fbpx

Kuidas seletati homoseksuaalsust nõukogude noortele

“Vestlusi noorukitele” 1966. aasta trüki esikaas

Nõukogude Eestis ilmus 1960ndatest alates mitmekümnetuhandelistes tiraažides seksuaalhariduslikke käsiraamatuid noormeestele ja neiudele, mis kujundasid meeste ja naiste soorolle, andsid näpunäiteid välimuse ja tervise eest hoolitsemiseks, seadsid moraalinorme, millest lähtuda suhetes sõprade ja potentsiaalsete abikaasadega, aga jagasid ka õpetussõnu, kuidas ära tunda kõrvalekaldeid. Vahur Aabrams analüüsib homoseksuaalsuse kujutamist psühhiaater Heiti Kadastiku käsiraamatus „Vestlusi noorukitele“ (1966), mis oli suunatud noormeestele.

Mulle sattus kätte 1966. aastal Tallinnas ilmunud raamatuke, mis selgitab eesti nõukogude noormeestele seksuaalseid küsimusi. 1966. aasta on Eestis Brežnevi aeg. Ida-Euroopas pole Praha kevad veel alanud, Lääne-Euroopas kogub seksuaalrevolutsioon hoogu ja tudengirahutused seisavad alles ees. 1966. aastal ilmub The Beatles’i singel „Yellow Submarine / Eleanor Rigby“. Paul McCartney kirjutatud „Michelle“ võidab aasta lauluna Grammy.

I love you, I love you, I love you
That’s all I want to say
Until I find a way
I will say the only words I know you’ll understand

Eestis lööb samal ajal murdeealine noormees lahti nõukogude psühhiaatri, dr Heiti Kadastiku värske raamatu „Vestlusi noorukitele“ (2. täiendatud trükk, Tallinn: Valgus, 1966, esmatrükk 1963). Teda ei huvita niivõrd peatükid, milles on juttu sellest, et pärast käimla kasutamist on viisakas käsi pesta, kummal tänavapoolel tuleb tüdrukuga jalutades kõndida ja kui head väljavaated tal on kosmonaudiks saada. Ta lööb lahti hoopis peatüki „Ettevaatust, karid teel!“, mille pealkiri on kõige intrigeerivam, ja loeb sealt lehekülgedelt 48–49 muu hulgas järgmist:

Onanism võib olla üheks teguriks, mis kaotab loomuliku huvi tütarlaste vastu. Võib isegi juhtuda, et ajal, millal tuleks juba mõelda abiellumisele, eelistatakse hoopis teiselaadilist seksuaalse rahulduse otsimist. See on ohtlik tee. Et te oleksite teadlikud nendest ohtudest, mis võivad teid varitseda, oskaksite neid juba algjärgus enda või teiste juures avastada ja nendest hoiduda, siis pean vajalikuks nende juures põgusalt peatuda.

