talle kätega kallale, ootab, et sa hakkaksid nutma, paluma, kurjustama, et siis omakorda end õigustada.
Kui ta on seal.
Aga tema ei ole vapustunud. Ta võis selle kunagi ammu täiesti teises olukorras läbi elada. Tema on praegu täiesti teises situatsioonis.
Vapustus – rebib lahti kõikidest ja kõigest. Inimene kui üksik pabernukk kusagil kaugel keset ookeani, teadmata, miks või kuidas ta sinna sattus, kohe läbi vettimas. Ajas ei ole enam inimest. Inimeses ei ole enam aega.
Ei, see mees ei ole praegu seal.
Ta teab nüüd, et ta on reedetud. Ta on oma olemuse põhialusteni läbi raputatud ja ta tunneb end nagu lammutatud maja. Võib-olla on vundamenditükid veel püsti, võib-olla on kusagil veel mõni enam-vähem terve aknaraam, aga kõik muu on purustatud.
Ta ei torma enam midagi päästma. Ükskõik, milline on objektiivne olukord, vapustunud inimesel pole enam käsi, millega tükke kokku tõsta, ta mõtetes on kõike muud kui konstruktiivsed tegevuskäigud lahenduse poole. See vapustus võib olla sekundiline seisund, aga see võib kesta ka palju kauem. Inimese loomulik tung on vapustusest välja saada, sest see on metastabiilne seisund, see on õhkõrnal nöörijupil tasakaaluhoidmine.
Võib-olla on lahendus käegakatsutav ja ilmneb kohe ja vapustus möödub, andes endast märku ainult pisikese torkiva tundega kätes ja jalgades, ühe vahelejäänud südamelöögiga, õhu ahmimisega.
Aga võib-olla on see inimene sedavõrd vapustunud – võib-olla on see vapustus nõnda üles ehitatud, et ta on elanud viimased aasta, kaks aastat, kakskümmend aastat mingites teadmistes ja usalduses, mis nüüd osutuvad täielikult valeks. Kellegi väljamõeldiseks. Inimene lakkab olemast. Tal ei ole enam midagi uskuda, tal ei ole enam iseennast. Ta seisab iseenda varemetel – jalgadel, mis ei kanna, kehas, mis laguneb molekulideks – ja hakkab naerma. Järsku on see ainus, mis tal on, ta naer. Ei tea, miks ta naerab, aga mõte püüab järele tulla. Ta naerab sellepärast, et see on absurdne. Sest see ei ole võimalik, aga ometi on, ja nüüd on kõik ärevusest sündinud hargnenud kujutlused ära kukkunud, on jäänud ainult üks täiesti mõeldamatu, võimatu kujutlus, jäme köis põimitud kõige hullematest hirmudest, on muutunud ainuvõimalikkuseks.
Foto: Ene-Liis Semper. NO99
Hüsteeria. Keha püüab vapustusele järele tulla. Mõtestada absurdi. See on keha viis püüda inimest veidi loogilisemaks teha, teda uuesti aega asetada, aga väljund on see, et äsja neutraalsena mõjunud, kuigi üle oma närvikeha kokkuvarisenud inimene hakkab käituma teiste pilgule absurdselt. See on uus absurd.
Hüsteeria aeg on üks salto teise järel. Kaks astronoomilist minutit on hüsteerias poolteist päeva. Aga hüsteerial on võime teisi inimesi kaasa tõmmata, hüsteeria nakkab ja selle kaudu on inimene jälle üleüldises ajas, koos teistega, nendega, kes tema hüsteerilise oleku üle võtavad, olgu teadlikult ja tahtlikult või vastikustundest hüsteeriku absurdsuse vastu, kategoorilisest vastandumissoovist.
