Kuidas Eesti bürokraatia soolise ülemineku soovi raskendab

Eestit tutvustatakse sageli võrdsete võimaluste ja digiriigina, kuid paljude transinimeste jaoks on e-Eesti hoopis bürokraatia ja ekspertkomisjonide rägastik. Sascha Lumi jagab oma juriidilise ja meditsiinilise ülemineku kogemust.

Alustuseks tahan öelda, et arvasin end meditsiinilise ülemineku kontseptsioonist üle olevat. Olin interneti vahendusel näinud paljusid transinimesi, kes olid saanud hakkama ilma arstideta ja reegliterägastikus võitlemiseta, ilma hormoonide ja operatsioonideta. Kõige selle läbimine tundus olevat otsetee traumakogemusse ja sotsiaalsesse isolatsiooni, ning ma ei tundnud end seda igatsevat. “Eesti nagunii ei taha, et sa sooliselt üle läheksid,” ütlesin endale. “Eesti” all pidasin silmas oma töövaldkonda, mis sellele riigile omaselt on väga konservatiivne ja väldib kõike, mida võib tõlgendada draamana. Mul oli ka mure, et olen “üheks heaks transnaiseks saamiseks liiga vana”, ja et ma ei ole naisena atraktiivne, vähemalt mitte oma arusaamade järgi.

Välimuse mõju enesetundele ja enesekindlusele

Minu vaatenurka muutis vestlus mu kauaaegse transsoolise sõbraga, kes jagas minuga oma meditsiinilist soolise ülemineku kogemust. Hakkasin mõtlema viisil, mis tundus ja tundub mulle siiani olevat tervislik. Mõtlesin, et oma lähimate sõprade silmis olin ma soolise ülemineku juba läbinud. Siiski ei tunneks ma end tõelise ja autentsena enne, kui lasen ennast hormoonidel muuta füüsiliselt ja vaimselt ning riik tunnustab mu muutust juriidiliselt.

Võib-olla paneb hormoonasendusteraapia mind tundma, et olen naisena tunnustatud ilma igasuguste küsimusteta? Niisiis otsustasin pärida Eesti sookomisjoni ootejärjekordade kohta.

Photo: Lena Balk, Unsplash

Uue määruse mõjud

Eestis, nagu Feministeeriumis on juba varem kirjutatud, ei ole seadust, mis reguleeriks soolist üleminekut. Riik tugineb määrusele ehk (lihtsamalt väljendudes) lisadokumendile. Määrust muudeti eelmise aasta augusti lõpus osana Sotsiaalministeeriumi juhitavast LGBTQ+ tegevuskavast. Uus määrus lahendab ühe suurima probleemi, millega transinimesed varem silmitsi seisid – varasema kaheaastase ooteaja esimese ja teise komisjonikohtumise vahel, enne kui uute sooandmetega dokumenti on võimalik taotleda. Nüüd on võimalik juba pärast esimest kohtumist kirjutada välja hormoonasendusteraapia ja muuta andmeid rahvastikuregistris. Samuti ei pea uue korralduse järgi sotsiaalminister soolist üleminekut heaks kiitma. Nagu ma peagi teada sain, kiirendab see oluliselt ametlikku soolise tunnustamise protsessi, isegi kui komisjon endiselt oma töös teatud kriteeriume järgib.

Aili Kala koostatud 2026. aasta Eesti Inimõiguste Keskuse aruande järgi ei sõltu “soolise üleminekuga seotud tervishoid [—] enam ministri heakskiidust ning komisjon peaks nüüdsest täitma nõuandvat rolli. Siiski näib, et muudatused praktikasse pole jõudnud. Eesti LGBT Ühing on saanud arstlikult komisjonilt ja transinimestelt selge info, et määruse sätted jäävad hetkel peamiselt formaalsuseks, ilma et need tegelikult transinimeste huve kaitseksid. Selline praktika rikub põhiõigust enesemääramisele ja tervise kaitsele.”

Määruse muutus ja jätkuv bürokraatia

Nimetatud komisjon koosneb tervishoiutöötajatest ning tegutseb 1990. aastatel kujunenud korralduse alusel. Algne komisjon lõpetas 2021. aastal tegevuse omal algatusel ning uus komisjon alustas tööd alles 2022. aastal. See tekitas menetluses olevate juhtumite kuhjumise ning süvendas transkogukonna niigi kriitilist suhtumist protsessi. Üks oluline muudatus uues määruses on see, et komisjoni otsuseid saab nüüd vaidlustada. Ootejärjekord, mille pikkus oli mõlema toona nõutud kohtumise korral koguni kolm kuni viis aastat, näib praegu lühenevat ning on märke, et komisjoni istungeid toimub sagedamini.

