Kuidas kasvatada oma lapsi antirassistlikult?

Nii kurb ja ebamugav, kui see suurele osale inimestest ka ei ole, ei piisa sellest, et sa ei ole rassist. Maailma muutmiseks ja kaasinimeste elude hoidmiseks on vaja, et sa oleksid aktiivselt rassismi vastu. Ja mitte ainult sina, vaid kogu su pere, alates maakülas elavast vanaonust kuni oma lasteni. Kaugete sugulastega on võibolla keerulisem, aga kuidas kasvatada oma lapsi nii, et nad vaikides ülekohut pealt ei vaataks ja seega kiusajaid kaudselt otsekui aitaks, vaid astuksid välja ja teisi kaitseks?

Olen valge nahaga ja pean isegi ikka ja jälle oma eksimusi tunnistama, mis puudutab rassismi. Samas loodan, et mu sõbrad, kes spetsiifilistest teemadest rohkem teavad ja oma kogemuse kaudu ka mind õpetada oskavad, mind korrale kutsuks, kui mul midagi viltu läheb. Sajandi alguses olin naiivsena enda üle uhkegi, kui kord väitsin, et ei näe nahavärvi, vaid kohtlengi kõiki ühesugusena. See nn värvipimedus on aga väga väär, sest kui sulgeme silmad nende erinevuste ees, pigistame tahtmatult silmad kinni ka erinevustest tuleneva kohtlemiste ja kiusu ees. Võrdluseks kasvõi see arvamus, et naisi ja mehi koheldakse sama mõõdupuu järgi, sest sina ju ise ei ole soolist diskrimineerimist kogenud. Selline privileegituimus ei aita aga kuidagi neid, kellel eelisseisundit ei ole ja kes varjatud ebavõrdsuse tõttu kannatavad.

Olen Ameerika Ühendriikides elades harjunud, et mu lastel on paljudest rahvustest sõpru ja tuttavaid, ja muretsesin nüüd Eestisse tagasi kolides selle pärast päris tõsiselt. Jaanuaris kooli valides saigi otsustavaks, et klassis ei oleks vaid kolmkümmend blondi eestlast. USA tavakoolis, kus mu laps käis, räägiti 85 keelt, ja sõpradest oli minu mehhiko verd tütar üks heledama nahavärviga. Eestis on raske poest tumedamat tooni nukkegi leida (aga me ei andnud alla!). 

Uskuge mind, lapsed on nahavärvi ja rassismi puudutavate teemade suhtes kordi mõistvamad kui paljud täiskasvanud, kes kuidagi aru saada ei soovi, kuidas sõnad nagu “pigi” ja “pilusilm” kedagi solvata võiks, neegrikuningast rääkimata. Neid ennast ju ei solva, ja näe, sõnaraamat! Õhtul Pipi Pikksuka maale sukeldudes ongi hea võimalus selgitada, miks me tänapäeval enam seda sõna kasutama ei peaks, kuidas see teistele inimestele mõjuda võib, kuidas nad ise tunneksid end, kui neid kiusataks. 

Lapsed Tallinna Black Lives Matteri protestil 10. juunil 2020. Foto: Kadi Kriit

Minu laste praegune kool on kiusamisvaba kooli projektiga seotud, ning oli igati loogiline, et lapsed Tallinnas toimunud Black Lives Matteri protestile kaasa võtsin. Olid nad ju ka Washingtonis kaasas, kui läksime vastu astuma ebainimlikule poliitikale, mis piiril Lõuna-Ameerika lapsed vanematest eraldas. “Emme, mõtle, kui mind ka piiril oleks ära võetud sinult, ma olen ju ka natuke Mehhikost!”

Olen kohanud täiskasvanud eestlaseid, kes ei suuda aru saada, kuidas nüüd ühe, pealegi veel kahtlase taustaga, inimese tapmine sellise protestilaine kaasa tõi. Tausta teadvustamata, seda teha tahtmatagi, ei saagi aru saada, mis maailmas toimub. Ka minu tütar küsis vahepeal, kas tõesti ühe inimese tapmise tõttu meie eelmises kodulinnas nüüd niimoodi mässatakse. Ei, kallis, see on kogunenud aastakümnete, isegi aastasadadega. Ükskord prahvatab vimm, tead ju seda filmi? Näed, ka seal on palju ülekohut. Kui su sõber Zadie kannataks kellegi kiusamise all, aitaksid, onju?

Kust alustada? Kasvõi siit, sellest videost, mis on arusaadav igale algkoolilapsele, kes inglise keelt mõnikord pareminigi oskab, kui nende vanemad. Kui veel ei oska, vaadake koos, aidake tõlkida ja aru saada.

Otsides vastust küsimusele, kuidas oma lastel aidata neid vigu vältida ja kasvatada neid inimesteks, kes tõesti teistega arvestada oskavad, olen leidnud mitu sammu, mis sellel teel aitavad. Mis loodetavasti ei muuda su peret mitte ainult kaasavaks, vaid otseselt rassismile vastu astuda õpetaks. Need on järgmised.

1. Õpeta lastele, et inimesed ise on tähtsamad kui nende nahavärv. Aga mitte ainult – lisa sinna juurde teadmine, et nahavärv võib oluliselt mõjutada seda, kuidas neid mitmesugustes olukordades koheldakse. 
2. Vaata, et laste raamaturiiulis oleks koht mitmesuguse tausta ja nahavärviga autoritel ja tegelastel. Aga mitte ainult orjuse- ja vabadusvõitluseteemaline lektüür, vaid veel midagi. Näited selliste valikute kohta on palju, kuid saad neid ise loomulikult juurde otsida. Esile on tõstetud näiteks Annie M.G. Schmidti “Jipi ja Jannekese” illustratsioone, raamat on ka eesti keeles olemas. See soovitus ei tähenda, et peaksid oma lapsepõlvelemmikutest loobuma, vaid et võiksid valikut laiendada. 
3. Vaadake koos filme erinevatest kultuuriruumidest. Ja mitte ainult – kasuta meediat ka vahendina, et leida näiteid ja selgitusi. Tihti õpid ka ise sel teemal palju juurde, nagu minagi.
4. Arutage lastega koos privileegiküsimust. Ja lisaks – too näiteid nende enda elust, omadustest, mis annavad eelisseisundi teiste ees, kasvõi see, et nad saavad bussiga sõita, ilma et keegi näpuga näitaks või midagi kommenteeriks. Ja et nad ise alati sellest hoiduks.
5. Hinnake ka oma sõpruskonda, kas seal on kasvõi ükski teistsuguse taustaga inimene või pere. Kas su laps sõbrustab kooli tulnud pagulasnoortega või vene keelt emakeelena rääkiva balletitunni tuttavaga? Kõige tähtsam on otsida ise aktiivselt uusi tuttavaid, et oma laste maailma avardada, ja tehke seda südamega, mitte moepärast. Kui suhtled ise lähedalt teistsuguste inimestega, võid avastada, et tegelikult ei olegi nad nii väga erinevad. Ja kindlasti aitad neid, kui neid halvasti koheldakse, kui oled nendega lähemalt tuttav.

Ja järgmine kord, kui vaja kedagi kaitsta, kohtume!