Küsimus õiglasest mängust. Transsoolised inimesed spordis

Sel aastal läks olümpiakuld Kanada naiste jalgpallitiimile, mille üks liige – mittebinaarne Quinn – on avatult oma transsoolisusest rääkinud. Seda võib lugeda esimeseks kuldmedaliks, mille on võitnud trans-inimene. Transsoolisi sportlasi võistles olümpial veel. Osa neist on oma soolise ülemineku kogemust (sotsiaal)meedias avanud rohkem, teised vähem või üldse mitte. Mõne sportlase transsoolisus on avalikuks tehtud vastu tema tahtmist, osa on kogenud ahistamist inimestelt, kes tahavad piirata transsooliste inimeste võistlusspordis osalemist.

Sport on kehapõhine ala, kus nii enese kui ka teiste kehadesse suhtutakse saavutuspõhiselt ja ülikriitiliselt. Koos transsooliste sportlase nähtavuse suurenemisega on intensiivistunud ka publiku, teiste sportlaste, treenerite ja kohtunike vastuseis transsooliste ja intersooliste inimeste võistlustel osalemisele. Vastu ollakse väidetega, et võistlus peab olema õiglane ja et petturlus tuleb välistada. See artikkel räägib transsoolistest inimestest võistlusspordis.

Kategoriseerimine on suuresti kultuuriline

Harjumuspäraselt on sportlased ja võistkonnad eraldatud vastavalt vanuseklassidele ja soole. Mehed ja naised võistlevad üksteise vastu või üksteisega koos väga vähestel aladel (nt vibulaskmine, ratsasport, jahilaskmine, segapaarismängud). Kategooriad on loodud väidetavate füüsiliste erinevuste tõttu ja eesmärgiga, et inimesed saaksid võistelda võimalikult sarnaste vastastega.

Kattuvust naiste ja meeste pikkuses, kaalus ja jõus on rohkem kui erinevusi ning õigupoolest on ühine ala naiste ja meeste võimetes suur. Sellegipoolest eristatakse kahte kindlaksmääratud gruppi.

Teste ei tehta ühegi teise, olgu siis hormonaalse, füsioloogilise või geneetilise eelise suhtes, ning inimesi ei eraldata pikkuse, etnilise tausta ega geenikomplektide alusel, millel võib olla ja ongi märkimisväärne mõju inimese sportlikule sooritusele. Paratamatult tekib küsimus, kas vajadus inimesed sookategooriatesse jaotada teenib pigem sotsiaalset või spordi- või teaduseesmärki.

Noppeid ajaloost

Kõige enam on võistlusspordis tähelepanu pööratud transsooliste naiste välistamisele. Neis nähakse ebaausat eelist võrreldes naistega, kelle sugu oli juba sünnihetkel määratud naisena. 

Juba 1940ndatel nõuti naissportlastelt arstlikku soo tunnistust. Alates aastast 1968 nõudis Rahvusvaheline Olümpiakomitee naistelt kromosoomisoo testi, et naisvõistlejate seast mehed välistada (nähtavasti mistahes variatiivsusega mehed sobisid võistlema igal juhul). Naiste soo kindlaksmääramiseks oli levinud ka alandav protseduur – arsti tehtud nn sookontroll: genitaalide visuaalne uurimine, mida rakendati koos kromosoomitestiga.

1977. aastal keeldus tennisist Renée Richards andmast kromosoomisoo testi ja kaebas Ameerika Ühendriikide tenniseliidu kohtusse väitega, et ainuüksi geenikombinatsioon ei saa olla aluseks, mille põhjal sugu määrata. New Yorgi kohus otsustas, et Richardsit diskrimineeriti ja rikuti ta inimõigusi. Suuri muudatusi see otsus tennisevaldkonnast väljaspool toona kaasa ei toonud, kuid sellest ajast peale hakati tasapisi tähelepanu pöörama kirurgilise sekkumise läbinud trans-inimeste õigusele võistelda vastavalt oma soole.

Kromosoomitesti kohustuse tava lõpetati enne 2000. aasta suveolümpiat, kuna ei suudetud luua testi, mida saaks teha ja tõlgendada üheselt: sama test andis liiga paljude juhtudel ühel võistlusel ühe, teisel teise tulemuse. Samuti oli selleks ajaks teaduse arenedes saanud selgemaks, et sugu, sh keha füüsilised tunnused, näiteks genitaalide kuju, on komplekssem nähtus kui mingid kindlad näitajad, mis sood rangelt ja püsivalt kaheks – meesteks ja naisteks – jaotab.

Alates 2004. aasta Ateena olümpiamängudest on transsoolistel inimestel ametlikult lubatud olümpiamängudel osaleda. Otsus põhines nn Stockholmi konsensusel, mille eesmärk oli neutraliseerida kõikvõimalikud eelised, mis trans-naistel võivad cis-sooliste naiste ees olla. Osa spordialaliite kasutavad neid tänapäevaks aegunud suuniseid praegugi. Reeglid jagunesid kaheks. 