Oluline on meeles pidada, et minu soolise ülemineku protsess algas septembrikuu otsusele eelnenud maailmas, mil näis, et komisjoni ette pääsemist tuleb oodata aastaid. Hingasin raskelt, sest olin veendunud, et selleks ajaks, kui mina ükskord oma juriidilise sootähise ära saan muuta, olen juba sent surmale võlgu, aga taas tuli mulle appi Discord. Mu transsõbrad andsid mulle näpunäiteid ja tutvustasid igasuguseid võimalusi alustada hormoonravi enne komisjoni ette pääsemist. See artikkel ei ole mõeldud nõuandena – soolise ülemineku sooviga inimesed peaksid oma olukorda ja võimalusi-valikuid ise vaagima. Minu ressursid ei ole piiramatud, õigupoolest lõppesid kõik mu säästud eelmisel suvel, kuid vähemalt on mul võimalik midagi ette võtta.

Omaalgatuslikult hormoonravimite hankimine ei tulnud kõne allagi, sest olen reeglitele alluv inimene ja mulle ei meeldi idee saada ravimeid posti teel. Mind oli ka hoiatatud, et komisjon suhtub iseseisvalt alustatud hormoonravisse taunivalt. Nagu ma aru sain, oli tol ajal kaks seaduslikku võimalust hankida Eestis östrogeeni ilma komisjoni heakskiiduta: GenderGP ja Imago. Tuginedes Redditi ja Discordi arvustustele ning mõnele GenderGP kohta käivale artiklile, mis just usaldust ei äratanud, valisin Imago. Pidin osalema tutvustusvideokõnes ühe nende esindajaga, saatma vereanalüüsi tulemused ja tasu ning osalema 45-minutilises kõnes ühe nende arstiga, kes – kui kõik hästi läheb – mulle retseptid väljastab.

Foto: Matheus Ferrero, Unsplash

Head inimesed süsteemi sees

Pean aga andma au oma Eesti perearstile – kuigi suur osa sellest artiklist kritiseerib ebaõiglast ja asjatult läbipaistmatut riiklikku süsteemi, töötab peaaegu igas süsteemis ka häid inimesi. Olin stressis, et pean veel ühe võimupositsioonil oleva isiku ees transsoolisena kapist välja tulema, ja hakkasin perearstiga peaaegu et robotlikult rääkima, enne kui aru sain, et tegelikult ta mõistab mind ja tahab aidata. Ma ei oleks pidanud muretsema. Kuigi ta on aeg-ajalt range, on ta alati mu küsimustele mõistlikult vastanud, ja kuigi ma olin juba arvestanud, et pean vereanalüüsi eest eralaboris ise maksma, sain ma selle ära tehtud perearstikeskuses. Sarnane positiivne lugu on mul rääkida Pelgulinna naistekliiniku viljatusravikeskuse esindaja kohta, kes oli valmis kannatlikult vastama kõigile mu küsimustele sperma külmutamise kohta, ja kui üks juhtivaid erakliinikuid oli mulle varjatud lisatasusid sisaldava arve saatnud, ka kiiresti uue aja leidma.

Kuigi tervishoid peaks kohtlema kõiki inimesi võrdselt, sõltub tegelik abi sageli alateadlikest eelarvamustest – sellest, kas töötajad tunnevad, et nad tahavad sinu heaks lisapingutust teha. Väga palju transinimeste ligipääsust tervishoiule sõltub sellest, kui “vastuvõetavana” nad tervishoiutöötajatele tunduvad, ja see on äärmiselt frustreeriv. Kuid see võib olla juhuse asemel tahtlik süsteemidisain. Süsteemid, mille vundament on patsiendi või kliendi kuulekus ja toredus, ei satu kriitika või vastuhaku alla.

E-riigi varjukülg

Eesti e-riigi varjukülg seisneb selles, et kui valitsus suudab enda jaoks olulised toimingud muuta sekunditega teostatavaks, on sama lihtne muuta nende jaoks ebaolulised asjad ebameeldivalt keeruliseks. Eesti on otsustanud uues määruses liikuda edasi aegunud RHK-10 “transseksualismi” diagnoosist, mis käsitleb transsoolisust kui vaimse tervise häiret, neutraalsema, RHK-11s kasutatava “soolise ebakõla” terminini. Kuigi igaüks, kellel on kunagi diagnoositud “transseksualism”, teab kui alandav ja eksitav see termin on, ei ole paraku uut terminit veel kõikjal rakendatud.

