Isiklik on poliitiline: radikaalfeministide perspektiiv armastusele ja abielule

Esimeses osas „Radikaalfeminismi tähendus ja lätted“ selgitasin põgusalt radikaalfeminismi ajaloolist ja teoreetilist konteksti. Varased radikaalfeministid väitsid, et naisi mitte lihtsalt ei diskrimineerita, vaid ühiskonda on naiste mitmekesine rõhumine sisse ehitatud. Teisisõnu, ühiskonnas ei ole üksnes teatud valdkondades patriarhaalsed arusaamad, vaid ühiskond ise ongi patriarhaat. Ebavõrdsust ei lahenda pelk juriidiliste reformidega peenhäälestus, vaid kõikide rõhumist toetavate institutsioonide kaotamine. Radikaalfeministide järgi ei jää soojaotusel põhinevast võimuerinevusest puutumata ükski eluvaldkond – ebavõrdsus ulatub magamistoast presidendivalimisteni välja. See tõdemus sundis neid vaatama sügavale isiklikku sfääri ja analüüsima armastust, abielu ja seksuaalsust kui patriarhaadi avaldumise kohti. 

Teise laine radikaalfeministid tõid käibele fraasi „isiklik on poliitiline“ (ingl the personal is political), mis on aastate vältel hakanud tähendama eri asju eri põlvkonnast feministidele. Esmalt tähendab see lihtsalt, et ka meie eraelu on poliitikast mõjutatud. Teisalt, et eraelus jaotatakse võimu sarnastel alustel kui avalikus elus. Nii avalikus kui ka isiklikus sfääris langetatakse otsuseid teatud kontekstis, varasemate kokkulepete ja arusaamade raami sees. Nagu ei leiuta iga põlvkond poliitikuid riiki uuesti, ei leiuta perekonnad oma peresisest võimudünaamikat uuesti. Võimusuhetel põhinevaid otsuseid, kuidas igapäevast elu korraldada – st poliitikat – ei leia me ainult riigitüüri juurest, vaid ka igast perekonnast. Lisaks peegeldavad isiklik ja avalik sfäär teineteist. Mõlemas sfääris on olemas kattuvad tõekspidamised ja võimudünaamika, näiteks meeste- ja naistetööde jaotus või laste allumine vanematele. Vastuhakk isiklikus elus on korraga vastuhakk ka avalikus elus kehtivatele normidele ja seega poliitiline akt. 

Poliitilisus on põimunud ka isikliku ümber

Radikaalfeminist Dana Densmore räägib intervjuus Breanne Fahsile, et 1960. ja 1970. aastate radikaalfeministid nägid kõnealuses fraasis ka jagatud kannatustele viitamist: „Sa arvasid, et lihtsalt sina üksi oled õnnetu, kui su abikaasa rõhus (was oppressive) sind. Arvasid, et sellised (kodused) probleemid on isiklikud – a you problem – aga tegelikult on need poliitilised.“ (Fahs 2018: 135). Densmore viitas siin USA sajandi keskpaiga keskklassi naiste isoleeritusele, kellel polnud kogukonda, kellega oma muresid jagada. Selles toetus ta Betty Friedanile, kes hakkas omaaegsete koduperenaiste vaimse tervise kriisi kutsuma “probleemiks, millel ei ole nime”. Sellel teemal saab tema raamatust lühikest lõiku lugeda siit. Naised nägid oma probleemide põhjusena sageli vaid ennast, märkamata, et nende frustratsioon oli ühiskonnakorralduse tagajärg nende tervisele. 

Densmore rõhutab, et teise ja kolmanda laine feministid saavad “isiklik on poliitilisest” erinevalt aru:

Feminist Dana Densmore õppis ja õpetas Tae Kwon Do-d. Foto Flickr CC

„Kolmanda laine jaoks on isikliku ja poliitilise põimumine juba enesestmõistetav, kuid see on rohkem seotud isiklike valikutega (nende eetilisusega) ja kuidas feminism sobib kokku seksika ja mängleva magamistoaga.“ (Ibid.) Radikaalfeminist Roxanne Dunbar-Ortiz kommenteerib selle fraasi veel üht tähendust, et ka koduhoidmine (house work) on töö ja fakt, et seda tasustatud tööna ei käsitleta, on poliitiline, olgugi et ta ei toeta kodutöö eest palga maksmist (mis on olnud sotsialistlikke feministide rida), vaid nõudis meestelt kodutööde võrdset tegemist (lk 136). 

