Kuidas kirjeldada ohvrit?

Kriitikute seast kostab sageli väiteid, et feminism kujutab naisi ohvritena, nõrkadena või vastutusvõimetuna. Ma ei ole aga kunagi kuulnud, et ükski #MeToo postitaja või toetaja oleks midagi sellist väitnud. Kuidas selline arvamus siis kujuneb?

Konkreetse olukorra ohver teiste inimeste eelarvamuste küüsis

Feminist väidab, et üht naist ahistati. Üks konservatiivne kuulaja väidab vastu, nagu oleks feminist öelnud, et ahistatud naine on nõrk. Aga kas feminist päriselt ütles seda? Ei. Konservatiivne kuulaja kuulis, mida feminist ütles ja kuna ta eelnevalt ise uskus, et ahistatud ja nõrk olemine on seotud, siis tal peas käis järgnev mõttekäik: “Feminist ütles, et naist ahistati. Ahistatakse neid, kes on nõrgad. Järelikult feminist kutsus naist nõrgaks.” Kuulaja segas kuuldu ja omaenda eelarvamused.

Kuidas mõista väidet, et ohver on nõrk inimene? Mulle tundub, et esiteks on sõnal “ohver” hulk tähendusi. Teiseks, enamik tähendustes on “ohver” ja “nõrk” väga erinevad sõnad, need ei tähenda sama asja.

Kuidas saab keegi võtta vastutust selle eest, et teda rünnati?

Võtame sõna “ohver” kõige lihtsama tähenduse. Ohver või kannatanu on keegi, kellega toimus midagi soovimatut negatiivset. Kui inimese majja murti sisse, siis on ta kuriteo ohver. Kui inimesele kukkus kosmosest meteoriidikild pähe, on ta õnnetuse ohver. Selles tähenduses võib tõesti nõustuda, et feministid usuvad, et naised on meestest sagedasemini ahistamise ohvrid.

Sõna “ohver” kasutamine ei ütle midagi inimese enda kohta. See ei võrdu nõrkusega ega tegelikult üldse mitte millegi muuga kui konkreetse juhtumiga. Ei saagi võrduda, sest “ohver” on situatsiooniline – kirjeldab olukorda, mitte isikut. See sõna ei ole iseloomustus.

Ühe inimese isiksust, iseloomu, käitumist, olemust võib määrata tema tegude järgi ja tema valikute järgi. Kui isik A teeb teo X, siis saab öelda, et ta kuulub kategooriasse “Inimesed, kes teevad X”. Kui ta teeb teo Y, siis võib öelda, et ta on “Y tegeva iseloomuga inimene”.

Ohvriks olemine aga ei ole tegevus ega otsus. Kui isik B ründab mingil moel isikut A, siis ei saa öelda “isik A valis rünnatud olemise”. Definitsiooni kohaselt ei ole rünnak midagi, mida inimene ise kontrollib. Tegev osapool oli situatsioonis B. Kuna isikut defineeritakse tema enda tegude ja valikute järgi, aga rünnaku otsuse langetas ja viis läbi isik B, siis ei saa see väide sisaldada väidet A isikuomaduste kohta, ainult B kohta. Definitsiooni kohaselt on A ohver, aga see ei tähenda, et ta on ohver-tüüpi inimene või et ta on ohvri iseloomuga.

Su peas tekkivad seosed ei pruugi tõesed olla

Kahjuks aga seostatakse sageli sõna “ohver” mingi isikutüüp olemisega. Ma usun, et kuuldes näiteks sõnu “koolivägivalla ohver”, tuleb paljudel silme ette kujutluspilt introvertsest, võibolla veidi nii-öelda teistsugusest lapsest. See stereotüüp ei tule ette mitte ainult ohvrisüüdistajatel, vaid ka neil, kes peavad introvertsust ja teistsugusust positiivseks ja võitlevad vägivallaga.

Väide “Trennikaaslased togisid sageli möödaminnes meest C” tekitab ilma lisainfota kindlasti paljudel, ka löömise hukkamõistjatel, silme ette pildi, et C on tõenäoliselt füüsiliselt nõrgem kui ta trennikaaslased. Puhtalt ainult selle fakti põhjal, et keegi on ohver, tekivad peas mingid ettekujutused ja seosed isikuomadustega.