Leidub inimesi, kellel normaalne seksuaalne sättumus on muutunud ja kes tunnevad rahuldust mitte vastassooga suhtlemisest, vaid armastavad inimesi samast sugupoolest. Taolise väärastunud sättumusega inimesi nimetatakse homoseksualistideks. Homoseksualistid püüavad leida endale „armukesi“ sagedamini just noorukite seast, keda oletavad tegelevat onaneerimisega. Seejuures ei reeda välimus tavaliselt homoseksualistide sisemist räpasust, nad võivad näida vägagi elegantsetena. Partnerite püüdmisel on homoseksualistid küllaltki ettevaatlikud. Tutvusi loovad nad viisakalt ja enne oma alatute kavatsuste teostamisele asumist püüavad võita noorukite poolehoidu ja usaldust. Nad huvituvad noorukite igapäevasest tegevusest, vestlevad nendega spordist, muretsevad kino- ja spordivõistluste pääsmeid, teevad tähelepanelikult väiksemaid kingitusi, abistavad elu kitsaskohtades. Ja kui nooruki usaldus on võidetud, kutsub ta nagu juhuslikult teda enda poole. Ettekäändeks võib olla abistamine raskemate õppetükkide õppimisel, mõne muusikariista käsitsemisel, filmide ilmutamine ja fotode tegemine või muud. Kui tõesti asjalik abistamine on kestnud juba öötundideni, teeb homoseksualist nagu muuseas ettepaneku, et nooruk võib tema juures ööbida. Et korteris ei ole teist magamisvõimalust, kutsub ta teid oma voodisse. Ja siis algab see, mida nimetatakse pederastiaks – suguliseks vahekorraks meeste vahel. Vähe on neid noorukeid, kes sellisesse vahekorda ei suhtuks loomuliku vastikustundega. See vastikustunne peab aga kujunema täielikuks sallimatuseks pederastide vastu, sellised poistearmastajad tuleb otsekohe paljastada. Pederastid teavad, et nende tegevus on kriminaalkuritegu, mille eest neid võidakse meil kehtiva kriminaalkoodeksi järgi karistada kuni 6-aastase vabaduse kaotusega. Taibates, et neid ähvardab paljastamine, võivad nad noorukit ka hirmutada, kuid see ei tohi kedagi heidutada teatamast pederasti tegevusest oma vanematele, õpetajatele, miilitsasse või prokuratuuri. Kui te aga vaikselt nõustute pederastiga, võib see muutuda teile endale harjumuseks ja siis olete juba te ise muutunud seksuaalkurjategijaks ning kõlbmatuks normaalsele abielule.

Pederastia kõrval on teisigi seksuaalseid kõrvalekaldumisi, mille juurdumisel võib kannatada normaalne psüühikalaad.

Ma ei ole kaugeltki asjatundja, aga mulle on jäänud mulje, et umbes selliseks jäi NSV Liidus ametlik homoseksuaalsusse suhtumine kuni selle riigi kokkuvarisemiseni. (1972. aastal ilmus Kadastiku raamatust neljas trükk, kus eeltsiteeritud lõik seisab muutmata kujul.) Kui lugeda ajalehtede ja uudisteportaalide kommentaare, sotsiaalmeediat ja kuulata inimesi ümberringi, siis on see suhtumine laialt levinud veel praegugi. Sellepärast mõtlesin, et oleks huvitav seda Kadastiku lõiku veidi lähemalt lugeda. Mis seal siis õigupoolest seisab?

Onanistid-rahvavaenlased

Esmalt torkab silma, et homoseksuaalsust ja pedofiiliat käsitatakse Kadastiku raamatus identsete nähtustena. Osundatud lõigus läheb Kadastik „homoseksualistilt“ sujuvalt üle „pederastile“ ja jõuab viimaks välja „seksuaalkurjategijani”. Mõisteid „homoseksualism“ ja „pederastia“ kasutatakse tekstis täiesti sünonüümselt. Tänapäeval peetakse täiskasvanutevahelist vastastikusel kokkuleppel põhinevat seksuaalsuhet normaalseks, see eristub selgelt seksuaalvägivallast, sealhulgas pedofiiliast. 

Naiste homoseksuaalsusest ei räägita Kadastiku teoses seejuures üldse, võib-olla ka seetõttu, et raamat on adresseeritud noormeestele. Kuid naiste homoseksuaalsusest ei ole juttu ka analoogilises eesti nõukogude tüdrukutele mõeldud raamatus, Helga Kurmi teoses „Sinule, tütarlaps“ (Tallinn: Valgus, 1970; ilmus ka 1977). Kurm kiidab seal küll pikalt ja laialt sõprust kahe noore naise vahel, kes üksteisele kõike usaldavat, eriti „nüüd, kus Sa oled juba suur ja Sul on palju probleeme, küsimusi, millele Sa vastust otsid“, kuid naiste homoseksuaalsust ei võta ta kõne alla poole sõnagagi. Seda nähtust pole selle raamatu järgi lihtsalt olemas, nii nagu ametlikult polnud seda olemas ka Natsi-Saksamaal. Hea tahtmise juures võiks leida vihjekese leheküljelt 27: „Ent usaldusel [sõbrataride vahel] on oma piirid, mida Sa peaksid arvestama.“ Jumal teab, mida sellega täpselt mõeldud on. Kadastik usalduse vajadust noormeeste vahel ei rõhuta, igasugune meestevaheline usaldus on nähtavasti juba per definitionem piiriületav, vähemasti kahtlane. On iseloomulik, et naiste homoseksuaalsust nimetati Nõukogude Eesti ametlikus pruugis „lesbiliseks armastuseks“ (ENEs märksõnana), mis oli armastuse mõiste kaudu – selgelt positiivsema konnotatsiooniga kui „pederastia“, too sõimusõnaks kujunenud termin, millega tähistati Eesti NSVs tavaliselt meeste homoseksuaalsust.