Fraasi “isiklik on poliitiline” mõtestab radikaalfeminist Shulamith Firestone kui kriitikat kogu temaaegse arusaama kohta USA ühiskonnast. Ta kirjeldab raamatus „The Dialectic of Sex“ (1970), et feministlik liikumine on „edukalt ühendanud „isikliku“ „poliitilisega““ (lk 38). Ta selgitab, et feministlik käsitlus lahustab isikliku ja poliitilise eristuse ja „lepitab isikliku avalikuga, maailmaga väljaspool, et taastada selle maailma emotsioonid ja tuua see maailm sõna otseses mõttes tagasi mõistusele (to its senses).“(Ibid.) Firestone viitab siin õhtumaade kultuuris levinud eristustele emotsionaalse ja ratsionaalse, isikliku ja poliitilise, privaatse ja avaliku, naiseliku ja meheliku vahel ning kritiseerib omaaegset meesšovinistlikku narratiivi, mis määrab naised ja mehed taoliste eristustega erisfääridesse ning asetab meheliku sfääri naiseliku üle valitsema.

Firestone torkas oma lausega käsitluse pihta, mille järgi poliitilist ehk avalikku sfääri juhib mehelik mõistus. Naised sinna ei kuulu, sest nad sobivad oma emotsionaalsuse tõttu privaatsesse sfääri ehk koju. Isiklik ja avalik on teravalt eraldatud. Konks on selles, et ainult avalikus sfääris, kuhu on mehed lubatud, tehakse otsuseid, mis kujundavad ka privaatsfääri ja naiste elu. Emotsionaalsete naiste üle, kelle koht on kodus, valitseb ratsionaalne mees. Ratsionaalne on keegi, kes on oma emotsioonidest üle mõistuse, isiklike antipaatiate või sümpaatiate, eemal ka oma kehast, kes ei otsusta kaastunde põhjal, vaid abstraktsete moraalinormide toel. Emotsionaalne on keegi, kes otsustab tunnete, sümpaatia ja empaatia abil. Nii on seadnud Jumal või Loodus (funktsioonilt samad sõnad) vääramatute seadustega. 

Radikaaleministlik filosoofia osutab naiste enda kogemusele, ajaloolistele allikatele ja kirjandusele, et selline maailmapilt on täielik muinasjutt, mille funktsioon on naisi kontrollida meeste huvidest lähtuvalt, et naised sünnitaks ja kasvataks lapsi ilma tasu nõudmata, et nad oleksid alati valmis mehi seksuaalselt rahuldama, et mehed ei peaks neilt kordagi küsima, kes nad on, mida nad arvavad, tahavad või tunnevad. Näiteks Firestone’i järgi on meeste ja naiste fundamentaalne eristus hoopis selles, et naised toodavad oma kehadega uusi inimesi ja seda tootmisvahendit tahab mees kontrollida koos oma koduloomade, põldude ja tehastega – ning mitte ükski eluvaldkond ei jää sellest tahtest puutumata (lk 8–9). Naised on tema silmis soopõhine alamklass, keda valitseb avalikus sfääris end emotsioonidest vabaks kuulutanud mees poliitikaga, mis haarab enda alla ka isikliku sfääri. Naistel on pikka aega puudunud selles protsessis poliitiline jõud ja kontroll oma keha üle. Feminismi eesmärk on lahustada ideelised ja füüsilise piirid, mis ei lase naistel avalikku sfääri tulla ja enda üle ise otsustada. 

Armastus

„Raamat radikaalfeminismist, mis ei käsitle armastust, on poliitiline läbikukkumine“ (Firestone 1970: 126).

Kirjanik ja aktivist Shulamith Firestone. Foto Wikipedia CC

Feminist bell hooks arvab, et armastuse eetika on transformatiivsete sotsiaalsete liikumiste tuum: õiglus ja armastus käivad käsikäes (hooks 2000: 27). Sotsiaalse õigluse eest võitlemine kätkeb tema jaoks ka armastuse võimalikkuse eest võitlemist. Radikaalfeminist Ti-Grace Atkinson aga leiab, et armastuse motiivi külge klammerdumine, eriti tingimusteta emaarmastuse motiivi külge, on naiste vabastamisele kahjulik. Atkinson leiab, et müüdid armastuse ümber kultiveerivad eneseohverdust mehe nimel ja survestavad naisi taluma vägivaldseid suhteid. Ta meenutab, kuidas 1970. aastate alguse naisliikumises võeti emaarmastus eeskujuks: „Emaarmastus on ju armastus tingimusteta. Et vahet pole, mis sa teed, ma armastan sind ikka. Ma ei suuda halvemat asja naisliikumise jaoks ette kujutada,“ on ta jäänud endale kindlaks. (Fahs 2018: 126) hooksi töödest paistab selgelt välja, et tema jaoks on patriarhaat hoiakute süsteem, mis teeb tuska kõigile, sest limiteerib ja karistab inimeseks olemise mitmekesisust ning represseerib armastust (hooks 2004). Atkinsoni jaoks on patriarhaat rohkem sooline kastiühiskond*, kus kõik mehed lõikavad naiste pealt kasu ja see süsteem tuleb naistel koos lammutada.