Sageli ei pruugi need seosed aga tõesed olla. Feministid nimelt reeglina ei nõustu väitega, et ahistamise sihtmärk olemine on nõrk olemisega seotud. (Vahemärkus. Aga kui keegi ongi “nõrkade” iseloomuomadustega, see ei anna ikka mingit õigust inimest rünnata ega ahistada. Inimesel, keda ei peeta tugevaks, on samuti õigus olla ilma rünnaku alla sattumata. Paljud ahistajad muide võtavad sihikule lapsi ja noori, just seetõttu, et nemad on psühholoogiliselt kaitsetumad).

Mida #MeToo-ga üldse väidetakse?

Eelkõige seda, et postitaja suhtes on vähemalt kord tema elu jooksul käitutud tema õigusi rikkuvalt. Tehti luba küsimata midagi, mis inimesele ei meeldinud. Mitte seda, et keegi oli nõrk.

Ahistamine või ahistuskatse on fakt, mille toimumine ei olene sellest, kuidas olukord lahenes. See, kui tugevalt ahistamise sihtmärk reageeris, ei muuda olematuks ahistamise fakti. Kui inimest katsuti sobimatult, siis väide “Mind katsuti viisil, milleks ma ei andud nõusolekut” jääb tõeseks, ükskõik, kas inimene andis selle peale kõrvakiilu või ei teinud välja või põgenes või naeratas, oli feminist või antifeminist – kuni ei ole leiutatud ajamasinat, ei suuda ükski reaktsioon või käitumine mineviku timeline’i ümber kirjutada.

Kuidas mõista vastutust?

Niisiis on kaks teemat – esiteks, kuidas käituda, et mitte ohvriks sattuda ja teiseks, kuidas reageerida, kui oled ohvriks sattunud.

Vaatame esimest. Selge on, et puhtalt feminist või antifeminist olemise fakt ei tee kedagi ohvriks või päästa ohvriks sattumast. Ahistaja ei loe mõtteid ja jäta ahistamata, kui sihtmärk ei ole feminist. Seega rääkides, kuidas mitte sattuda ahistatuks, räägitakse sellest, kuidas riietuda, kus liikuda, kuidas käituda, kellega suhelda ja nii edasi. Nende järgi, kelle vaated ei ole feministlikud, on naisel vastutus õigesti käituda, et ohvriks sattumist vältida.

Mida arvab feminist?

Aga kui inimene keeldub loobumast oma õigustest käia, kus ta tahab ja riietuda, kuidas soovib, ning satub rünnaku alla, siis ta ei ole vastutav rünnaku eest. See ei kehti ainult ahistamise kohta, vaid ka muude vägivallaliikide puhul. Võtame koolivägivalla. Täiesti vale on minna kiusatava lapse vanematele rääkima, et kui teie laps oleks normaalsem, kui ta jälgiks seda stiili, mida teised lapsed, kui ta käituks vähem “geilt” või muud sellist, siis teda kiusataks vähem. Rünnaku eest vastutavad ründajad. Sama kehtib ka näiteks meestevahelise vägivalla puhul. Mehele, keda teine mees lõi, on vale öelda, et sa vastutad natuke ise kah, sest ta ütles, et sa kaoks minema, kuna su nägu ei meeldi talle, sina aga jäid sinna, kuigi teadsid, et ei oska kakelda.

Seksuaalset ahistamist riietusega siduda on ebatäpne niikuinii, sest igas riietuses inimesi on rünnatud. Ja mis siis, kui naine saabki vähendada riski rünnaku alla sattuda sellega, kuidas ta riietub, mis tänavatel ta liigub, kellega, kus ja millal ta suhtleb ja nii edasi? Kas “saab” tähendab, et “peab”?

Foto: Tatiana Diakova. Unsplash

Kes on tugev ja julge?

Kunagi oli aeg, kui Ameerikas oli naistel keelatud maratonil joosta. Kui siis üks naine otsustas siiski osaleda, üritati teda teelt välja lükata. Siinkohal saaks öelda, et ta oleks saanud teelt väljalükkamist lihtsalt vältida; kui teda see häiris, oleks ta pidanud lihtsalt maratonile mitte minema. Ja kunagi oli nii, et mõnel pool Briti impeeriumis ei tohtinud aga India päritolu inimesed sõita rongis valgete vagunis. Kes seda reeglit rikkus, see visati välja. Siinkohal saaks protestijatele öelda, et ise ta ronis sinna, oleks ta oma vagunis püsinud, poleks konflikti tekkinud, ise vastutab samamoodi.

