Kuidas seksuaalse ahistamise juhtumeid paremini mõista?

Feministeeriumis ilmus lugu sellest, kuidas üks õppejõud Tartu Ülikoolis oma tudengeid seksuaalselt ahistas ning kui keeruline oli juhtunust teatada ja mõistvat abi leida. Artikli autor Gea Kangilaski räägib, milliste tunnetega ta seda tööd tegi.

Pärast värskelt ilmunud artikli lugemist on vist juba ilmne, et seksuaalvägivalla vastu võitlemine on minu jaoks väga südamelähedane ja isiklik teema ning seda õige mitmel moel. Ühest küljest seetõttu, et olen üles kasvanud ajal, mil seksuaalvägivald oli praegusest hulga levinum ja normaliseeritum, 1990. aastate lõpus. Kogesin seda mitmel moel, sealhulgas akadeemia seinte vahel, kus ahistajaks oli minu tolleaegne õppejõud. Rohkem ning pikemalt kui vägivalda ennast olen aga tundnud nendest kogemustest tingitud ärevust, posttraumaatilist stressihäiret ja usaldamatust. Teisalt on teema oluline ka seetõttu, et näen oma praeguseks teismeealist tütart ikka veel üsna seksistlikult meelestatud ja ebaturvalises õpikeskkonnas üles kasvamas. Aga kas põhjused peavadki alati nii isiklikud olema – mõnikord tahaks lihtsalt anda oma väikese osa millegi paremaks muutmiseks.

Kogesin seksuaalvägivalda mitmel moel, sealhulgas ahistas mind ka mu tolleaegne õppejõud.

Just niimoodi olin ma meelestatud hetkel, kui Eesti meediataevas lahvatas järjekordne grupiviisilise vägistamise juhtum, kus vägistajad süütõendite mittepiisavuse põhjendusel õigeks mõisteti. Kirjutasin sellele reaktsioonina parajasti Tartus Säde kohvikus arvamusartiklit vajadusest muuta vägistamise säte karistusseadustikus nõusolekupõhiseks, kui minuga samasse lauda istus Maali. Ta rääkis mulle, et on terve viimase poolaasta olnud omamoodi esindajaks naistele, kes pöördusid ülikooli poole kaebusega, et nende õppejõud on neid seksuaalselt ahistanud. “Nad tahaksid oma loo ära rääkida,” ütles ta ning nõnda juhtuski, et ma nõustusin nende naistega intervjuuks kohtuma ja selle loo kirja panema.

Minu otsus selline vestlus ette võtta oli kantud soovist mõista, mida vägivallakogemus inimestega teeb. Samas on vestluse artikliks saamisel ka mitmetahuline teraapiline funktsioon: ühelt poolt pakub see intervjueeritavatele võimaluse oma lugu maailmale ära rääkida, teisalt aga võiks kõnealune tekst pakkuda empaatilist põhjendust, miks on oluline muidu niivõrd paindumatut akadeemilist keskkonda vägivallavabamaks muuta. Lisaks võis artikli kirjutamine minu jaoks olla ka viis iseenda traumakogemusega tegelemiseks. Kole küll niimoodi öelda, kuid teadmine, et ma ei ole erand ja minuga juhtunu ei olnud kuidagi spetsiifiliselt minust tulenev või minu süü, ikkagi aitab sellega leppida.

Kuidas kuuldu minule endale mõjus?

Arvan, et igal võimu ja usalduse kuritarvitamist ning vägivalda kogenud inimesel on oma viis, kuidas isiklikku lugu lahti harutada, ning sellesse ei saa intervjuu ajal väga sekkuda. Ilmselt ei ole niisuguseid lugusid kerge jagada, hoolimata sellest, et need tohutult pakitsevad välja. Rääkides ju kogetu taaselustub inimese mälestustes. Intervjuusid tehes tundsin, et märkan väikeseid detaile rääkiva inimese juures: kuidas hoitakse pinget või ärevust vaos, emotsioone lahvatamast, kuidas vaid natuke madalam hääletoon või pooliaimatav hingepaus enne mõnd kaalukamat sõna võib anda märku üleelatu tegelikust raskusest. Isegi palju rohkem, kui sõnad seda teevad. Niisuguste intervjuude puhul polegi õieti midagi küsida vaja, tasakesi sekkuda tuleb ainult siis, kui tundub, et rääkija mõttelõng on kaotsi läinud ning siiski tuletad pigem meelde, et oled siin kõrval alles, jätkuvalt kuulamas ning et viimati peatus jutt sellel või teisel.

