LGBT+ inimesed Eestis: lootused ja reaalsus
Eesti võttis võrdlemisi hiljuti vastu demokraatlikud väärtused. Kas nende aastate jooksul on liberaalsed õigused jõudnud deklaratsioonidest ja seadustest ka inimeste teadvusse? Kas inimesed on LGBT+ inimeste suhtes pigem sõbralikult meelestatud ning kui avatult saavad LGBT+ inimesed Eestis elada? Neile küsimustele otsime vastuseid koos Eesti LGBT Ühingu tegevjuhi Kristel Rannaäärega, LGBTI filmifestivali Festheart korraldaja Keio Soomeltiga ning Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liikme Jevgeni Krištafovitšiga.
Kuidas hindaksite skaalal 1–10 Eesti LGBT+ kogukonna sotsiaalset olukorda (kümme oleks mõni Skandinaavia riik, üks Tšetšeenia)?
Kristel: Meenutame alustuseks, et Eestis dekriminaliseeriti homoseksuaalsed suhted alles 1992. aastal. Nüüd, enam kui 20 aastat hiljem on meil kooseluseadus. Lisaks on transsoolistel inimestel õigus saada uued dokumendid uue isikukoodi ning ees- ja perekonnanimega, mis on neile väga oluline. Seega oleme Eesti iseseisvumisest alates tulnud pika tee. Ent kui võrdleme end Euroopaga, on meie õigused kaitstud vaid 39% ulatuses. Ja see tähendab, et me pole isegi mitte poolel teel. Ühesõnaga, asjad pole halvasti, aga võiksid ka olla palju paremad.
Keio: Meie parempoolsed poliitikud on üha agressiivsemad. Tundub, nagu katsetaksid nad iga päev piire – kui kaugele saavad nad minna. Eks me näe, milleni see viib. Ametlikult on Eestis kõik üsna hästi. Kahjuks on reaalsus natuke teine. Kui sulle saab osaks rünnak või agressioon, võid sa pöörduda politseisse. Samas on raske tõestada, et tegemist oli tõepoolest homofoobiaga. Sel teemal puudub ka statistika, sest tavaliselt ei registreeri politsei taolisi juhtumeid kuritegudena LGBT+ identiteedi alusel.
Jevgeni: Eestis on seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine keelatud ning avalikus ruumis ei peeta seda heaks tooniks. Eraldi kollektiivides seda vahel juhtub, ent piisavalt varjatult, sest ühiskond tervikuna mõistab LGBT+ inimeste diskrimineerimise hukka.
Ent on ka sellist, mis eristab meid Skandinaavia maadest. Eelmine Eesti parlamendi koosseis võttis vastu kooseluseaduse, mis võimaldab paaridel soost sõltumata registreerida kooselu. See oli meie ühiskonna jaoks hiiglaslik võit ja suur samm edasi. Aga kahjuks peavad kooselu sõlminud paarid siiani lahendama hulga eluolulisi ja juriidilisi asju kohtu kaudu, sest jõustnud pole rakendusaktid. Riigikohus on tunnistanud sellise olukorra põhiseadusevastaseks, samas kui justiitsminister Urmas Reinsalu väljendab avalikult homofoobiat ning vastandub probleemi lahendamisele.
Kristel: Minu LGBT ühingus töötamise kogemuse põhjal ütleksin ma, et koostöö politseiga on pärast viimast Baltic Pride’i 2017. aastal oluliselt paranenud. Meil on olnud mõned kohtumised politsei esindajatega, kus me oleme arutanud võimalikku koostööd. Arutasime, kuidas levitada LGBT+ kogukonnas infot selle kohta, et politsei on inimeste liitlane, ning kuidas teavitada vihaõhutamise juhtumitest.
Kristel Rannaääre, Keio Soomelt, Jevgeni Krištafovitš
Ilmselt on teil kõigil out and proud LGBT+ inimestest tuttavaid. Kui palju on nende hulgas ent sotsiaalselt realiseerinud inimesi?
Kristel: Ma ei julgeks väita, et kõik meie LGBT+ inimesed kannataksid selle käes, et neil pole võimalik end sotsiaalselt realiseerida. Tegemist on väga erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse kuuluvate inimestega ning seetõttu ei tahaks ma neid üldistada. Aga loomulikult on LGBT+ inimestel suurem risk kogeda vähemusstressi, samuti saada diskrimineerimisohvriteks. Ent kui võrrelda 2014. ja 2017. aastate avaliku arvamuse uuringuid, siis 2014. aastal pidas vaid 43% inimestest homoseksuaalsust vastuvõetavaks, samas kui 2017. aastal oli see protsent 51. Ehk siis olukord on paranenud.