Enne puberteeti soolise ülemineku teinud trans-naised ja trans-mehed said Stockholmi konsensusega loa võistelda soovitud soo kategoorias. Transsoolised inimesed, kes olid sooliselt üle läinud pärast puberteeti, pidid olema läbinud kirurgilised toimingud, sh korrigeeritud välised suguorganid ja eemaldatud munasarjad või munandid ja olema olnud tõendatult kaks aastat hormoonasendusravil. Lisaks jätsid reeglid õiguse üksikjuhtumeid hinnata ja kahtluse korral võis arstlik komisjon kasutada kõiki meetmeid, et määrata, mis soost võistlejaga on tegu.

2000ndatel tõusis kromosoomikombinatsiooni asemel tähelepanu keskmesse testosteroon, mille taseme piirmäära on Rahvusvahelise Olümpiakomitee 2015. aasta suunistes ära määranud. Kui naiste kategoorias võistleva sportlase tase sellele (10 nmol/L) ei vasta, siis ta kõrvaldatakse võistlusspordist 12 kuuks. Rahvusvaheline kergejõustikuliit ehk IAAF on reguleerinud piirmääraks 5 nmol/L, ja just selle pärast on intersooline naisjooksja Caster Semenya aastaid spordiorganisatsioonidega kohut käinud, et saada õigust võistelda ilma sunnita ravimitega oma keha loomulikku testosteroonitaset alandada.

Millest räägivad transsooliste sportlaste kohta käivad müüdid?

Transsoolisi ja intersoolisi sportlasi ümbritseb pahatihti meediatsirkus, mis edastab infot poolikult, ebatäpselt või eelarvamuslikult, luues ja kinnistades müüte nii transsooliste sportlaste kohta kui ka arusaamade kohta soost.

Usutakse, et soolisel üleminekul jäävad sünnihetkel määratud soo eelised alles. Sedalaadi eeldamine välistab naissportlaste seas ka sünnipäraselt eksisteerivad suuruse, pikkuse, täpsuse, tugevuse, võimekuse, kiiruse ja muud variatsioonid. Kust lähevad piirid nende sportlaste seas, kes pole transsoolised?

Arvatakse, et varasem lihaste areng annab trans-naistele ebaausa eelise. Tegelikult väheneb kahe aasta jooksul östrogeeni manustamisel mehelik lihasmass. Kanada rattur Michelle Dumaresq kaotas hormoonravi käigus varasemast lihasmassist 20 naela (9 kilogrammi). 

Trans-naistele heidetakse ette ebaloomulikult väikest rasvaprotsenti, mis annab eelise, kuid rasvaprotsenti peab kontrolli all hoidma iga sportlane. Kõigil profisportlastel võib esineda tagasilööke oma keha ülesehitamisel ja kontrolli all hoidmisel.

Eriti palju räägitakse trans-naiste testosteroonitasemest, kuid hormoonasendusteraapia jooksul langeb testosteroonitase cis-naistega samale tasemele ja seda mõõdetakse. Dumaresqil on see 2 nm/l, mis on naiste puhul harilik. 

Transsooliste naiste eeliseks peetakse suuremaid kopse ja südant võrreldes cis-sooliste naistega. Kuna keha muutub ülemineku ajal palju, kohanevad muutustega ka organid. Liiga suur südame mass on lausa eluohtlik. Veel on eelistena välja toodud parem motoorika, pikemad jäsemed ja laiemad õlad – kõik need omadused varieeruvad suuresti ka soogrupi sees. 

Müüdid – kui neile otsa vaadata – räägivad palju cis-soolistest meestest ja stereotüüpsetest eelarvamustest naise ja meeste kohta.  Arvatakse, et igaüks, kes puutub kokku testosterooniga, on potentsiaalselt hea sportlane, kuigi testosteroon on sünnipäraselt olemas ka cis-sooliste naiste kehas. Olümpiavõitjatest tennisiste, cis-naisi Serenat ja Venus Williamsit on “mehelikeks” ja naise kohta liiga jõulisteks tituleeritud lugematutel kordadel.

Spordiajaloost on teada, et naisi on võistlusspordist pikalt tõrjutud. Näiteks peeti veel 20. sajandi alguses naisi sobimatuks pikamaajooksuvõistlustel osalema, põhjendusega, et see lihtsalt ei sobi nende füüsisele ja väsitab keha ja vaimu. 

Transsooliste sportlaste motiiv ei ole petta

Eriti levinud on arvamus, et mehed “muudavad oma sugu” või “maskeeruvad naisteks” spetsiifiliselt selleks, et naiste võistlustel võita.

Hoolimata sellest, et meediale need meeldivad, on teaduskirjanduse andmetel spordivõistluste ajaloos dokumenteeritud vähesed otsese “soopetmise” juhtumid.

