Kuidas ruttu mehele saada

Suhtenõu ja uusi ennekuulmatuid vaateid elule võib inimene mitmelt poolt saada. Sõpradelt ja südamest-südamesse vestlustest oma emaga. Televiisorist, raamatutest ja naisteajakirjadest. Suhtenõuga võib hakata peale nii mõndagi. Peale selle kuulda võtmise, ma mõtlen. Kuna minu hobide hulka kuulub eneseabiõpikute lugemine ja nendest saadud tõdede tõesuse üle mõtisklemine, on raamat mehele saamisest kindlasti üks erutavamaid leide mu eelmisest aastast.

See siin ei ole raamatuarvustus. See on blogipostitus raamatust ja arvamustest. Raamat on “Get the Guy: How to Find, Attract, and Keep Your Ideal Mate”. Autor on Matthew Hussey (Matu hellitavalt). Arvamused on minu.

Ilmselgelt on see raamat kirjutatud naisele, kes loeb seda raamatut, et kohata meest, kellega heita paari. Seega tundub veidi imelik ilkuda tema heteronormatiivsuse pärast, eksole. Kuid siiski. Vähe sellest, et selle raamatu maailmas on olemas ainult heterosuhted, on need kõik suhteliselt sarnased hollivuudlikult ühesugused ja eeldatakse, et iga naine just selle täpselt selle muinasloo poole püribki. Samuti ei ole mõeldav, et seda raamatut lugeval naisel on seksuaalset huvi kellegi muu kui meeste vastu, pole mõeldav, et pikaajaline partnerlus mehega on mitteseksuaalne ja välistatud on kõik polü-suhted. Lihtne komplitseerimata ilm.

Igaks juhuks, kui sa oled võtnud selle raamatu pihku ja sa tegelikult ei ole veel kindel, kas sa ikkagi tahad kähku mehele saada või jah, on raamatu alguses mõõdukalt teksti sinu veenmiseks. Sest päriselt ka – kaks on parem kui üks. Sa ei taha ju vanatüdrukuna surra. Selle osa lugemise võib ka asendada vaadates filmi the Lobster. 

Teine läbiv silmapöörituspõhjustaja peale heteronormatiivsuse, on see suhtlemisõpikute tavaline äng. Ma pidin kogu aeg raamatut lugedes taluma üldistusi. Naised on sellised. Mehed on sellised. Kõik mehed tahavad. Kõigile naistele meeldib. Pole ühtegi meest ega ühtegi naist, kellele selline asi ei sobiks. Ja nii edasi. Ja muidugi pöördub Matu korduvalt sinu poole, naine, ja ütleb, et ta teab, mis sa mõtled, tunned, tahad, vajad. Sellest osa on lihtsalt poolehoidu väljendavad veenmisvõtted, et hoida sind lugemas ja teine osa puhtalt labaselt ebaviisakas. 

(Võib-olla sinna on leebelt põimitud see negging–tehnika? Sest üks hetk ta väidab, et ma olen nii hingematvalt äge, et igaüks oleks õnnelik minuga igavikku veetma ja teine hetk selgitab mõistvalt, et ta teab küll, et ma alati muretsen, et mu pekid on liiga suured ja nina viltu peas.)

Ma olen teinud raamatusse märkmeid, et mul oleks hea sellest jutustada ja noppeid tuua ja nii me siit edasi lähemegi. Aga kõigepealt terminid.

Autor loob läbi raamatu kasutamiseks termini “suure väärtusega naine” (a Woman of High Value). Selline naine on definitsiooni kohaselt enesekindel, iseseisev, väärikas, naiselik. Ja sealt raamatu olulise läbiva pointini: we don’t enter relationships hoping to create an extraordinary existence; we come to them to share one with someone else. Ehk siis: sa ei roni suhtesse, lootuses sealt midagi saada või luua; sul juba on midagi erakordset ja sa tahad seda jagada. See on mõnes mõttes hea lähtepunkt ja minu arust ilusti veel öeldud ka. Nii et mitu peatükki järjest öeldakse lugejale: git gud! Otseselt ei öelda, et kui sa ennast ei armasta, ei ole sel võõral veetleval olendil ka huvi seda teha. Öeldakse, et sa oled lahe, käitu vastavalt. 

Põhiline nõks, kuidas sa endale mehe saad, on tutvuda hästi paljude inimestega. Ja seeläbi hästi paljude meestega. Väga paljude meestega tuleb tutvuda enne ühe väljavalimist, sest sa tahad ju parimat. Sest sa oled nõnna väärtuslik ja mingi suvaline juhuslik miniatuursest valimist võetud ilma igasuguse sisukama võrdlusmomendita konkurentsi läbimata tolgus sulle, suurejoonelisele, ei kõlba. Ma olen sellega nõus. Kõlab mõistlikult küll. Mine rahva hulka ja saa seltskondlikuks, kui sa veel ei ole. “You are human and therefore sociable. It is a species trait, not an individual one.“

Flirtimise kunstist rääkimiseks tuleb tuua sisse uus termin: “ihaldusväärne naine”. Selline olend on lisaks suure väärtusega naine olemisele ka mänglev ja spontaanne. Põhiliselt peaks see ära selgitama, miks mõni kord isegi väga edukas veetlev naine üldse mehi ligi ei tõmba. Ei oska nalja teha. Või miks vahel tundub, et seal on eraldi tsoon olemas, kuhu paigutatakse olendid, kes on maru toredad, kallid, aga nendega iialgi seksida küll ei tahaks. Põmst kogu kokkuvõte flirtimise osavusest on mitte võtta end liiga tõsiselt. 