Armastuse poliitiline analüüs, olgu siis feministlikult või mõnel muul moel, vajab hulgaliselt intellektuaalset ausust ja tahtejõudu, sest me tahaksime, et armastus jääks puutumata ideoloogiast ja poliitikast – et see oleks puhas ja meile vahetult antud. Kui Firestone ütleb, et armastus on naiste rõhumises kesksel kohal (1970: 126), siis loomulikult see teeb haiget. Kas see tähendab, et peaksime armastusest loobuma? Mitte tingimata. Tema tees armastusest kõlab nii: “Isegi kui aktsepteerime tõlgendust, et ajalooliselt parasiteerivad naised meeste majanduse ääremail, sest nad on sealt tõrjutud, siis mehed parasiteerivad naiste emotsionaalse tugevuse küljes.” (127) Ta arutleb, et naised on terve igaviku olnud meeste küljes lõksus, rahuldades nende emotsionaalseid ja seksuaalseid vajadusi ilma samaväärset vastu saamata. Armastus on destruktiivne ainult ebavõrdsuse puhul, aga sooline ebavõrdsus on pidev, mis tähendab, et armastuse destruktiivsus on praktikas olnud samuti pidev. Romantilise armastuse eeldus on see, et sa avad end teise jaoks emotsionaalselt, oled tema ees haavatav. Majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse korral saab domineeriv pool teiselt seda haavatavust nõuda, kuid ise seejuures jääda suletuks. (Firestone 1970: 127–133)

Radikaalfeminist Andrea Dworkin teeb teoses “Intercourse” (1987) kurva ja liigutava jalatuskäigu läbi kirjandusajaloo. Raamat keskendub (heteroseksuaalse) suguühte ja romantilise armastuse kujutamisele ilukirjanduses ja populaarses käsitluses. Läbi seksi ja armastusega seotud vastuoluliste tunnete rägastiku jõuab Dworkin üha lähemale tõdemusele, et naised, sunnitud oma keha jagama meestega, keda nad isegi ei tunne, kannatavad vähem, kui nad ei armasta. Dworkini, Firestone’i ja teiste siin mainitute sõnum on see, et kultuuris, kus naine on mehe alam, on armastamine naise jaoks sügavalt vägivaldne. Isegi, kui mees armastab teda siiralt vastu, on taustaks siiski süsteemne ebavõrdsus. Naise armastavates silmades on alati tükike hirmu. Mis saab minust siis, kui ta mind enam ei armasta? Kas ma jään ellu? Hirm hävitab mehe, aga käib naisega kogu aeg kaasas. Naine peab hirmu erotiseerima, seda armastama, seda aktsepteerima. (Dworkin 2007: 165).

Abielu

Abielu on teise laine radikaalid võrrelnud orjusega. Atkinson kirjeldab nii abielu kui ka orjust mõistega „topeltrolliga insitutsioon“ (ingl double role instution) (Fahs 2018: 76, 78).

Kirjanik ja radikaalfeminist Andrea Dworkin. Foto Flickr CC

See tähendab, et nii orjus kui ka abielu on need, mis nad on, nii kaua kui kahe osapoole vaheline suhe on hierarhiline. Inimestevaheline võimusuhe defineerib selle sotsiaalse institutsiooni. Mõlemad institutsioonid põhinevad isanda-orja, mehe-naise (ingl husband-wife) suhtele, kus nii ori kui ka naine on sarnaselt määratletud ja nende töö laad ühesugune. Orja/naise väärtus on nende kehas, millega ta teeb isanda/mehe jaoks tasustamata tööd. Mõlemad on kõnelevad tööriistad, kelle individuaalsus, kes ta on, mida ta mõtleb ja tunneb, ei ole selle institutsiooni püsimiseks oluline, vaid lausa kahjulik. Isand/mees juhib seda institutsiooni vaimselt (kehata), ori/naine töötab kodus, põllul, sünnitab ja kasvatab lapsi ning allub (kehaga). Leidub kohti, kus naised on ikka veel päriselt meeste omandid, neid müüakse või vahetatakse ning paralleelid orjusega on väga selged. Kas radikaalfeministidel on midagi relevantset öelda ka tänapäevaste abielude kohta näiteks Eestis, kus põhiseadus määratleb abikaasad võrdõiguslikeks? (USAs olid abikaasad veel ebavõrdsed sellel ajal, kui radikaalfeminism tekkis.)

