Lasteaiaõpetaja palgaga ellujäämine ehk tasakaaluharjutus vaesuspiiril
Liis Konovalov kirjutab lasteaiaõpetaja töö keerukusest ja tasust, mis ta selle eest iga kuu arvele saab.
Septembri saabudes aktiveerusid igaaastased trollid, kelle meelest lasteaiaõpetajad istuvad niisama, käivad tööl poole päeva kaupa, pool ajast passivad lihtsalt magavaid lapsi ning selle kõige juures elavad oma palgaga ilusti ära ning saavad kogu suve kuskil soojal maal puhata. Kokkuvõttes mõnus lihtne töö, mis ei nõua mingit erilist kvalifikatsiooni, aga kus on palju vaba aega ja normaalne palk.
Las ma siis räägin natuke oma tööst, palgast ja toimetulekust.
15 nutvat ja karjuvat kolleegi
Kujutage korraks ette, et kontoris on koos teiega tööl 15 kolleegi, kes ei püsi paigal, jooksevad ringi, nutavad, karjuvad, ei räägi teiega sama keelt, võtavad teilt ilma luba küsimata töövahendeid ära, ei lase rahus lõunat süüa, vaid pistavad oma käed teie taldrikusse, vahel pissivad püksi, vahel tulevad ja lükkavad…
Riiklikult on kehtestatud normid sellele, mitu ruutmeetrit peab olema lapse kohta põrandapinda ja mitu täiskasvanut peab olema mingi arvu laste kohta, aga sealjuures ei arvestata sellega, et isegi täiskasvanud inimestel on raske töötada avatud kontoris koos paljude teiste täiskasvanutega. Meie aga kollektiivselt eeldame, et kõigile lastele, kelle emotsioonide reguleerimine ei ole veel välja arenenud ning kes alles katsetavad piire, sobib selline keskkond, kus nad on iga päev koos 15 samasuguse piiride katsetajaga. Sarnane töökeskkond peab sobima ka lasteaiaõpetajale.
Iga laps vajab tähelepanu ja pädevat õpetajat
Seda, kui kiiresti keegi lastesõimega harjub, ei ole mitte kunagi võimalik ette näha. Võib juhtuda, et septembri keskpaigaks tulevad kõik lapsed juba rõõmuga, teevad vanemale musi-kalli ja jooksevad mängima. Võib aga ka olla nii, et veel oktoobri lõpus on sul igal hommikul kaks-kolm lohutamatult nutvat pisikest, kes vajavad seda, et sa oleks neile kindel turvaisik, ainult nende päralt, neid sülle võtaks ja lohutaks… aga samal ajal on selles ruumis veel kümme last, kellega tegeleda. Kes käituvad nii, nagu ülalpool kirjeldatud. Sellises keskkonnas ei saa õpetaja lihtsalt istuda ja nutvaid lapsi kallistada.
Levinud on kirjeldus sellest, kuidas kaheaastase riietamine meenutab elusa kaheksajala kotti toppimist – noh, kujutage ette, et teil on 15 väga kiiret kaheksajalga. Samal ajal peavad õppetegevused olema ette valmistatud ja need 15 väikest kaheksajalga hommikuringis kenasti istuma. Olen lastega töötanud nüüdseks seitse aastat ja võin käsi südamel kinnitada, et pean sõimerühmas kahe-kolmeaastaste lastega tegeledes mängu panema kogu oma teadmiste ja kogemuste arsenali. See töö ei ole ei nõrkadele ega ebapädevatele. Mitte naljalt ei ole õpetaja amet üks kõige suurema läbipõlemise riskiga elualasid.
Miks sa siis ametit ei vaheta?
Üsna tihti küsitakse õpetajatelt, miks nad lihtsalt mingile muule töökohale ei lähe, kui töö on raske? Igasuguseid inimesi on ju puudu. Õpetaja ei saa olla hea õpetaja, kui tal ei ole kutsumust. Kui tema suurim soov pole olla nende pisikeste turvaisik, nende n-ö akude laadija, see, kes nende silmad särama paneb, nende vanemaid võimestab, neile sobiva keskkonna loob. Kui oled aga, minusarnaselt, oma kutsumuse leidnud ja sulle meeldib su töö… siis ei kisu hing absoluutselt midagi muud tegema.
Välja arvatud siis, kui reaalsuses oled juba aastaid palgapäevast palgapäevani sente veeretanud.
Õpetaja “vajab” rikast meest
Ma ei saa rääkida kõigi õpetajate eest. Palgad on erinevad, samuti on elamiskulud Eesti eri piirkondades varieeruvad. Laialt levinud “nali” on see, et õpetaja saad olla vaid siis, kui sul on rikas mees. Sest valdavalt on õpetajad naised. Oletame aga, et sul ei ole (enam) seda rikast meest ja tuleb kõige kallimas piirkonnas – pealinnas – elades oma palgaga hakkama saada. Peale selle on peres lapsed. Nüüd jõuamegi minu eelarveni, mida koostades pean iga kord tõdema, et kätteteenitud summast lihtsalt ei jätku.