Keio: Ma töötasin ülikooliõpingute ajal ühes Tallinna geibaaris ning olen nüüd Festhearti peakorraldaja. Seega on mul palju LGBT+ sõpru. Mõned neist on kapist väljas, mõned jätkuvalt sügaval kapis. Mulle tundub, et kunstnik Teet Suur on end sotsiaalselt realiseerinud. Ja on ka teisi tuttavaid edukaid inimesi, kes küll ei kuuluta, et nad on geid, ent kõik teavad sellest.
Aga on ka üks halvem näide. Möödunud kuul lisasin ma ühe oma sõbra Festhearti Instagrami lehele. Järgmisel päeval blokeeris ta oma konto ära ja kirjutas: “Ära solvu, aga ma pidin seda tegema, sest hetkel on mul tööl käsil palju tähtsaid projekte.” Ilmselt ta kartis, et kui keegi näeb, et ta on seotud LGBT+ festivaliga, siis see võib talle kahjuks tulla. Minus tekitab õudu, et meie inimesed tegutsevad sellistel motiividel.
Jevgeni: Minu sõprade hulgas, kes peavad end LGBT+ inimesteks, on väga erinevate sotsiaalsete gruppide esindajaid: sini- ja valgekraed, ettevõtjad, ametnikud, palgatöötajad, töötud ja õppurid. Olen äärmiselt suhtlusaltis inimene ja seepärast võin leida hulgaliselt näiteid. Jättes kõrvale harvad erandid, mis vaid kinnitavad reeglit, ei ole LGBT+ identiteet neist kedagi professionaalses plaanis seganud või karjääri takistanud.
Kas te teate selliseid LGBT+ inimesi, kes on olnud võimekad, andekad ja töökad, ent pole end saanud sotsiaalse diskrimineerimise tõttu realiseerida?
Kristel: Ma tean selliseid juhtumeid väga vähe, sest meie inimesed eelistavad pigem end realiseerida ja oma identiteeti varjata.
Jevgeni: Tean sotsiaalmeediast juhtumit ühe vene kooli õpetajaga Tallinnas, kelle vastu esitas õpilane valekaebuse seksuaalsest ahistamisest ning koolidirektor vallandas enne uurimise lõppu nii õpetaja kui ka tema elukaaslase, kes töötas samas koolis. Teine ohver ennistati hiljem tööle, viha õpetaja vastu tõestati täielikult, ent need naised jõudsid kannatada tohutut emotsionaalset kahju.
Samas on selles loos ka positiivne pool. Õpetaja vallandamine kutsus esile tohutu õpilaste ning, mis on eriti märgiline, ka nende vanemate protestilaine. Nad korraldasid allkirjade kogumise õpetajate kaitseks. Kordan, et tegemist oli vene kooliga ning kui uskuda statistikat, suhtub Eestis ainult 17 protsenti venekeelsetest inimestest LGBT+ inimestesse sallivalt (2017. aasta seisuga 20 protsenti). Kooli direktorile sai osaks tõsine mainekahjustus, aga aasta hiljem lasti ta ilma näilise põhjuseta lahti.
Keio: Esimese Festhearti eel oli mul pikk telefonikõne inimesega, kes tahtis teha ürituse jaoks annetuse, ent kindlasti sularahas, sest kartis, et keegi näeb pangaväljavõttel tema nime. See mees on 50 ringis, tal on naine ja lapsed. Ja mitte keegi ei tea, et ta on gei. Igal hommikul ärkab ta üles ja mängib oma tavalist heteroseksuaalse inimese pererolli ning ma kahtlustan, et kui ta läheb magama, kardab ta unes kogemata midagi liigset rääkida. Tal on vahel seksikohtingud, aga see on ka kõik. Ta on õnnetu ning ma olen kindel, et tema pere ja sõbrad tunnevad samuti, et kõik pole korras… Siis ma mõtlesin, et kui meil õnnestuks päästa mõnedki inimesed sellisest elust, on see juba saavutus.
Kas LGBT+ inimeste jaoks on mingeid erinevusi professionaalses vallas? Näiteks äris, teaduses, poliitikas — kas kapist väljas LGBT+ inimesel on võimalik teha suurejoonelist meditsiinikarjääri või saada ministriks?