“A guy donning the full James Bond persona puts on his serious face, leans on the bar, and tries to look stern and mysterious while sipping his martini. In reality, he just appears moody and standoffish (or idiotic, if he takes it too far).”

Okei, siiamaani küllaltki head mõtted. Tegele asjadega, mis sulle ägedad on ja ela elu, mis on erakordselt tore, ole iseseisev ja hakkaja ja kohta paljusid paljusid inimesi, et sul oleks võimalik valida. Inimesi kohates ole julge ja leidlik ja ära võta end liiga tõsiselt. Tundub normaalne nõu. Peaks töötama.

Umbes siit alates lähevad nõuanded kohati natuke liiga spetsiifiliseks. Raamatusse tulevad sisse näidisdialoogid, mis peaksid illustreerima, mida selle mängulisuse ja spontaansuse all mõeldud on. Tulevad sisse näidisstseenid kohtinguist ja muu selline konkreetne konstrueerimine. Peaks ettevaatlikult lugema ja mitte väga sõnasõnalt võtma, ma arvan. Sealt edasi saame me teada, et mehele saamise ainumõeldav viis on olla manic pixie dream girl. Ma täpselt ei tea, mis plaan neil on selleks puhuks, kui kogu see etteaste äkiliselt kohvikutesse sissekargamise ja kiljumiseni asjadest vaimustumise ja ootamatute plaanipööretega on deitimise jooksul edukalt ära tehtud ja pärast kokkukolimist saab mees teada, et sa oled tegelt suht rahulik ja tasane. Või ei pulbitse meeletult ideedest ja eelistad vaikseid rahulikke õhtuid raamatu kaisus ootamatusi ja ebakindlust täis ettevõtmistele ja seiklustele. Siis peab vist printsess Leia bikiinid jalga ajama, pole midagi teha.

Sest jah. Selles raamatus öeldakse, et kui sa kategooriliselt keeldud tema seksfantaasiaga kaasa minemast (näiteks metallbikiinides Leiaks riietumast), põhjustad sa tema ajus niisugust terrorit. Sellist terrorit, et ta tunneb, et kõik tema seksuaalsed vajadused jäävad igavesti rahuldamata ja kogu košmaar, mida iga mehe aju monogaamiast on alati kartnud, saab tõeks.

Khm.

Ja seda öeldakse peatükis pealkirjaga “Üks reegel seksi kohta”.

See ongi see teine (kolmas?), see põhiline asi, mis selle raamatu juures kogu aeg taustal käib ja kui tahad olla võimeline seda läbi lugema, pead lihtsalt ära taluma. Seks (selle raamatu ja, paistab, hulga inimeste arvates) on see asi, mis mehed tahavad, kogu aeg tahavad, vahetpidamata, algusest peale tahavad. Sina, naine, annad sellele järele. Endal sul initsiatiivi ei ole. Lähtud tema tahtmistest. Jagad seda jaopärast välja. Sina üksinda otsustad, kaalutled, manipuleerid, paned paika selle hetke, kui te esimest korda seksite. Tema nagunii kogu aeg tahab, sellega võid arvestada. Selle õige aja ära tundmiseks on ka raamatus õpetused. Et jumala eest liiga vara kätte ei annaks, aga liiga kaua ei õrritaks ka. Sul, naine, ei ole seksuaalsust. Sul on tupp. Sinna saab pista. Tahaks.

If he is truly interested in pursuing a relationship with you, he will wait until you are ready (within reason!).

Just because a guy is open for business twenty-four hours a day, that doesn’t mean you are. You don’t have to drop everything and leap into bed whenever he starts getting that look, nor should you feel guilty about it. However, it is good to learn how to say no in a graceful way that communicates delay, not denial.

Kokkuvõtteks. Kui sa kannatad ära labased üldistused inimeste kohta. Lepid sellega, et üks noor mees võibki arvata, et kogu maailma mehed on 20+ temaga samas sotsioökonoomilises klassis linnastunud läänemaailma poissmehed. Kui sa viitsid konkreetsete näidete tagant välja rehkendada pointe, mida see näide illustreerida tahtis. Läbiva pealetükkiva heteronormatiivsuse küsimuses oled sa juba arvatavasti tuimestatud. Ja kui see seksisse puutuv küündimatu eluvõõras targutus vahele jätta ja selle asemel midagi muud lugeda. Või seda osa lugedes närvide rahustamiseks viskit rüübata. Kui sa oled kõik see andestavus ja viitsid nii palju kaasa teha. Siis ma julgen soovitada küll. Ei ole väga halb raamat. On mitu head mõtet ja päris mööda külgi maha ei jookse vast kellelgi.

P.S. Ma olin peaaegu terve raamatu juba läbi lugenud, kui sain aru, et selle pealkiri on ju kalambuur. Get the Guy. Et see raamat on mehe/kuti saamisest endale kaaslaseks. Ja samal ajal on see ka temale pihta saamisest. Lõpuks viimaks aru saamisest, mis tema peas toimub. Selles mõttes on tore küll viimaks meile selgitada, mis nende müstiliste meesolendite sees toimub. Eriti, kuna Matu oli arvatavasti alles küllalt poisu, kui viimati mõni kaalukam sellise rõhuasetusega raamat üldse välja tuli. Tõed tuleb aegajalt üle käia.

Blogipostitus ilmus esimest korda Murca blogis, mine sinna külla!