Teine näide valitsuse paindumatuse kohta on laissez-faire-suhtumine apteekidesse. Euroopa Liidus peab käsitsi allkirjastatud paberkandjal retsept, millel on näha arsti täielikud andmed ja ravimi täpne määratlus, kehtima igas EL-i apteegis, kus vastav ravim on saadaval. Tegelikult pole käsitsi allkiri EL-i ametliku teabe kohaselt isegi nõutav, kuid Imago lisab selle oma paberkandjal retseptidele igaks juhuks – et asi oleks kindel.

Photo: Diego Delso, Wikimedia Commons

Seega kujutage ette mu üllatust, kui ma ennetavalt uurisin, kas Viru Keskuse Apotheka saab retsepti vastu võtta, ja apteegi juhataja teatas, et emafirma kavatseb pöörduda kohtusse, et valitsus lubaks neil Imago retsepte mitte täita (mida seni keegi kinnitanud pole). Pärast seda, kui Eesti Transinimeste Ühing esitas päringu Apotheka peakontorisse, vastas nende esindaja, et Apotheka poliitika on jätta iga apteegi otsustada, kas retsept täita või mitte¹. Farmatseudid vaatavad paberkandjal retsepti umbusklikult (Eesti ei ole liitunud Clynxxi digiretseptisüsteemiga, mida kasutavad Imago ja Ühendkuningriigi apteegid), tekitades kliendile – minule – tunde, nagu seisaksin ma külma sõja aegses piiripunktis, immigratsioonipaberid näpus.

Antiandrogeene, mida telemeditsiini teenusepakkujad määravad tavaliselt seetõttu, et üksnes östrogeenraviga on raske tõhusalt üleminekut saavutada, Eestis Imago retseptide alusel ei müüda. Mõnda aega tundus, et ravimit võiks saada Helsingist, kuid Soome valitsus on haaranud kinni EL-i seaduse ekslikust tõlgendusest, väites, et Hispaania arstid – kes kirjutavad paljusid Imago retsepte – peavad olema seotud Hispaania kliinikutega, mitte Maltal asuva ettevõttega. See jätab mulje, et püütakse sulgeda ainus legaalne võimalus, mille kaudu saavad Eesti inimesed hormoonravi ilma nn halli turu poole pöördumata.

Näiline vabadus valida

Selline “vabadus valida” võib mõne arvates olla vastuolus EL-i õigusega ning osutab sellele, et komisjoni poolt veel kinnitamata transinimeste jaoks on see midagi sihtnumbri-loterii taolist – tuleb leida mõni kaasa mõtlev apteek, kus ollakse valmis oma seadusjärgseid kohustusi täitma. See on järjekordne üksikisiku õlgadele laotud emotsionaalne koorem. Kui seadust rakendataks järjepidevalt, oleks soolist enesemääratlust kinnitav tervishoid kättesaadav neile, kes seda vajavad, selle asemel et seda pakutaks kingitusena neile, kes oskavad õigetele inimestele õigeid asju öelda.

Lõpuks sain Eestist Estradioli ja (suurte raskustega) ka Androcuri. Teine olevat olnud “viimane Eestis”, mis võis olla tõene väide, sest ravimiettevõte Bayer on otsustanud lõpetada selle ravimi turustamise Balti riikides. See omakorda tähendab, et Eesti tellib nüüd riiklikus süsteemis olevatele transpatsientidele ühekordsete hangetena üldist tsüproterooni. Imago retsepti alusel tuleks küll ravimit väljastada, kuid, nagu näha, sõltub see apteekri heatahtlikkusest ja tema Euroopa Liidu õigusruumi tõlgendusest.

Märkasin endas muutusi. Mu tujud muutusid pehmemaks, olin viha tundes vähem plahvatusohtlik ja mõtlesin, enne kui tegin. Mu kehakarvad kasvasid aeglasemalt, samas kui juuksed muutusid paksemaks. Kuigi mu hääl oli endiselt kangekaelselt madal, oli hormoonasendusravi kõik see, millest olin unistanud. Olin juba valmis pikaajaliseks kasutuseks ja arvestasin oma eelarves Imago retseptide kuludega, kui komisjon pakkus mulle aasta lõpu poole ühe pärastlõunase aja.

Komisjoniga kohtumine

Öelda, et mu valmistumine komisjoniga kohtumiseks oli põhjalik, oleks selle ettevalmistuse alahindamine. Kasutasin ChatGPTd oma väitluspartnerina ning palusin sel sõnastada komisjoni võimalikke küsimusi ja anda hinnanguid minu vastustele. Kohtumisele eelnenud hommikul käisime koos mu mittebinaarse sõbraga võimalikke stsenaariume läbi.

