Kumb oli enne? Muna või kana, sugu või patriarhaat?

feminismi teooria judith butler sugu

Kuidas saab feministlik poliitika esindada naisi ning võidelda nende õiguste nimel, kui kategooria „naine“ ja sellesse kuuluvad inimesed on defineeritud nendesamade patriarhaalsete struktuuride kaudu, mille ületamist taotletakse?

Viimastel aastakümnetel on filosoofi ja sooteoreetiku Judith Butleri mõtlemist kujutatud enneolematu ohuna – seda on teinud nii religioossed institutsioonid, sealhulgas katoliku kiriku kõrgeimad esindajad, kui ka konservatiivsed poliitilised liikumised. Tema teooriaid on süüdistatud „sooideoloogia“ levitamises, loomuliku korra õõnestamises ning isegi tsivilisatsiooni aluste destabiliseerimises. Sellistes käsitlustes on Butler kui radikaalne dekonstruktor, kelle töö ei lammuta üksnes traditsioonilisi arusaamu soost, vaid ka ühiskondlikku reaalsust tervikuna.1 Ent niisugune tõlgendus võib olla eksitav.

Judith Butler. Foto: Andrew Rusk CC / väljalõige

Kui Butleri teooriaid lähemalt vaadelda, ei pruugi probleem seisneda mitte niivõrd nende oletatavas radikaalsuses, kuivõrd vastupidi – nende poliitilises piiratuses. Kuigi Butler näitab veenvalt, kuidas sooline identiteet on diskursiivselt üles ehitatud ja võimusuhete kaudu toodetud, jääb tema käsitluses ebaselgeks, kuidas neist võimustruktuuridest oleks võimalik väljuda. Nõnda võib tema teooria, mis esmapilgul paistab destabiliseerivat olemasolevaid norme, osutuda paradoksaalsel kombel poliitiliselt hambutuks, piirates vastupanu võimalused lokaalseks ja sümboolseks nihestuseks. Feministlikust vaatenurgast ei ole seega küsimus mitte selles, kas Butler kujutab endast ohtu olemasolevale ühiskonnakorrale, vaid selles, kas tema teooria suudab pakkuda piisavaid vahendeid selle korra tegelikuks muutmiseks.

Soopahandus

Mõtteloolaste seas peetakse Butleri loomingut, sealhulgas eelkõige ta teost „Soopahandus: feminism ja identiteedi õõnestamine“2 tihtilugu kolmanda laine feminismi nurgakiviks ja 1980ndate lõpus alanud feministliku teooria poststrukturalistliku pöörde olulisimaks ilminguks.3 Kolmanda laine feminismi iseloomustab peamiselt uus lähenemine sooküsimustele, mis põhineb intersektsionaalsuse paradigmal.

Selle termini („intersektsionaalsus“) kasutusele võtnud Kimberlé Crenshaw viitas ideele, et ühiskondlikel subjektidel on mitmeid erinevaid, ent siiski kattuvaid identiteedipunkte, mistõttu identiteedipõhist diskrimineerimist saab analüüsida üksnes mitmekihiliselt, sest rõhuvad võimustruktuurid – nagu misogüünia, rassism, homofoobia ja majanduslik ebavõrdsus – ei ilmne ühiskonnas üksteisest eraldi, vaid on omavahel läbipõimunud.4 Sellest mõttest jõuti kolmanda laine feministlike liikumiste seas arusaamani, et soolisele diskrimineerimisele ei ole võimalik läheneda kui eraldiseisvale ega tühjal kohal esinevale nähtusele, vaid läheneda tuleb laiapindsemalt.