Seksuaalse ahistamise teemat välditakse liiga tihti, sellest keeldutakse rääkimast ning abivajaja põrkub pidevalt kokku ignoreerimisega.

Nende naiste lugu siia kokku võttes olen teadlik, et neis on väljajätteid. Neid on põhjusel, et mõnest asjast oli liiga raske rääkida, või seetõttu, et mõnd mälestust tõrjutakse. Lugudes võib puudujääke olla ka seepärast, et mina ei pruukinud neid märgata. Võibolla panin märkamatult tähele peamiselt enda jaoks kõnekamaid seiku. Intervjuudes püüdsime teadlikult keskenduda rohkem lineaarses ajaraamis juhtunule kui emotsioonidele ja tunnetele, mis selle kõige käigus tekkisid ja veel tagantjärgigi lahvatasid. Ometi tunduvad need lood ka üksikutesse tsitaatidesse kätketud kirjeldustena emotsioone täis olevat.

Mulle näib, et kõigi nende lugude tugevaim ühine nimetaja on usalduse kuritarvitamine. Eriti raskeks muutis kogemuse intervjueeritavate jaoks see, et usaldust kuritarvitati kaks korda. Esmalt siis, kui üks nende noorte inimeste lemmikõppejõude neid intelligentsete ja teadmishimuliste tudengite asemel oma seksuaalse huvi objektidena kohtles, teine kord siis, kui nende lähim akadeemiline kogukond neid pärast juhtunust teatamist alt vedas.

Seksuaalse ahistamise teemat välditakse liiga tihti, sellest keeldutakse rääkimast ning abivajaja põrkub pidevalt kokku ignoreerimisega. Kõnekalt iseloomustab seda Eliise meenutus, kuidas ta oli ühel teatrietendusel kohanud mõjukat vanemat õppejõudu ja püüdnud talle pärast etendust usaldada, et tema meelest ei ole see sugugi normaalne, et noore õppejõu ja tema tudengi vahel on suhe. Ta sai vastuseks vaid: “Ahjaa, tema, kui särav ettekanne tal viimatisel konverentsil oli!” See lause ei kirjelda kuidagi arusaamatust või teadmatust toimuvast, vaid pigem sellest aktiivset möödavaatamist, olgu siis mingi tajutava või ettekujutatava “akadeemilise hüve” nimel või tiheda akadeemilise konkurentsi tõttu.

Kõigi nende lugude tugevaim ühine nimetaja on usalduse kuritarvitamine.

Kui ma intervjuude endi tegemise ajal ei tundnud, et oleksin endast väljas, siis pärast intervjuumaratoni tänavale jõudes tundsin küll, kuidas põlved, käed ja miski habras kuskil kõhuõõnes värisesid. Järsku ei teadnud ma, kuhu minna või mida tegema peaksin. Ei suutnud koju minna. Kõndisin lähimasse baari ja ütlesin tuttavale baarmenile, et mul on ühe intervjuu tõttu selline ärevus, et tahan lihtsalt siin inimeste keskel rahulikult istuda.

Raske on tõendada, et isiklik kogemus aitab intervjueeritavaid rohkem mõista, kuid pisut sarnased tunduvad kõik vägivallakogemused küll. Selle sarnasuse märkamine ehk tõesti viitab parema võimaliku mõistmise poole, mis võiks vägivallakogemusega inimesele selliseid intervjuusid tehes anda pisikese eelise, võrreldes teisega, kes vägivalda kogenud ei ole. Samas võib see olla ka vastupidi – võib-olla jääb midagi olulist märkamata, sest keskendud sarnasuste otsimisele, iseendaga juhtunule. Ma pole kindel, kas sellele isegi on päris õiget vastust, ent üks on küll kindel: isiklik vägivallakogemus või mitte, selliste lugude kaudu saame seksuaalvägivalla juhtumite anatoomiat igal juhul paremini mõista.