Hüsteeria püüab inimest järjele aidata. Semperi “Hüsteerias” tõmbavad Rasmus ja Jörgen endale selga roosad kampsunid kirjaga “Girls Unite”, ise sealjuures katkematult – ja näitlejatena kindlasti solidaarsetena – kõkutades. Hüsteerik – nimetame teda antud juhul siis nii – püüab maailmaga dialoogi astuda, aga paratamatult vastandub; ja paratamatult talle vastandutakse. Seetõttu kõlabki nii kerglaselt diagnoos “hüsteeria” teiste inimeste kohta: sellega ei tohi kaasa minna, sel ei tohi lasta end kõigutada, sest see on kellegi teise “hüsteeria”, ebaadekvaatsus. Kui teised – kogukond, ühiskondlik moraal, kas või teised naised – astuksid sel hetkel hüsteeriku selja taha, saaks sellest ehk ühiskondlik hüsteeria, mis ajapikku tõenäoliselt laheneks, maabuks. Too, kes on katki lõhutud, saaks tuge ja tema hüsteeria langeks ajapikku nagu pehme lumi toetavale maale. Aga kui koduvägivald on sirgjoonelisem – me teame, kelle selja taha asuda –, siis petmine on palju riukalikum. On ülimalt ootuspärane, et petetu ainus kodusadam on see, kes teda on petnud: lubaduste, vabanduste, tõotustega; ja kodunt väljaaetu, petetu, kogu maailma vastu usalduse kaotanu ainus tugisammas on tihti paradoksaalselt see, kes kõik hävitas. Teistele nendest asjadest rääkida ei saa – tähendab, kindlasti saab, aga harilikult ei ole oskust seda kuulata. Sest mida peaks tegema kuulaja? Siunama rasket saatust, ütlema, et sa pead ta juurest ära minema, osatama, et on lollakas mees…?
Maailmas ei ole enam midagi peale selle, mis on täiesti võimatu, ja ometi liiguvad pilved taeva all aeglaselt edasi. Päike paistab. Kusagil on meri, lainetab. Keegi teeb hommikusööki, kurjustab pahandust teinud lapsega. Keegi sõidab jalgrattaga. Keegi suudleb kedagi. Aga mitte midagi ei ole enam olemas. Peale vapustuse sellest, et tõeluseks on saanud võimatu.
Ja siis ta hakkabki naerma. Ja nutma. Seda saab teha korraga. Keha rapub, pisarad voolavad. Nagu päevinäinud, üle katuse rullinud Moskvitš kolistab inimese keha üle mägise lagendiku, et uuesti tee peale saada. Süüde ei lähe sisse. Siis läheb. Millal tuleb plahvatus? Auto jääb kinni.
Ta naerab ja naerab ja naerab.
Teda vaatav inimene naerab kaasa ja tunneb õudust. Ega teda vaatav inimene ei pruugi teada, mis inimese sees toimub. Ei aimagi tulekahju ulatust. Ta näeb inimest, kes naerab, ja see on okei. Kuni naerab, on kõik enam-vähem. Ta ei voola verest tühjaks. Ta ei kaota teadvust. Ta naerab. Ta on positiivne inimene ja näeb kõiges midagi naljakat.
Foto: Ene-Liis Semper. NO99
Hüsteerial (nagu kõigel muul) on kombeks ajapikku ära kustuda. Dušinurgas külma voolava vee all hüsteeriliselt nuttev ja/või naerev inimene komberdab lõpuks duši alt välja ja ta keha on omadega täiesti läbi. Valu hakkab vaibuma: see on keha enda toodetud valuvaigisti, mis järgneb hüsteeriale. Korraga on tunne, nagu oleks kangeid rahusteid neelanud. Aeg muutub eriti aeglaseks, inimene ise muutub aeglaseks ja raskeks. Tal ei ole enam valus, aga mitte sellepärast, et ta teaks, mida oma lagunenud olemuse ja majaga teha, vaid sellepärast, et tal ei ole enam jõudu olla vapustunud või hüsteerias. On hämmastav, kui rahulikult ja pikalt võib magada hüsteeria läbi teinud inimene. Aga võib ka muidugi magada nagu lapsuke: ärgata uue hüsteeriaga iga paari tunni tagant, kui keha on end piisavalt kogunud, et jälle toita olemise võimatuse absurdi.
Kui inimene ärkab hüsteeriast, olgu see järgmisel hommikul või paari nädala pärast, ja suudab vastu võtta otsuse edasi minna, ükskõik kuidas, saab hüsteeria oma latentses olekus tema pärisosaks. Ta peab tegema mingeid otsuseid: mida öelda, mida teha, jääda kohale või minna ära. Lahutada petnud abikaasast või andestada, unustada, internaliseerida. Vihastada või vabandada.
Ta peab hakkama järk-järgult vastu võtma otsuseid selle kohta, kes ta nüüd on. Ta ei ole enam see, kes ta oli. Võib-olla on kuskil veel mingid tükid, mida saab kasutada, aga suurem osa osutus valeks või kestmatuks. Kindlasti oli temas usku, et ta on hea inimene – nüüd ei saa ta selles enam kindel olla. Ideaalid on katki, nende taastamine … no tal ei ole jõudu sellele praegu mõelda, aga ta võib aimata, et nende uuesti ülesehitamine on maru ohtlik, sest võib lõppeda kategoorilise mustvalge kibestumusega. Aga võib-olla ta hetkel ei aimagi ega mõtlegi sellele.