Eitades teoreetilisel tasandil ühiskonna struktuuride analüüsil binaarseid paradigmasid (nt mees ja naine), kerkis poliitilisel tasandil küsimus, kuidas siis defineerida neid subjekte, kelle õiguste nimel võideldakse ja kes neid võitlusi peavad. Feministlikust vaatenurgast tekkis sedasi küsimus, et kui võidelda naisi rõhuvate patriarhaalsete ühiskonnastruktuuride vastu, ent samal ajal rõhutada, et „naine“ ei ole ühtne ega stabiilne kategooria, vaid koosneb paljudest ristuvatest identiteeditelgedest, siis muutub ebamääraseks ka see, kes täpselt on feministliku poliitika subjekt. Kui puudub selgelt piiritletav „naiste“ grupp, kelle nimel tegutseda, satub küsimärgi alla nii poliitilise esindatuse kui ka kollektiivse tegutsemise võimalikkus. Just vajaduse poliitiliselt mobiliseeritava identiteedi järele ja selle identiteedi teoreetilise destabiliseerimise vahelisse pingevälja asetubki Judith Butleri mõtlemine.

Soo ontoloogiline olemus

Sellest probleemsituatsioonist lähtuvalt analüüsib Butler „ontoloogilist kriisi“, millesse meie arusaam soost ja seksuaalsusest olevat takerdunud. Ontoloogiline kriis viitab olukorrale, kus seni iseenesestmõistetavaks peetud kategooriate ja identiteetide (nt „naine“, „mees“, „sugu“) olemuslik staatus seatakse kahtluse alla – enam ei ole selge, mis need üldse on või millele need tegelikult viitavad. Ehkki Butler väidab, et ontoloogiline alus, millel meie arusaamad soost on seni põhinenud, on kogu ajaloo vältel pigem üsna väriseval pinnal balansseerinud ega pole kunagi põhinenud ühelgi empiirilisuse või objektiivsuse standardil, millele nad on pretendeerinud, on problemaatika teravnenud seoses mittenormatiivsete seksuaalsete praktikate levikuga ja laiema ühiskondliku tolerantsusega nende suhtes. Näidetena sellistest praktikatest toob Butler transsoolisuse, alternatiivsed peremudelid ja uued seksuaalse eneseidentifitseerimise vormid ning nende praktikate ümber loodud keelelised muutused.

Lähtuvalt poststrukturalistlikust traditsioonist ja tuginedes suuresti Michel Foucault’ kesksele väitele, et meie sotsiaalsete institutsioonide ülesehitus mitte üksnes ei distsiplineeri, valitse ja kontrolli meid, vaid kujundab meie kui ühiskondlike subjektide identiteete, töötas Judith Butler koos teiste teoreetikutega välja uue poststrukturalistliku lähenemise feminismile. See lähenemine ei tunnista identiteedi mitmekihilist olemust, vaid problematiseerib kogu sooidentiteedi mõistet, mis ei põhinevat ühelgi objektiivsel ega empiirilisel standardil, vaid ainult meid ümbritsevate võimustruktuuride üles ehitatud tõlgendusstruktuuridel.5

Seda protsessi nimetab Foucault „diskursuse võimuks“. Selle all peab ta silmas viisi, kuidas teadmised, normid ja keelelised praktikad pelgalt ei kirjelda tegelikkust, vaid toodavad ja struktureerivad seda, määratledes, mis saab üldse olla mõeldav ja öeldav.6 Diskursuse võim rakendub seega Foucault’ kohaselt „vahetule igapäevaelule, mis kategoriseerib indiviidi, märgistab teda oma väidetava individuaalsuse kaudu, seob teda oma identiteediga ja kehtestab talle tõe seaduse, mille tunnistamiseks on ta kohustatud ja mida teised peavad temas tunnistama. See on võimu vorm, mis teeb indiviididest subjektid.“7

Muna või kana?