Komisjon tundus alguses hirmuäratav. Kontoris võttis meid vastu töötaja, kes tõdes karmi häälega, et tuleb oodata ja pean täitma mõned küsimustikud. Üksi jäädes hakkasid mõtted mu peas keerlema. Mulle oli öeldud, et kiirelt kohtumise aja saamise (olin seda küsinud suvel) põhjuseid oli palju ja üks neist oli mu vanus. Mulle selgitati mõne aja pärast, et kui oleksin olnud 18-aastane, võinuks olukord olla teistsugune. Samas on jäänud mulje, et komisjon tõesti pingutab järjekorra vähendamise nimel ja vanemad transinimesed ei pruugi olla ainsad, kes saavad kohtumisaja mõne kuuga.

Foto: Product School, Unsplash

Mind intervjueeris neli inimest ja kogu kohtumine oli kardetust märksa õiglasem. Mind oli hoiatatud olemast liigselt ennast kaitsev ja reageerimast valusatele küsimustele liiga emotsionaalselt, ent kohtumisel olid küsimused ja nende toon valdavalt empaatilised. Intervjueerijad mõistsid, et kuigi ma elan üksi, on mul hea tugivõrgustik ja toetav perekond. Mult küsiti ka lapsepõlve kohta, näiteks seda, millal tundsin esimest korda transsoolisusega seotud tundeid ja millal sellest oma sõpradele teada andsin.

Vastuolulisem oli uurimine ja küsimused Imago kohta. Komisjoni liikmed väljendasid muret kliiniku pädevuse suhtes (vähemalt näiliselt nendega kontakteerumata) ja tõid esile ühe arsti väidetavalt Mehhikost saadud arstilitsentsi. Vastasin neile, et kliinik oli minuga käitunud vastutustundlikult, pakkudes lisaks ravimiretseptidele ka vaimse tervise teenuseid, ja et minu teada oli mu arst hispaanlane (samal ajal mõtlesin, kuidas peaks Euroopast väljastpoolt saadud arstilitsents erinema Euroopa omast).

Küsimus, mis mind tõesti üllatas, puudutas mu kehakaalu. Mult küsiti, kas ma söön stressiseisundis liiga palju, ja mis on mu kõige väiksem kehakaal, mida mäletan endal olevat. Ometi jäi mulje, et osa komisjoni negatiivsest kuvandist mind ümbritsevas kogukonnas põhineb kas enne olnul või sõltub kogemus konkreetsel kohtumisel olevast komisjoni koosseisust. Näiteks ei küsitud mult minu seksuaalfantaasiate kohta ega peetud kõnesid “nakkavuse” kohta, mille eest teised mind hoiatanud olid.

Foto: Scott Graham, Unsplash

See ei tähenda, et komisjoni liikmed ei esita mitte kunagi poleemikat tekitavaid või lausa solvavaid küsimusi. Ma ei oska selle kohta midagi kosta, sest suudan rääkida vaid enda kohtumisest. Ent need inimesed, kelle ees ma istusin – tundes end paljana ning ma ei saanud laua puudumise tõttu isegi oma veeklaasi kusagile pista –, olid minu suhtes viisakad ja näisid mõistvat, kui ebatavalises ja ärevust tekitavas olukorras ma vastajana olin.

Lähtuvalt septembrikuu muutusest ei saadeta enam Sotsiaalministeeriumist ametlikku kirja, et anda teada komisjoni positiivsest vastusest. Ei mingit “Eesti riik arvab, et sa tõesti oled trans!”-hetke. Selle asemel ilmub terviseportaali sissekanne, mis tutvustab detailselt komisjoni esinaise tagasisidet. Selles märgiti, et mu vastused olid emotsioonitud ja vahel veidi mehhaanilised, mis võis vihjata sellele, et mu ettevalmistus oli olnud natuke liiga põhjalik ja ma ei näinud spontaanne. Närvesöövas situatsioonis oli keeruline leida tasakaalu kirglikkuse ja pragmaatilisuse vahel, ent see ei mõjutanud komisjoni hinnangut minu vastustele negatiivselt. Kõiges muus vastas tagasiside sellele, kuidas ma ka ise kohtumist mäletasin. Sissekandele järgnes digitaalselt allkirjastatud dokument, mis kinnitas, et soovi korral on mul võimalik rahvastikuregistris oma nime ja sooandmeid muuta.