Inspiratsiooniallikas: 1760. aastal ilmunud Lausanne’i arsti Samuel-Auguste Tissot’ traktaadi „L’Onanisme“ tiitelleht

Kuidas Kadastiku meelest homoseksuaalsus, too „väärastunud sättumus“, on aga tekkinud?

Homoseksuaalsuse üheks põhjuseks peab ta masturbeerimist (tema terminoloogias onaneerimist). Teise võimaliku põhjusena nimetab ta seksuaalkontakti homoseksuaalse inimesega. Homoseksuaalsus näikse selle kontakti käigus mingil moel üle kanduvat, nakkavat ja juurduvat. Kuidas see kõik täpsemalt toimub, ei öelda. Kurja allikaks näikse olevat aga masturbeerimine. 

Raamatu järgi põhjustavat see homoseksuaalsust nõnda: masturbeerija võivat kaotada ühelt poolt huvi vastassoo (antud juhul naiste) vastu ja teiselt poolt võivat geid tema kui masturbeerija ära tunda ja kavalusega voodisse meelitada. See on niisiis otsekui nõiaring. Ent kõik ei paista olevat siiski ainult kehalis-füsioloogiline. Ka moraaliotsustusel näikse olevat oma roll. Kõige jubedam kogu tsiteeritud lõigus ongi minu meelest koht, kus lugejat kästakse täita Nõukogude moraalinorme, kusjuures mitte ükskõik kuidas, vaid fanaatiliselt: „See vastikustunne peab aga kujunema täielikuks sallimatuseks pederastide vastu, sellised poistearmastajad tuleb otsekohe paljastada.“ Fanatismiks paistab asja kainel kaalumisel tõepoolest põhjust olevat, sest vastaselt korral ähvardab ENSV elanikku ränk karistus: kuni kuus aastat vangistust ja seksuaalkurjategija häbimärk. (Selgitamata jääb raamatus küll see, et kui homofoobia, too „vastikustunne“, on inimese loomusele tõepoolest omane, seega ilmselt kaasa sündinud, siis milleks on vaja seda tunnet veel tahteotsusega omandada ja võimendada „täielikuks sallimatuseks“.)

Masturbeerimine sümboliseerib selles raamatus üksindust, passiivsust, individualismi. See on muidugi nõukogudevastane hoiak ja tegevus. Sellele vastandatakse ühiskond, aktiivne elu kollektiivis, mida kehastab seksuaalsel tasandil abielu. Masturbeerimisest tuletab Kadastik kõik selle, mida ta peab seksuaalsuse juures taunimisväärseks (pärast homoseksuaalsust tulevad sujuvalt jutuks järgmised mõisted: sodoomia, nartsi[ssi]sm, ekshibitsionism, fetišism, transvesti[ti]sm). Kuidas aga sellest üliohtlikust masturbeerimisest vabaneda ja niiviisi võimalikust homoseksuaalsuse lõksust pääseda? Kadastiku sõnul (lk 47) on see võimalik kollektiivi aktiivseks liikmeks hakkamise teel: „Onaneerimist saab lõpetada, kui muudetakse järsult oma eluviisi. Mitte mingit üksinduses norutamist, ainult iseendaga tegelemist! Elada tuleb kollektiivis, oma aega sisukalt kasutades. Mida vähem on jõudeaega, seda rohkem lülitute huvitavasse tegevusse, seda vähem on vajadust onaneerimiseks. Nooruses tuleb pidada aega kalliks, iga minut tuleb sisustada huvitavalt ja kasulikult. Kui lülitute aktiivselt ühiskondlikku ellu, elate kaasa kollektiivi rõõmudele ja muredele, siis unustate onanismi ja kaovad sellega kaasnenud eespool kirjeldatud nähud.“