Muna või kana? Foto: Daniel Tuttle, Unsplash

Antud kontseptsioonist mõjutatuna väidab Butler, et soo ontoloogilist olemust saab mõista kui meie kogetud sotsiaallingvistilist ülesehitust – nähtust, mis tekib ja omandab tähenduse sotsiaalsete praktikate ja keele kaudu, mitte kui objektiivselt eksisteerivat ega olemuslikult fikseeritud reaalsust. Enamgi veel, juba viis, kuidas me soolise ja seksuaalse identiteedi küsimustele läheneme, on sotsiaalpoliitilise tähendusega, väidab Butler. See, kuidas me kasutame ja mõtestame mõistet „naine“, on seega ühtaegu nii olemasolevate võimustruktuuride väljendus kui ka neid kinnistav ja taastootev praktika.

Teisisõnu, viis, kuidas me soo ja seksuaalsuse määratlemisele läheneme, kas toetab või murrab olemasolevaid sotsiaalseid ja poliitilisi struktuure ning hierarhiaid. „Normatiivse heteroseksuaalsuse tingimustes“ ehk olemasoleva ühiskonnakorra kontekstis, mis soosib heteroseksuaalseid suhteid ja binaarset sookorda, peab ta seega „soo patrullimist“ – traditsiooniliste soonormide pidevat jälgimist, reguleerimist ja kõrvalekallete sanktsioneerimist – „heteroseksuaalsuse kindlustamise viisiks“. Sellest lähtudes väidab Butler, et feministliku kriitika jaoks on keskse tähtsusega „mõista, kuidas feminismi subjekti – kategooria „naine“ – on loonud ja piiritlenud just need võimustruktuurid, millest emantsipatsiooni taotletakse“.

Siinkohal põrkub Butleri argument soo ontoloogilisest struktuurist esimese probleemiga: arusaam, et sooline hierarhia toodab sugu (või, nagu Butler väidab, kui „sooline vägivald on akt, mille käigus inimene tehakse soo subjektiks“), on tautoloogiline, sest soo olemasolu eeldaks soolise hierarhia olemasolu ja soolise hierarhia olemasolu eeldaks omakorda soo olemasolu. Ehk siis patriarhaadi olemasolu eeldab patriarhaadi tekkele eelneva mees- ja naissoo olemasolu, kuid kuna mees- ja naissoo tekkele ja olemusele on Butleri järgi omane just nende vahel eksisteeriv võimustruktuur, siis eeldab soo kategooriate olemasolu vastupidi patriarhaadi olemasolu. Lihtsustatult seisame muna-või-kana-küsimuse ees.

Sooesitluse teooria

Butler pakub, et antud fenomeni ei tasu analüüsida niivõrd tautoloogia, kuivõrd ringdiskursusena, ning just siin tulebki mängu tema keskne ja ilmselt kuulsaim teooria: soolise performatiivsuse (gender performativity) ehk sooesitluse teooria. Esitades küsimuse, kas subjektidel on teatud sugu või kas nad on teatud soost – ehk kas sugu on midagi, mida aktiivselt omandame, või midagi, mida meile passiivselt omistatakse –, postuleerib Butler, et „soo seesmist olemust toodetakse läbi pideva tegude kogumi, mis toimub keha soolise stiliseerimise kaudu“. Teisisõnu, Butleri järgi kujuneb individuaalne sooline (ja seksuaalne) identiteet nii ühiskonnapoliitiliste (gesellschaftspolitik) kui ka psühholoogiliste aspektide dünaamilise koosmängu kaudu.

Subjekt omandab sedasi soolise (ja seksuaalse) identiteedi, mida ta omakorda soolistatud performatiivsete aktide kaudu teda ümbritsevale ühiskonnale avaldab. Nõnda omandatud soolise identiteedi väljendamine tekitab omakorda subjekti keskkonnas performatiivse sotsiaalse reaktsiooni, mida subjekt vastu võtab ja mis avaldab mõju subjekti seesmistele identiteedi aspektidele. Näiteks kui sünnib laps, reageerib ühiskond sellele, kinnitades lapse eeldatud sugu nii keelekasutuse kui ka muude toimingute kaudu. Võime lapsele öelda, et „sa oled poiss“, ja kasvatada last vastavalt meie arusaamale sellest, kuidas „poisse“ peaks kasvatama. Laps võtab omaks need performatiivsed teod ja käitub viisil, mida ühiskond peab vastavaks üldlevinud arusaamale mõistest „poiss“ ja kinnistab seeläbi omakorda ühiskondlikku taju tema soolisest identiteedist. Soo esitlus on sealjuures pidev protsess: inimene ei sünni poisiks ega tüdrukuks, ta ei kasva meheks ega naiseks, vaid ta esitleb end elukestva protsessi kaudu mehe või naisena.