Neis näidetes on selge, et “saaks vältida” ja “peaks vältima” ei ole samad. Jah, kindlasti oleks “saanud”, aga need inimesed tegid seda, mida neil oli moraalne õigus teha, vaatamata sellele, et olid teadlikud kaasnevatest ohtudest. Nad ei olnud nõrgad, vaid vastupidi, tugevad ja julged.

Ahistamisega on üpris samamoodi. Võibolla saakski mõni naine vältida ahistajaid, kui ta soojal hilisõhtul ei liiguks tänaval kerges riietuses. Aga kuna avalikus ruumis liikumine on kõigi õigus, siis ei saa olla moraalset kohustust sellest õigusest loobuda. Kui kõrvalisel jooksurajal on ahistajad, siis lahendus ei ole nõuda naistel “vastutust” üksinda jooksmise eest. Elada oma elu, andmata alla ähvardavale keskkonnale – see on minu meelest hoopis tugevuse märk.

Samamoodi on kõikide ohutusreeglitega, mida “peab” jälgima töökaaslastega suhtlemisel, kuid mille jälgimine takistab võrdseid võimalusi. Naine on väidetavalt “rumal” ja “vastutustundetu”, et ülemusega kahekesi jäädes vaid tööasju eeldas – aga heteromees saab oma hetero-meesülemusega kahekesi tööasju korraldada ilma, et kellelgi eeldused tuleks või keegi “rumal” ja “vastutustundetu” oleks.

Süüdi on reaktsioonid vastuvõetamatule tegevusele?

Või seisneb nõrkus selles, kuidas soovimatule kontaktile reageeritakse? Lobedalt esitatakse hulka soovitusi, mida tuleks ahistamiskatse korral teha, selle asemel, et MeToos osaleda – kõrvakiil anda, ahistaja minema lükata või veenvalt “ei” öelda. Jättes kõrvale olukorrad, kus need soovitused ei ole asjakohased, on lahendamata küsimus, milles seisneb nende tegevuste ja #MeToo vastuolu. Miski ei takista andmast kõrvakiilu JA postitamast ahistamise kohta sotsiaalmeedias. Need ei välista üksteist. Ja vastavalt, kui keegi postitab sotsiaalmeedias fakti, et teda ahistati, siis pole välistatud, et ta just nii reageeriski nagu soovitati, ja lisaks tegi ka postituse.

Ja kui ahistamine toimus, siis pole ka põhjust, miks peaks sellest vaikima. Miks ei tohi rünnatud isik, ükskõik kui tugevalt või nõrgalt ta reageeris või kui sügavalt see teda häiris, öelda, et teda rünnati?

Või võibolla seisneb “nõrkus” üldse selles, et soovimatut kontakti ahistamiseks nimetatakse? Tugev naine ei lase häirida, et teda vastu tahtmist katsuti, nõrk aga teeb sellest suure teema? Kui ikkagi inimese piire rikuti ja see teda häiris, siis on tal selleks õigus. Õigupoolest, seda, kas oled häiritud või mitte, on üldse raske kontrollida. Kui puudutus, milleks nõusolekut ei küsitud, ei meeldinud, siis ilma enesepettuseta ei saa otsustada, et tegelikult see oli hoopis meeldiv. Seega soovitus mitte sellest rääkida on soovitus ennast alla suruda. Väita, et see, kes enda õiguste rikkumist ise ei peida, on nõrk, on lihtsalt demagoogia.

Huvitav on siinjuures see, et meestevahelises macho-kultuuris on asi täpselt vastupidi. Kui keegi riivab mehe õigusi või kasvõi au, siis mees peab reageerima. Kui mees otsustab vaikselt mitte rünnakust välja teha, on ta nõrk. Kui ta näitab koha kätte, näiteks vallandab alluva, siis on ta tugev. Kui aga naise õigusi on riivatud, siis juhul, kui ta otsustab vait olla ja mitte välja teha, siis oleks ta justkui tugev. Kui ta aga reageerib jõuliselt, mis viib näiteks selleni, et ahistaja vallandatakse, siis on ta ülereageeriv ja nõrk, sest teeb väikesest asjast suure probleemi. Miks?