Sisuliselt räägib Kadastik masturbeerimise kohta sama juttu, mida sisaldab juba 1758. aastal ilmunud Lausanne’i arsti Samuel-Auguste Tissot’ traktaat „Tentamen de Morbis ex Mastupratione“ (1760. aastal pealkirja „L’Onanisme“ all prantsuse keeles), mille mõju vastavale diskursusele Euroopas ja Ameerikas kestis sügavale 19. sajandisse välja. Tissot’ väitel olevat masturbeerimise lõppstaadiumiks füüsiline kängumine, langetõvehood, debiilsus ja lõpuks surm.¹

Valeprohvet paljastatud

Homoseksuaalset inimest on kirjeldatud Kadastiku raamatus üdini amoraalsena: ta on kahepalgeline (väliselt vahel elegantne, kuid sisemiselt räpane ja alatute kavatsustega) ja abieluks kõlbmatu. Talle omistatakse aga ka erilised võimed, sest ta väidetakse masturbeeriva noormehe ära tundvat (ei tea kuidas, ilmselt printsiibil, et küll koer koera tunneb – vaistlikult, sest eks ole ju geigi selles käsituses muu hulgas eriti paadunud onanist). 

Õudust tekitabki see, et homoseksuaalne inimene esitatakse Kadastiku raamatus lausa saatanliku olendina, kes meelitab õnnetu ja ärahirmutatud noormehe, kes püüab sisimas võib-olla just meeleheitlikult „õigele teele“ käänata, end kokku võtta ja „parandada“, saatuse irooniana kollektiivse elu ideaalide ettekäände abil (muretseb kino- ja spordivõistluste pääsmeid jne) hoopis „kurjale teele“. Ja nii juhtubki, raamatu loogikat uskudes, et noormees, kes mõtleb asuda elama uut ja moraalset, nimelt ühiskondlikku elu, satub enam-vähem paratamatult hoopis üdini alatu seksuaalkurjategija otsa, väärastunud petise räpasesse sängi ja viimaks tagatipuks vanglasse (mis on muidugi ka üks kollektiivi vorme).

Ja pääsu nagu ei paista olevatki, sest masturbeerimisest on nooruki tähelepanu ju ka fataalselt nõrgenenud (nagu Kadastik on eespool lugejale põhjalikult selgitanud: väsimus, loidus, huvi puudus, töötahte langus, sportlike võimete kahanemine, rusutud meeleolu, tühjusetunne, nõrgenenud tahtejõud jne olevat tagajärjeks), mistõttu ta ei tunne homoseksuaalset inimest tõenäoliselt lihtsalt ära ja teda ähvardab oht muutuda tuimaks ja tahtetuks maniaki ohvriks (teisal hoiatab Kadastik tungivalt, et noormehed ei satuks vanemate naiste „mängukanniks“…). Tekib täiesti paranoiline olukord, mis võiks tundlikuma inimese päris meeleheite äärele viia. Pidev ärevusseisund on kindlustatud kõigile Nõukogude kodanikele, sest masturbeerimise kahtlustus muudab „riskirühmaks“ küllap enam-vähem kogu ühiskonna.