Ent arusaam, et sooidentiteet pole loomuomadus, vaid ühel või teisel moel ühiskonnas, indiviidis või nende koosmängus toimuvate protsesside tulem, pole uus. Nõnda märkis juba Platon paar tuhat aastat tagasi, et sugu ja sellega kaasas käivad normid pole loomupärased, vaid tehislikud.8 Ning kui aktsepteerida Butleri väidet, et subjektide identiteet ei kujune üksnes ühiskondlike protsesside tulemusel, vaid „pelgalt soolise identiteedi omandamine ja omamine“ tähendab „heteroseksuaalsesse alluvussuhtesse astumist ja selles püsimist“, siis tekib poliitilisel tasandil paratamatult küsimus: kuidas sellest näilisest nõiaringist välja murda? Kuidas saab feministlik poliitika esindada naisi, ning võidelda nende õiguste nimel, kui kategooria „naine“ ja sellesse kuuluvad inimesed on defineeritud nendesamade patriarhaalsete struktuuride kaudu, mille ületamist taotletakse?

Katkend Platoni dialoogist „Politeia”

Katkend Platoni dialoogist „Politeia”. Foto: Wikimedia Commons

Sooline mäng ja refleksiivne impotentsus

Siinkohal jääb Butleri pakutud lahendusest vajaka. Sisuliselt taandub tema argument väitele, et kui sooliselt kodeeritud käitumine ei peegelda mingit eelnevalt antud reaalsust, vaid toimib mehhanismina, mille kaudu see reaalsus alles kehtestatakse, avaneb selles protsessis ka piiratud võimalus vastupanuks: kui soolist identiteeti toodetakse performatiivsete aktide kaudu, siis on võimalik neid akte ka nihestada, parodeerida ja ümber mängida, destabiliseerides seeläbi kehtivaid norme – ehkki, nagu ta ise esile tõstab, vaid äärmiselt lokaalses ja piiratud ulatuses.

Sellest tulenevalt ei paiguta Butler rõhutud subjektide püüdlusi oma rõhutust ületada ja seekaudu ka nende poliitilist agentsust kasvatada laiemalt kollektiivsetesse poliitilistesse liikumistesse ega institutsionaalsetesse reformidesse, vaid üksikutesse, sageli individuaalsetesse ja sümboolsetesse praktikatesse, mis toimuvad olemasolevate võimustruktuuride sees ja jäävad alati ülesehitatuks ja seega piiratuks. Vastupanu ei seisne niivõrd struktuuride ületamises, kuivõrd nende iroonilises ja paroodilises ümbermängimises. Nõnda jääb poliitiline kujutlusvõime, nagu Martha Nussbaum on märkinud, piiritlema end võimaluste horisondiga, kus süsteemi terviklik transformatsioon ei ole realistlik.9

Kui Butler näitab, kuidas subjektid on võimustruktuuride kaudu üles ehitatud ning kuidas vastupanu saab toimuda vaid nendesamade struktuuride sees, siis kultuuriteoreetik Mark Fisheri käsitlus aitab mõista, kuidas selline teadmine võib viia poliitilise agentsuse ja tegevusvõime nõrgenemiseni.10 Refleksiivne impotentsus tähistab olukorda, kus indiviidid on küll täielikult teadlikud olemasolevate sotsiaalsete ja poliitiliste struktuuride problemaatilisusest, ent samal ajal veendunud, et nende radikaalne muutmine ei ole võimalik. Ehkki Butleri argument ei pruugi seega analüütilisel tasandil olla rangelt tautoloogiline, langeb see paradoksaalsel kombel poliitilisel tasandil samasse struktuuri, mida ta ise analüüsib.