Atkinsoni jaoks ei muuda abielu juriidiline „tuunimine“ asja olemust nii kaua, kui praktikas varem seadusega kehtestatud ebavõrdsus kestab sotsiaalsete normidega edasi. Ebavõrdsus on ajaloo vältel sellesse institutsiooni sisse kirjutatud ja selle najalt kestab isanda ja orja dünaamika edasi. Radikaalid näevad probleemi institutsioonis endas, mida ei ole võimalik reformida. Abielu lihtsalt kaob, kui mehed ja naised jagavad ühiskonnas võrdselt võimu ja on väärtustatud. Statistika paistis radikaale toetavat. 1960.–1970. aastate Ameerikas, kui naised õigusi juurde said, hakati palju lahutama. Et abiellumine on naiste tervisele kahjulik, meeste omale kasulik, on samuti kirjutatud. Samas ei ole teadlased asjas veel päris ühel meelel. Samas eirab nende positsioon suurel määral inimeste jõudu sõnade tähendusi muuta või ignoreerida. Riigiti statistika erineb, aga Eestis abiellutakse üha vanemana ja abiellutakse ka pärast seda, kui juba on ühised lapsed saadud. Abielu on muutunud teadlikumaks valikuks inimeste vahel, kes juba koos elavad. Inimesed ignoreerivad abielu kunagisi tähendusi ja loovad enda jaoks uusi. Samast soost inimeste vahel sõlmitava abielu puhul radikaalfeministide välja toodud dünaamikad enam ei kehti, sest nende teoorias on naise ja mehe vaheline abielu soopõhise kastisüsteemi fundamentaalne ühik. Samast soost paaride abielud väljuvad sellest kontekstist, mis samas ei tähenda, et abielu ei oleks samast soost paaridele filosoofiliselt probleemivaba.

Miks võiks varaseid radikaalfeministe veel lugeda?

Radikaalfeministide tekstidega tutvudes saab selgeks, mis tingimustes on paljud kaasaegsesse feminismi püsima jäänud ideed sündinud. Teiseks aitab lugemine ajaloolise revisionismi vastu võidelda. Poliitilises plaanis on ideede ajaloo tundmine tänapäeval väga oluline, sest poliitikat tehakse väga palju internetis sotsiaalse kapitaliga kaubeldes. Maailmavaate ründamise eesmärk on selle pooldajate sotsiaalset kapitali vähendada ja seeläbi ideede levikut takistada. Kui sa pooldad midagi, mida on diskrediteeritud, siis sinu arvamus ei loe (vt ka hüsteeriku diskursus). Radikaalfeminismile on paljalt sildi „radikaal-“ pärast omistatud meesteviha ja utopismi, kuid radikaalfeministid olid esimesed, kes tõid naiste intiimsetesse teemadesse poliitika ja süsteemse mõtlemise just naiste perspektiivist. Nad kritiseerisid mõjukat psühhoanalüüsi ja asetasid esimesena naiste kogemuste konteksti kirjanduskriitika, poliitilise filosoofia ning keha-, seksi- ja armastuse psühholoogia. Moraalses plaanis on aga lihtsalt aus, kui kriitikat tehakse millelegi, millega ollakse tutvunud.

Kõik siin mainitud radikaalfeministid usuvad, et armastuse ja hoolimise nimel tasub võidelda. Need on väärtuslikud inimelu osad ja võimalikud ilma meile harjumuspäraste võimumängudeta, aga selleks on vaja teistsugust ühiskonda, kus kõik domineerimispsühholoogial põhinevad institutsioonid on kaotatud. Radikaalne on uurida välja soolise rõhumise algpõhjused ja neid lugeja ette tuua, isegi kui see on valus ja kui me pigem tahaksime neid ignoreerida. Radikaalfeministide kirjutised on kirglikud, kompromissitud ja lennukad ja siin artiklis esitasin ainult kübekese sellest, mida neil naistel tegelikult öelda on.

* Varased radikaalid kasutasid klassi asemel sõna kast (ingl caste).

Kirjandus

bell hooks. (2000). All About Love: New Visions. HarperCollins, New York. 

bell hooks. (2004). The Will to Change: Men, Masculinity, and Love. Understanding Patriarchy. Atria Books, New York.

Fahs, B. (2018) Firebrand Feminism: The Radical Lives of Ti-Grace Atkinson, Kathie Sarachild, Roxanne Dunbar-Ortiz, and Dana Densmore. University of Washington Press, Seattle. 

Dworkin, A. (2006). Intercourse. Basic Books, (AZ).

Shulamith, F. (1970). The Dialectic of Sex: The Case for Feminist Revolution. New York.

Dworkin, A. (2006). Foreward. Ariel Levy Intercourse. Basic Books, (AZ).

Vaata ka 

Valerie Solanas S.C.U.M Manifesto
Carol Hanisch The Personal is Political