Kogu see Heiti Kadastiku 106-leheküljeline teos, millele on eessõna kirjutanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaan prof Jüri Saarma, lõpeb Nõukogude võimu ülistavate lausetega: „Meie ühiskond annab teile palju ja ootab teilt palju. Ärge laske kellelgi endas pettuda! Me läheneme kommunismile, olgem väärilised kommunismiehitajad ja tulevase kommunistliku ühiskonna liikmed!“ (Helga Kurm manitseb oma raamatu lõpuleheküljel sama paatoslikult nõukogude eesti tütarlapsi: „Meie kommunistlik ühiskond vajab kindla karakteriga, tugeva tahtega, hästi kasvatatud inimesi. Tulevase ühiskonna liikmena, perekonnaemana, naisena on Sul vaja kasvatada endast harmooniline, kindla karakteriga inimene. Raja oma õnne alus juba nüüd.“)

Vaenlane ei maga, vaid on meie keskel! Selline näib raamatu „Vestlusi noorukitele“ sõnum olevat. Ole valvel, noor mees! Umbusalda kõiki! Kui midagi kahtlast märkad, anna teada sinna, kuhu vaja. Paljasta pederast ja tema õõnestav, riigivastane tegevus! Siis oled tubli kodanik. Sovetliku arusaama järgi on gei nagu valeprohvet, kes on tegelikult kiskja hunt lambanahas (vt Mt 7:15).

Kui lõpuks aga mõelda, et see hirmutamismehhanism ei ole lihtsalt nurjatu konstruktsioon mõnes düstoopias, vaid et seda tõesti aastakümnete jooksul ka rakendati, hakkab päris õudne. Nüüd on paras aeg avada aken, juua ära tassitäis jasmiiniteed ja kuulata head muusikat, näiteks Tori Amose loomingut.

Post scriptum

„Vestlusi noorukitele“ näib olevat olnud väga populaarne teos. Ja küllap ta Eesti NSVs elanud eestlaste hoiakutele mingit mõju ka avaldas. Neljanda (ja ühtlasi viimase) trüki (1972) eessõnas ütleb Jüri Saarma, et teose eelmiste trükkide menu on olnud tohutu, raamatud olevat poodidest kadunud „otse tuulekiirul“. Raamatu kolme esimese trüki tiraaž olevat olnud 72 000. Neljanda trüki tiraažiks on raamatus märgitud 30 000. Seega ilmus teost kokku umbes 100 000 eksemplaris, mis tähendab seda, et iga kümnes eestlane pidi olema varustatud ENSV Vabariikliku Tartu Kliinilise Psühhoneuroloogilise Haigla peaarsti Kadastiku raamatuga, mis Saarma arvates pakkus „asjatundlikku ning asjalikku informatsiooni mitte ainult noorte, vaid ka täiskasvanute hulgas“.

Erinevus Eesti ja lääneriikide vahel ei või neil aastatel suurem olla. 1971. aastal, mil Kadastiku homofoobse käsiraamatu neljandat trükki ette valmistati, esilinastus Saksamaal kultusfilmiks saanud „Mitte homoseksuaal ei ole perversne, vaid olukord, milles ta elab“ („Nicht der Homosexuelle ist pervers, sondern die Situation, in der er lebt“), mille autor Rosa von Praunheim (Holger Bernhard Bruno Mischwitzky, muide, baltisakslane, kes sündis 1942. aastal Riias) aitas sellega oluliselt kaasa Saksa kaasaegse gei- ja lesbiliikumise formeerumisele. 1973. aastal kustutas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsioon homoseksuaalsuse oma psüühiliste haiguste nimekirjast. Ja nii edasi.

Artikkel on varem ilmunud pealkirjaga „Hunt lambanahas” Vahur Aabramsi blogis 3. augustil 2007.

¹Vt nt Rudolf Käser. Onanie und Selbstkastration. J. M. R. Lenz’ Hofmeister am Schnittpunkt von Medizin- und Literaturgeschichte. – Triangulum. Germanistisches Jahrbuch für Estland, Lettland und Litauen. Elfte Folge (2005). Riga, Bonn, 2006. lk 7–30.

17
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.