Kui soolisi identiteete mõtestatakse täielikult võimusuhete produktina ning võimusuhetele üles ehitatud ühiskonna struktuuri kui poliitilist ja epistemoloogilist totaalsust – süsteemi, millest ei ole võimalik väljuda ning mida ei ole võimalik mõtestada väljaspool selle enda kategooriaid –, siis muutub ka nende vastu suunatud kriitika paratamatult sellesama süsteemi sisemiseks operatsiooniks. Nõnda tekib olukord, kus püüd paljastada ja destabiliseerida soo aluseks olevaid võimumehhanisme osutub samal ajal neist sõltuvaks ning ei suuda neist täielikult väljuda. Sellisel juhul ei saa vastupanu enam endast kujutada kvalitatiivset murret olemasolest korrast, vaid ainult selle sees toimuvaid juhuslikke nihestusi.

Isetäituv ennustus

Arusaam, et nõiaringi meenutav diskursus soost ei taastooda üksnes enda subjekte, vaid seekaudu ka neid võimustruktuure, mis tingivad nende allutatust, kajastub ka Judith Butleri foucault’likus arusaamas sooesitlusest. Butler väidab, et subjektid ei ole kõigest allutatud ühiskondlikele struktuuridele, vaid „tänu sellele, et nad on [nendele struktuuridele] allutatud, on nad ka kujundatud, määratletud ja taastoodetud vastavalt nende struktuuride nõuetele“. Teisisõnu, kui soolistatud subjektide allutatavus tuleneb nende allutusest ja ka vastupidi, taandub võimustruktuuride vastu suunatud kriitika isetäituvaks ennustuseks. Isetäituv ennustus võib küll pakkuda aluse kehtivate tähenduste parodeerimiseks, ent ei suuda adekvaatselt seletada, kuidas ja miks tekivad tingimused, mis võimaldavad nende tähenduste struktuurset ületamist.

Nõnda võime me küll olla teadlikud, et traditsioonilised soorollid on problemaatiline sotsiaalne konstruktsioon ning püüda seda oma eneseväljenduses „ümber mängida“, esitledes oma sugu sihilikult „ebatraditsioonilisel“ moel, kuid kuna ebatraditsioonilisus saab tähenduse üksnes suhtes traditsioonilisusega, võib selline sihilik normist eemaldumine paradoksaalsel kombel hoopis kinnistada normi, millest eemalduda püütakse. Samal ajal kinnistame ka sellest eemalduva subjekti identiteeti just normist eristumise kaudu ning seega taastoodame nii ta positsiooni „ebanormaalsena“ kui ka sellega kaasaskäivaid diskrimineerivaid võimustruktuure.

Teisisõnu võivad paljud meist olla küll teadlikud ühiskonnas kehtivate soosuhete problemaatikast ja isegi asjaolust, et meie arusaamad soost põhinevad just probleemsetel konstruktsioonidel, ent samas ei jäta arusaam ühiskonnast kui suletud diskursiivsest süsteemist ruumi kujutleda sellele alternatiivset süsteemi. Soolise hierarhia analüüsimine takerdub ikka ja jälle selle analüütilisse võimatusse ja kehtivate võimusüsteemide vastu võitlemise alus on ikka seesama hierarhia, mille vastu võidelda püütakse. Laiemalt jääb poststrukturalistlik ühiskonnakriitika seega alati sellesama ühiskonna diskursiivsete eelduste piiridesse, mida kritiseerida püütakse.11