Minu eelarve
Laialt soovitatud valem eelarve koostamiseks on 50/30/20, ehk siis 50% vajalikeks kuludeks, 30% hobideks, enese eest hoolitsemiseks, meelelahutuseks jms ja 20% säästa. Võtan oma eelmise kuu pangakonto väljavõtte ette. Palk – 1200 eurot kätte. Üür koos kommunaalmaksetega – pea 600. Sealt läheb mu vajalikeks kuludeks mõeldud 50% ja tegelikult tahaks igal kuul süüa ka. Võin ausalt öelda, et kogu mu palk on viimased aastad läinud puhtalt vajalike kulude peale, mis peaksid moodustama 50% sissetulekust, aga minu puhul pigem 100%. Hobidest ja säästmisest võin ainult unistada.
Iga kord, kui ma, eelpool toodud arvutused näpus, kellegi käest küsima lähen, mida teha, alustatakse ühtedest ja samadest soovitustest. Võta tööle ise lõuna kaasa. Osta toidukaupa soodushinnaga. Osta kõige soodsamast poest. Osta suuremas koguses ja pane sügavkülma. Kasvata ise midagi. Osta kasutatud riideid. Aga kui ma kõike seda juba ei teeks, siis ei oleks mul suurt midagi süüa.
Õpetajad elavad materiaalses ilmajäetuses
Kahetoalise korteri kuu üürihind Tallinnas algab 400st eurost. Eesti riigi kehtestatud standardite järgi ei ela õpetajad vaesuses, küll aga kimbutab neid materiaalne ilmajäetus. See termin on loodud, et kirjeldada olukorda, kus täiskohaga tööl käiv inimene ei saa endale lubada kolme tegevust järgnevast nimekirjast: üüri- ja kommunaalkulude tasumine, kodu piisavalt soojana hoidmine, ettenägematud kulutused, üle päeva valgurikka toidu söömine (liha, kala või taimne valk), nädalast puhkust kodust eemal, autot, pesumasinat, värvitelerit või telefoni.
Tahaks loota, et pesumasin on igal õpetajal olemas, küll aga tean omast käest, et ettenägematud kulud löövad hinge kinni (selline kulu võib olla näiteks hambaarst, rikki läinud kodumasin või vajadus uued saapad osta). Ootamatute väljaminekute puhul olen pidanud mõtlema, kas tasun üüri või kommunaalid või jätan mõne muu arve maksmata, ning nädalane puhkus kodust eemal on mulle suhteliselt kättesaamatu unistus, saati siis nädalane puhkus kodust eemal koos lastega, ehk siis kuludega kolmele.
Aga miks sa ametit ei vaheta?, II osa
Investeerimisfoorumeid lugedes, inimestega vesteldes ja kirjandusega tutvudes jõuame täiesti loogilise järelduseni – kui kulud on suuremad kui tulud, siis tuleb tegeleda tulude suurendamisega. Ehk siis kaks varianti: kas hakata õhtuti/nädalavahetusel lisatööd tegema või siis…
Vahetada töökohta. Sest ilmselgelt õpetaja palgaga elab ära vaid siis, kui leibkonnas on mitu raha teenivat inimest või on varem juba säästud ning investeeringud korjatud. Nii olengi valiku ees, kas teha tööd, mida ma armastan, mis mulle hästi sobib ja mis on ühiskonnale vajalik, või teha mõnda muud tööd raha pärast.
Või kas see töö on ikka ühiskonnale vajalik?
Kuni suhtumise võtavad kokku ühe mu tuttava sõnad “need mutid seal istuvad niikuinii pool päeva niisama, lapsed ju magavad”, siis ei ole muutust näha. Ei ole ka loota seda, et õpetaja töö kuidagi ühiskonnas oluline ja väärtustatud oleks. Sest kuidas muidu oleks võimalik, et õpetaja palk toob kaasa “materiaalse ilmajäetuse”? Kuidas on võimalik, et ma pean sellepärast muretsema, et ma süüa saaks?
Ma ei tea ka, mis on see argument, millega ma teen oma 14-aastasele selgeks, et on vaja õppida ja vaeva näha, kui mina, kõrgharitud ja täiskohaga töötav inimene, teenin neli korda vähem, kui mu IT-sektoris töötav (ja eraldi rahakoti peal olev) partner. Tean vaid seda, et ma ei elaks mitte mingi juhul oma palgast ära, kui mul puuduks tema ja mu vanemate toetus.