Kes ta on?
On ta ohver, on ta süüdlane, on ta jobu ja rumal ja pime? On ta õilis kannataja, või on ta karm, purunematu raudrüü? On ta andestaja või kättemaksja? On ta põgeneja?
Kui juba nii palju on üles ehitatud, siis kas ta saab endale lubada lahkumist, seljakeeramist. Millestki ta peab ju kinni hoidma. Tal ei ole praegu ressursse, mitte mingit jõudu hakata kõike jälle nullist üles ehitama. Nullist ehitab ta iseennast. Üürikorteri otsimiseks, ühiselt võetud pangalaenude ja ühise ettevõtte strateegiate lahtisidumiseks ei ole tal praegu lihtsalt jõudu. Ta peab nüüd otsustama, mis on olulisem: kas kohe lahkuda ja puruneda totaalselt – aga toetajaid tal peaaegu ei ole, või kui ongi, siis keegi ei oska teda tegelikult toetada –, või püüda päästa, mida veel päästa saab, olgugi et ta võib mõista või aimata, kui õudsesse olukorda ta enda järgmisteks pikkadeks perioodideks paneb.
Nad elavad endiselt koos. Magavad samas voodis. Ehitavad sama ettevõtet. Teevad koos tööasju, kasvatavad koos last. Aga ta ei saa enam milleski kindel olla. Vahepeal murrab ärevus: jälle need tuhanded kujutlused. Mida teised temast arvavad. Mida talle ütlemata jäetakse? Kui palju temast välja paistab, kas teised arvavad, et tema on süüdi? Või on neil temast kahju? Kas nende silmis on ta kannatanu või vägivallatseja?
Jah, kes ta on?
Foto: Ene-Liis Semper. NO99
Tagasipeegeldamise vajadus. Fikseerimise vajadus. Enda ülesehitamine teistele jäetava mulje kaudu. On parem, kui nad näevad temast tugevust. Ta ei jäta ühtegi tööpäeva vahele. Ta näeb hea välja, vähemalt korralik – kammitud, triigitud, perfektne. Pokkerinägu. Kõikvõimalikud stsenaariumid sellest, et see vahepealne hüsteeria oli lihtsalt isiksuse praak; ta saab tegelikult kõigest aru; tal ei olegi vaja andeks anda, sest tegelikult ei ole midagi valesti tehtud. Ta ei ole mingi omandihimuline väikekodanlane. Ta on eraldi inimene ja tema ei vastuta teiste inimeste sigaduste eest. Nii et see, et ta kaotas korraks pideme ja keskme, kukkus kokku, see oli väike viga, millest võib edasi liikuda.
Aga siis ilmutab end see latentne hüsteeria. Võib-olla liiga pikkades tööpäevades. Võib-olla alkoholis. Võib-olla Tinderis. Rahakulutamises. Milles iganes. Kuidagi ilmub hüsteeria jälle inimese kõrvale. Elab temaga kõrvuti, ja nüüd ei rapu inimene enam kontrollimatus naeru- ja nutuhoos. Nüüd nügib hüsteeria teda seljatagant NÄGEMA VÄLJA parem kui võimalik. Sa oled olemas siis, kui sind nähakse. Kui sa jääd üksi, siis enesepettus ei toimi.
Ja siis laseb ta endaga teha kõike ja veenab end, et on tugev ja iseseisev isiksus. Ta ei ole ohver. Ta ei ole kannataja. Ta ei halise. Tahad mind lüüa või? Tahad? Aga löö. Ma ei lähe politseisse, ma ei tee selle suhtes midagi. Ma pühin su löögi näolt, keeran selja ja lähen magama. Sina, sitt, ei tee mind ohvriks. Peta, vabanda, löö, too lilli, valeta, kingi, tulista, anu, tee, mida sa tahad.
Ma andsin sulle andeks, aga sa ei ole enam mitte kunagi see. Ma võtsin kõik omaks, aga mind ei ole enam olemas. Ei ole olemas, on ainult kujutlus. Sadu tuhandeid kujutlusi.
Lavastaja Ene-Liis Semper
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
Konsultant Mart Kangro
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik.