Ei transmedikalismile

Meditsiinilise soolise ülemineku alustamine ja komisjoniga kohtumise protsess on mind kahtlemata muutnud. Mainisin varem, et süsteem, mis põhineb osaliselt võngetel ja kõhutundel, mida kliendid ekspertides tekitavad, soodustab klientides edasipürgimise eesmärgil kuulekust.

Minu muutunud suhtumine komisjoni ei muuda mu arusaama, et süsteem ise on sügavamal tasandil transinimeste suhtes ebaõiglane. Mitte keegi ei peaks tervishoiuteenuse ja juriidilise soo muutmise õiguse nimel oma identiteeti ekspertkomisjoni ees tõestama. See haakub nn “möödaminnes varjamise” (ingl passing) poliitikaga. Anekdootlikud kogemuslood räägivad, et komisjoni ees oleva inimese mittebinaarsust ei võeta nii tõsiselt, kui peaks.

Teisalt mõistan noorte kaitsmise kohustust. Kuid samas ei arva ma, et elukvaliteeti parandav tervishoid peaks olema vanusepiiranguga, kui taotleja on otsustusvõimeline täisealine. Eestis ja ka Euroopas laiemalt on vaja üle vaadata ja ajakohastada transinimeste kohtlemine meditsiinisüsteemis. Üleminek RHK-10lt RHK-11le ja selle rakendamine aitab sellele kaasa, kuid lõppkokkuvõttes peavad lisaks numbritele ja tähekombinatsioonidele muutuma ka hoiakud.

Foto: Julia Zyablova, Unsplash

Komisjoniga kohtumisel ja sellele järgnenud ajal tegelesin pidevalt enda mikroanalüüsimisega. Näiteks tähendas see peeglisse vaatamist ja küsimist, kas ma olen muutunud piisavalt palju või liiga vähe. Või enda hääle salvestamist ja selle kuulamist, küsides endalt, kas ma ehk ei “kõla liialt mehena”. Kõige olulisem oli mu jaoks veenduda, et kogu see protsess ei muudaks mind transmedikalistiks. Igaüks, kes tunneb end olevat trans, on trans – ta ei vaja selleks komisjoni kinnitust. Sarnaselt ei võrdu hormoonravi soolise üleminekuga, nii nagu ei tee seda ka operatsioonid. Riigi nõudel läbitavad protsessid võivad kujutada väärarusaama transsoolisusest kui millestki, mida ostetakse või arendatakse väliste sekkumiste teel.

Kui peaksin andma nõu teistele sama protsessi läbivatele inimestele, soovitaksin neil hoiduda end teistega võrdlemast, mitte mõelda liialt enda varjamisele transinimesena ja jääda truuks enda soovitud soolise ülemineku teekonnale, vaatamata sellele kui palju riiklikud protokollid üritavad luua arusaama eelistatud teekonnast. Järgi seadusi, ole teadlik oma õigustest ja ole poliitiliselt ärgas, aga ära lase ühelgi grupimõtlemise vormil end defineerida. Minu elu järgmine peatükk algab nüüd, ja loodan, et peagi saab alata ka sinu oma.

1. Ravimiameti järelevalveosakonna juhataja Liis Prii kommentaar:
   “Ravimiamet ei ole piiranud ega keelanud GenderGP ja Imago kliinikute retseptide alusel ravimite väljastamist.
   Ravimiamet on saanud ka apteekritelt küsimusi, mis seonduvad Euroopa Liidu retseptide alusel ravimite väljastamisega ja plaanime kõigile apteekritele lähiajal saata infokirja, milles selgitame Euroopa Liidu retseptide alusel ravimite väljastamist, et apteekritel oleks selles vallas ühtsed teadmised.
   Eesti apteegid võivad väljastada Euroopa Liidu liikmesriikides, Norras, Islandil ja Šveitsis välja kirjutatud retseptide alusel retseptiravimeid, kui: retseptil on kõik vajalikud andmed, retsept on kehtiv (EL retsept ei saa olla kehtiv üle 60 päeva pärast väljakirjutamist), retsept on allkirjastatud originaal (st mitte väljaprint ega koopia), retsept on apteekrile arusaadav ja loetav, väljakirjutatud ravim on apteegis saadaval, puudub kahtlus, et tegemist võiks olla võltsitud retseptiga, alaealise patsiendi puhul tuleb veenduda, et eestkostja on ravimi väljastamisega nõus.
   Palume pöörduda Ravimiameti poole konkreetsetel juhtudel, kui Euroopa Liidu retsepti alusel apteek ei väljasta ravimit, et saaksime uurida, mis oli selle põhjus, kas see on kooskõlas ravimiregulatsiooniga ja vajadusel selgitada apteekrile ravimite väljastamise põhimõtteid.”