Näiteks on väga levinud lugu, et Saksamaal sündinud Heinrich Ratjenit mõjutasid korrumpeerunud natsistlikud spordiametnikud võistlema 1936. aasta suveolümpial naiste kategoorias, eesmärgiga riigile kindel medal tuua. Vähem dramaatiline narratiiv loost on märksa keerulisem ja räägib hoopis seda, et Ratjen sündis ebatüüpiliste sootunnustega (ehk intersoolisuse seisundis), oli sünnihetkel naisena määratud ja teda kasvatati tüdrukuna ja oli ka olümpia ajal registreeritud kui naissoost isik, aga tegeles oma soolise identiteedi otsimisega pikka aega, kuni oma nimeks Heinrich võttis ja mehena elas (Heggie, 2010).

Nõukogude Liidu Olümpiavõitjatest õdede Tamara ja Irina Pressi kohta liigub siiani spekulatsioone sellest, kuidas nad olid naiste kohta liiga maskuliinsed, kasutasid steroide, olid üldse “mehed” või kõike korraga. Õed Pressid lahkusid tippspordist täpselt enne seda, kui sookontroll kohustuslikuks tehti ja igasugused dopinguteemad veel lapsekingades olid. Teemat kommenteerisid nad ise napilt, praeguseks on mõlemad õed surnud.

Tänapäeval peab transsooline sportlane, nagu iga transsooline inimene, oma sugu psühhiaatrile ja teistele arstidele pidevalt tõendama. Arvukad allikad ja kogemused kinnitavad, et see on stressirohke ja alandav. Trans-naisest golfimängija Mianne Bagger on kommenteerinud USA golfiassotsiatsiooni poliitikat, mis nõudis piiramatut ligipääsu tema meditsiinilistele ja psühhiaatrilistele andmetele järgmiselt: „Meid koheldakse veidrikena ja absoluutselt erinevalt kõigist teistest võistlejatest, ignoreeritakse täielikult meie raviga seotud tegelikke fakte ja tervislikku seisundit ning seda, kes me inimestena oleme.”

Transsoolised inimesed on oma kogemuse tõttu enda soolisuse põhjalikult läbi mõelnud ja peavad sellega ka võistlustevälisel ajal elama. Sportlase karjäär ei ole eluaegne.

Transsooliste sportlaste eesmärk ei ole ka naissporti välja suretada, eesmärk on sama, mis kõigil teistel profisportlastel – võistelda ja võita. Arvestades seda, et praeguseni ei ole transsoolised naised tippsporti üle võtnud, on oht naisspordile ülehinnatud.

Reeglid on pidevas muutumises ja peavadki olema

Viimastel olümpiamängudel Tokyos sel suvel tohtisid trans-naised naiste kategoorias võistelda, kui 12 kuu jooksul enne võistlust oli nende testosteroonitase maksimaalselt kümme nanomooli liitri kohta.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiini- ja teadusdirektori Richard Budgetti sõnul on praeguste teadmiste juures see reegel aegunud: “Kümne nanomooli reegel kehtestati, sest arvasime, et see on madalam kui meeste tase. Praegu teame aga, et meeste puhul võib see tase langeda isegi seitsmeni, naistel aga võib see loomupäraselt ka kõrgemale tõusta.” Seega on ühe arvu kehtestamine sisuliselt võimatu ja ilmselt ka mõttetu. 

Arvestades üha mitmekesistuvat tippspordivaldkonda, tuleb leida tasakaal diskrimineerimise vältimise ja õiglaste reeglite vahel. Arvestada tuleb seda, et sünnipärased eelised võivad alade kaupa erinevat rolli mängida, osutudes mõnel juhul eeliseks, teisel juhul puuduseks ning ühtsetel, kogu olümpiat hõlmavate reeglite kehtestamisel ei ole mõtet. 

Selle artikli kirjutamise ajal, eelmisel nädalal avaldas olümpiakomitee uued põhimõtted, mille põhjal kõrgetasemelised võistlusekorraldajad oma spordiala reeglistikud peavad välja töötama. Saatan peitub küll detailides ja selles, kuidas asi praktikas üle võetakse, kuid värsked suunised seavad fookusesse inimõigused: kahju ennetamise ja kõikide võistlejate ohutuse, diskrimineerimise vältimise, tõenduspõhised lähenemisviisid, õiguse privaatsusele ja kehalisele autonoomiale, ning annavad lootust, et tippsport muutub trans-inimeste jaoks kaasavamaks.

Allikad

Subjective sex: science, medicine and sex tests in sports, Vanessa Heggie 2014 “Routledge Handbook Of Sport, Gender And Sexuality”, toim Jennifer Hargreaves and Eric Anderson

Transgender exclusion and inclusion in sport, Adam Love 2014, “Routledge Handbook Of Sport, Gender And Sexuality”, toim Jennifer Hargreaves and Eric Anderson

Mianne Bagger: A Transitioned Woman’s Efforts for Inclusion in Professional Golf, Adam Love, Seung-Yup Lim and Joy T. DeSensi, 2009. Women in Sport and Physical Activity Journal. 2009, vol 18, nr 1