Kristel: Ma leian, et Eestis ei ole asjad nii must-valged. Me näeme geimeestest kunstnikke, poliitikuid ja ärimehi. Naisi näen ma rohkem aktivistide hulgas, kuna see valdkond on neile ligipääsetavam kui näiteks poliitika ning seetõttu valivad nad maailma paremaks tegemiseks selle. Mis näitab omakorda, kui soolistatud on meie ühiskond, mis jällegi mõjutab seda, kuidas mehed ja naised ühiskonnas karjääri teevad.
Keio: Ma loodan, et ühel heal päeval ei ole sättumusel inimese jaoks enam tähendust. Me peaksime ju ometigi valima inimesi tööle nende kogemuse ja võimekuse, mitte seksuaalse sättumuse, soo või nahavärvi järgi. Ma juhin kultuuri ja noorsootööd kohalikus omavalitsuses, aga olen ka õpetaja. Sotsiaalvõrgustikes on vahel tõusnud teema, et ma ei tohiks geina töötada õpilaste või noortega. Ma tean ka, et kaks korda on äärmuslased saatnud mu tööandjale sel põhjusel kirja. Aga õnneks on juhid olnud arukad inimesed ning seetõttu ei teinud see mulle kahu. Aga võib-olla oli see lihtsalt vedamine.
Jevgeni: Ma olen kuulnud naispolitseinikest Tallinna patrullis, kes elavad avalikult koos ning nende lugu leidis sotsiaalmeedias arutlust. Aga tänase päevani pole Politsei ja piirivalve võtnud osa Pride rongkäigust nagu on kombeks Helsingis, Stockholmis ja Amsterdamis. Vahest tasuks siseministrilt küsida, millal see viimaks juhtub?
Kuidas teile tundub, kas LGBT+ inimesed kogevad Eesti eri piirkondades erinevat suhtumist?
Kristel: Loomulikult. Suurtes linnades on inimesed anonüümsuse tõttu oma identiteediga rohkem avatud. Paarid võivad käest kinni hoida ning võimalus, et nad kohtavad mõnda tuttavat, on väike. Väikekohtades pole nii palju privaatsust.
Keio: Meie massimeediast võib tihti lugeda, et Eestimaa idaosas on selle küsimusega lood halvemini, sest venekeelne elanikkond on LGBT+ vaenulikum. Ent kui oleme korraldanud eri linnades filmide vaatamisi, oli Narva meie jaoks parim näide – suur auditoorium, pikk ja põnev diskussioon pärast filmi ning mitte mingit tüli enne seanssi.
Jevgeni: Ma ei saa anda sellele ühest vastust. Lugesin kord uudist, et europarlamendi saadik Tunne Kelam sõitis Jõhvi, et arutada seal kaevuritega kooseluseaduse teemal. Ma ei tea, miks valis saadik selle sotsiaalse grupi ja mida nad seal otsustasid. Rakveres toimub mitmendat aastat edukas LGBT+ filmifestival Festheart, hoolimata sellest, et paremradikaalne fraktsioon püüdis linnavolikogus takistada seda sündmust eelarve vahenditest toetamast. Samuti on tekkinud LGBT+ noorte koor Vikerlased, kelle teavitus eemaldati skandaali saatel kooliruumidest, ent kes on välja võidelnud oma õiguse avalikult esineda ning näitavad uhkusega oma LGBT+ identiteeti.
Mida soovitaksite LGBT+ kogukonna esindajatel teha, et olla õnnelik ja realiseerida oma unelmaid?
Kristel: Leidke endas julgus seista oma õiguste eest, aga ka paluda abi. Näha teisi inimesi enda ümber ja leida neis enda liitlased. See aitab seista nii enda kui ka teiste eest.
Keio: Olge teie ise! Ma tean, et kapist väljatulek on tõeliselt raske otsus. Ma loodan, et ükskord suudab meie organisatsioon teha rohkem kui ainult Festheart. Me oleme alati valmis teid ära kuulama ja aitama, kõik on võimalik! Aga kui ühiskond näeb, et LGBT+ inimesed pole mingid abstraktsed inimesed ja me tunneme neid heast küljest – et need on meie sõbrad, naabrid ja sugulased – küllap siis muutub ka suhtumine.
Jevgeni: Jätke endale õigus olla sellised, nagu te olete. Kaitsta ennast ja teisi. Ärge andke millimeetritki järele. Mida rohkem on selliseid inimesi ja mida märgatavamad nad on, seda enam kasvab teiste enesekindlus.