Sõna gender

Foto: Unsplash, Markus Winkler

Sellises raamistikus kujuneb subjekt ja teda määratlev identiteet üksteist vastastikku kinnistavas suhtes, mille aluse puudumise tõttu pole kriitikal kusagile toetuda. Nagu Butler ise märgib, seni kuni sugu kui emantsipatsioonipoliitika subjekti „toodavad ja piiravad just need võimustruktuurid, mille kaudu emantsipatsiooni taotletakse“, jääb ka emantsipatsioon ise sisemiselt vastuoluliseks. Kui poliitilise tegutsemise lähtekohta on juba eelnevalt kujundanud samad struktuurid, mille ületamist taotletakse, siis on ka tegutsemise horisont ette ära piiratud.

Tekib probleem, mis ulatub sooteooriast kaugemale ning mis puudutab laiemalt poststrukturalistlikku arusaama võimust ja diskursusest. Kui olemasolev diskursiivne kord on iga võimaliku vastupanuakti juba ette määranud, siis puudub mehhanism, mis võimaldaks mõtestada selle ületamist.12 Sellest tulenevalt võib väita, et Butleri teooria ei lahenda alguses püstitatud probleemi – muna-või-kana-küsimust soo ja diskrimineerimise suhtest –, vaid sõnastab selle ümber viisil, mis muudab selle poliitiliselt lahendamatuks. Kui sugu ja võimustruktuurid on teineteist vastastikku produtseerivad ning puudub analüütiline tasand, mis võimaldaks neid suhteid käsitleda väljaspool nende enda loogikat, siis jääb ebamääraseks ka võimalus sellest ringist väljuda.

  1. Sörberg, Anna Maria. 2025. „Kes kardab sugu?“ — Feministeerium, 7. märts.
  2. Butler, Judith. 2007 [1990]. Gender Trouble. Feminism and the Subversion of Identity. New York: Routledge.
  3.  Evans, Elizabeth 2015. The Politics of Third Wave Feminism: Neoliberalism, Intersectionality, and the State in Britain and the US. Houndsmills, Basingstoke, Hampshire: Palgrave MacMillan, lk 23; Kroløkke, Charlotte, & Scott Sørensen, Anette. 2006. „Three waves of feminism: from suffragettes to grrls.“ — Three Waves of Feminism: From Suffragettes to Grrls. Thousand Oaks: SAGE Publication, lk 18; Jaanimägi, Jens. 2024. „Soo ja seksuaalidentiteetide teke kapitalistlikus realismis. Dialoog Mark Fisheri ja Judith Butleri vahel.“ — Akadeemia 36 (11), lk 2010–2011.
  4.  Evans, 2015, lk 15.
  5. Evans, 2015, lk 55.
  6. Foucault, Michel. 2011 [1982]. Subjekt ja võim. Tlk Triinu Pakk. — M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt: Valik räägitust ja kirjutatust. Koostanud M. Tamm. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Varrak, lk 277–309.
  7. Samas.
  8. Platon. Seadused. 889e5.
  9. Nussbaum, Martha. 1999. “The Professor of Parody.” — The New Republic, 22. veebruar.
  10. Fisher, Mark. 2019. Kapitalistlik realism: Kas alternatiivi ei ole?. Tlk Neeme Lopp. Tallinn: EKA kirjastus. lk 31.
  11. Post-strukturalistliku ühiskonnakriitika kriitika osas laiemalt vt Fraser, Nancy & Jaeggi, Rahel. 2018. Capitalism: A Conversation in Critical Theory. Newark: Polity Press, lk 89-91; Kelly, Michael (ed.). 1994. Critique and Power. Recasting the Foucault/Habermas Debate. Cambridge: MIT Press; ​​Jaanimägi, Jens. 2025. „Kuidas kaptialism moest läks.“ — Värske Rõhk (94).
  12. Vt Latour, Bruno. 2004. Why Has Critique Run out of Steam? From Matters of Fact to Matters of Concern. — Critical Inquiry 30, lk 225–247.