Juuni. Iibesõdalased ei väsi

Mis probleemi ikkagi lastetoetuste tõstmisega üritatakse lahendada? Kas see on lastega perede vaesuse probleem või hoopis iibeprobleem?

Juhul kui probleem on lastega perede vaesuses, tulistatakse ettepanekuga sihtmärgist kaarega mööda. Rahalised otsetoetused on olulised, eriti vaesuse leevendamise puhul. Osa rahalisi toetusi on Eestis ka häbiväärselt madalad – aga mitte ilmtingimata paljulapseliste perede toetused. Eesti Ekspress kirjutas möödunud nädalal, et kuigi levinud on arvamus, et vaesusriskis on lasterikkad pered, näitab statistika, et  vaesus on üksikvanema nägu. 2020. aastal elas suhtelises vaesuses 37,5 protsenti üksikvanemaga peredest. Võrdluseks: ühe lapse ja kahe vanemaga peredest elas suhtelises vaesuses 10,1 protsenti, kahe lapse ja kahe vanemaga peredest 13,1 ning kolme ja enama lapsega kahe vanemaga peredest 13,5 protsenti.

Eesti üksikvanem on paraku naise nägu.

Üksikvanema lapse toetus on olnud 19 eurot ja 18 senti juba enam kui 20 aastat ja seda teemat lapsetoetuste reformijad paraku oma ettepanekus ei puudutanud. See pole ka üksikvanematoetuse ainus probleem. Toetust makstakse lapse kohta, kellel puudub rahvastikuregistris isakanne*. Kui emal on mitu last ja üks neist isakandeta, saab ta üksikvanema lapse toetust ühe lapse eest. Kui isakandeta on mitu last, siis iga sellise lapse eest. Lisaks piinlikult madalale hüvitisele on see ka hämmastavalt tömp tööriist lahendamaks üksikvanemate vaesuse probleemi. Nimelt pole meetmel mingitki pistmist sellega, kas vanem kasvatab last reaalselt üksi, kuidas ja kas üldse on tema lastekasvatamise kulud jagatud. 

Tömp pronatalism

Juhul kui probleem on iibes (ja seda see tundub olevat mitme algataja sõnul, kes ettepanekut madala sündimuse probleemiga põhjendavad), tulistatakse ettepanekuga samuti sihtmärgist mööda ja lisaks endale varbasse.

Esiteks tasub endalt küsida, kas meil on üldse katastroofiline iibeprobleem, millega oleks vaja tegeleda. Rahvastikuteadlaste sõnul tasub vaadata kohortsündimuse näitajat, mis näitab, mitu last on kindlas põlvkonnas sündinud naistel keskmiselt oma viljaka ea lõpuks, andes seega stabiilsema ja laiema pildi kui summaarne sündimuskordaja. Kohortsündimuse näitaja järgi oli Eestis 2020. aastal 1,84 last – mis on üsna kõrge näitaja ja mis on lisaks olnud ka võrdlemisi stabiilne. Katastroofi terendamas ei ole.

Teiseks, isegi kui oleks, näitavad uuringud, et otsetoetused ei lahenda seda probleemi ehk naisi ei motiveeri sünnitama riigi raha. Näiteks politoloog Triin Lauri ütleb, et pigem tõukab lapsesaamise soovi tagant lapsi väärtustav ühiskond. Lastetoetustel on seal kindlasti oma koht, ent rahast olulisem on see, kuidas ühiskond tervikuna töötab ja kas inimestel on tulevikuperspektiivi. Kas mul on hea töökoht ja aus palk? Kas lastehoid on kättesaadav ja kvaliteetne või kas ma pean mööda linna ringi trallima, et lapsed erinevatest lasteaedadest kokku korjata? Kas ma saan kindel olla, et kool ennetab kiusamist? Kas tervishoiu teenused on kättesaadavad? Kui mu laps sünnib erivajadusega, kas saan ka vastavat tuge? Kas mu elukaaslane kannab oma rolli välja ja kas mu töökoht karistab mind selle eest, kui eemale jään? Kas mu linn on ehitatud autodele või laps saab ise rahulikult omal käel ringi liigelda? Kas riigi perepoliitika on stabiilne ja ettearvatav? Kuigi mitte kõik, siis paljud nendest küsimustest on poliitikute lahendada. Toetuste äkiline sisseviimine (ja kohe ka ärakaotamine, nagu juhtus isapuhkuse hüvitisega 2008), kindlasti stabiilsust ei paku. Pronatalistlik poliitika võib pealtnäha tunduda tore, aga see ei ole midagi, mis päriselt peresid kuidagi aitaks. 

Kolmandaks tekib eetikaküsimus. Riigid saavad luua – ja peaksidki looma – head elukeskkonda, aga inimesed peaksid ise olema vabad otsustama kas, millal ja palju lapsi saada. Pronatalistlik poliitika riivab eriti teravalt naiste enesemääramise õigust. Aastate jooksul on käinud läbi mitmesugused ettepanekud “iibeprobleemi” lahendamiseks, sularahast ja maalappide pakkumiseni Kagu-Eestis kuni selleni välja, et tuleks teha mingisugused sigimislaudad, kus ühest uksest lähevad üksikud inimesed sisse, et siis teisest otsast pärast reproduktiivset akti väljuda (pärisettepanek kuskilt Pärnumaalt, telekast nähtud!). 

Tulles tagasi algse küsimuse juurde, mis probleemi lastetoetuste tõstmisega üritatakse lahendada, on vastus ilmselge – osa erakondi üritavad lahendada oma madala reitingu probleemi ja teised üritavad lahti saada valitsusest. Kusjuures esimesed kattuvad teistega ja ka valitsuserakonnad üritavad valitsusest väljuda. Reformierakond võib siin teha nägu, et nemad ei käituks elu sees nii vastutustundetult, kuid analüütik Andres Võrk tuletas meelde, et nad tegid ise umbes täpselt sama asja aastal 2012. Sotsiaalpoliitika eksperdid nutavad ja ülejäänud Eesti vaatab üllatunult seda tsirkuseetendust pealt. (Vt ka kuidas eelmise valitsuse ajal tõsteti erakorraliselt pensionit tervelt seitse eurot.) Perehüvitiste eelnõuga tehakse Ungarit, aga Eestis lihtsalt pole seni tekkinud huvigruppi, kes nii suurt lastetoetuste tõusu riigi julgeoleku hinnaga tahaks.

Juunikuu on LGBT uhkuse kuu

Juunis tähistame praidi ja kirjutame LGBTQ+ teemadest nii palju kui jaksame. Juunis toimub ka kohalik Tartu praid koos rongkäigu ja kogukonnaüritustega. 2022. aasta on märgiline, sest 1. juunil 30 aastat tagasi dekriminaliseeris Eesti meeste homoseksuaalsed suhted. Praidi korraldajad kirjutavad, et praid on hea võimalus õppida tundma meie ajalugu, tähistada meie saavutusi ja luua koos tulevikunägemusi. Kohtume Tartus!

* Või kelle vanem on kuulutatud tagaotsitavaks.

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.