LGBT õiguste areng Baltimaades

Balti riigid on erinevad ajaloo ja etnilise koosseisu poolest, samas on neil ka väga palju ühist – nõukogude taust. Kuidas on Eestil õnnestunud sooneutraalne kooseluseadus vastu võtta, kui see tundub lähiajal ülimalt ebatõenäoline nii Leedus kui ka Lätis? 24. märtsil toimunud akadeemilisel LGBT teemalisel seminaril rääkis politoloog ja Toronto ülikooli doktorikandidaat Michael Peltz, kuidas Euroopa Liit ja parteide süsteemi erinevus on LGBT õiguste arengut muutnud.

LGBT õigused on ELile olnud üldiselt pidev oluline väärtus, kuid ka siin on suhtumine erinev. Osa poliitilisel areenil osalejatest arvavad, et ELiga liitumisel ühinetakse teatava väärtustepaketiga. Osa jälle on selles vähem veendunud, arvates, et liidu roll ei ole väärtusi muuta, oluline on vaid ühisturg.

Balti riikide võrdlus LGBT õiguste toetamisel

Sisuline või pealiskaudne huvi?

Kahtlemata on EL avaldanud LGBT õigustele Euroopas suurt mõju, nii otse kui ka kaudselt. Kõige suurem on ELi mõju kandidaatriikidele, sest liitu saamiseks peavad sinna pürgijad teatava seadustepaketi vastu võtma. Peltzi huvitas, kas LGBT õigused on liituvatele riikidele ka tegelikult lugenud või on suhtumine neisse olnud pealiskaudne.

ELi kandidaatriigis Montenegros tehtud intervjuudest poliitikute ja aktivistidega tuli välja, et poliitilise eliidi liikmed on LGBT õigustest teadlikud, aga paljud selle teemaga tegeleda ei taha. Kõrged ametnikud ja rahvasaadikud annavad poliitkorrektseid vastuseid, kuid on selge, et nad ise nendesse seadustesse ei usu. Mõni kohalik LGBT aktivist koguni ei soovi, et riik ELiga “liiga ruttu” liituks, sest pärast liitumist surve LGBT õigusi parandavaid seadusi võtta vastu raugeb ja kuna kohalik poliitiline eliit nende õiguste vastu sisulist huvi ei tunne, siis ei muuda liitumine tegelikult poliitikute ja ühiskonna suhtumises midagi. Ratsionaalselt käituvate poliitiliste otsustajate eesmärk on ELi seadused ja normingud vastu võtta, et riigi liikmestaatust kindlustada; seadused küll rakendatakse, et soodustusi saada, aga väärtusi omaks ei võeta.

Suur variatiivsus ELi sees

Hoolimata sellest, et ELi mõju on olemas, on seda raske mõõta – see, kuidas liikmesriigid LGBT õigustesse suhtuvad varieerub väga palju. Näiteks Leedus toetab samasooliste abielu 15% inimestest (mis on küll oluliselt rohkem, kui mõned aastad tagasi), Hollandis 85%. Suhtumist mõjutavad loomulikult peale poliitika ka muud aspektid – kui aktiivsed on ühiskonnaliikmed, kui organiseeritud on LGBT liikumine, milline on majanduslik areng, kui religioossed on elanikud jpm.

ILGA 2014. aasta võrdlus LGBT õiguste kohta

Märkimist väärib aga see, et vastulöögid LGBT õiguste alasele tööle on tekkinud pärast liiduga liitumist. Näiteks Poolas jt riikides, on esile kerkinud tugev LGBT vastane liikumine. Juba liitu vastu võetud riike soodustustest ilma jätmisega või liidust välja viskamisega mõjutada nii lihtsalt ei saa, liikmesriike saab mõjutada kaudselt, eelkõige ühiskondliku õppimise (social learning) kaudu. Suhtluses ELi institutsioonide ja teiste riikidevaheliste võrgustikega saab kohalikke poliitikud veenda normide vajalikkuses ja väärtuses. Ja just ühiskondlik õppimine viib seaduste täieliku, mitte pealiskaudse rakendamiseni.

Probleem pole rahvas, vaid rahvasaadikutes

Parteisüsteem või õigemini see, kuidas parteid poliitilisel väljal üksteisega võistlevad, määrab suuresti, kas LGBT õigusi oma valimiskampaanias adresseeritakse või mitte. Lätis ja Leedus on palju uusi parteisid, aga nende ideoloogiliste platvormide erinevused ei ole selged. Nii on väga mugav võtta mõni ebapopulaarne teema ja sellega vastandumise kaudu oma parteile populaarsust koguda. Lihtne ja odav võte töötab korraga poliitilise profiidi kogumisena, aga see on ka partei jaoks viis ennast defineerida. LGBT õiguste vastu politiseerimine toimub siis, kui valijate meelemuutuse taset ehk valimisvolatiilsust saab hinnata kõrgeks. Poliitiline homofoobia on olnud Lätis olemas aastast 2006, tihiti esitatakse seda seotuna murega rahvastiku pärast ja LGBT inimesi käsitatakse ohuna rahvusele. Samal ajal on jätkuvalt õhus lahendamata küsimused rahvusest ja käivad vaidlused, millistest komponenditest kohalik identiteet koosneb.

Isegi kui valitud saadikud on LGBT õiguste suhtes toetavad, siis keskkond, kus parteid võistlevad, muudab neile toetuse väljendamise liiga “ristkantseks”. Nn moraaliküsimust ei soovita kahtluse alla seada kartuses kaotada töökoht või rahastus ja nii tammutakse vana rada edasi. Peltzi sõnutsi pole paljude arvates probleem rahvas, vaid rahvasaadikutes.

Eesti erinevus

Eestis on valimisvolatiilsus väiksem, samuti ei ole uusi parteisid nii palju kui teistes Balti riikides. Valimisvõitlus käib pigem sotsiaalmajanduslike erinevuste väljatoomise nimel (palgad, maksud, majanduskeskkond), Lätis ja Leedus käiakse sotsiokultuuriliste erinevuste kaarti välja oluliselt rohkem.

Kultuurilisi argumente on mõju hindamisel keeruline arvestada, kuid parteivaliku puhul mängib suurt rolli see, kuidas on konstrueeritud rahvuslik identiteet ja kuidas see areneb – kas identiteedil on etniline baas, kodakondsusel põhinev või midagi muud. Kas LGBT inimesi nähakse selle rahvusliku identiteedi ohustajana või mitte? Kas muukeelsed kuuluvad identiteeti või mitte? Erinevalt teistest Balti riikidest, on Eestis tunda Põhjamaade mõjutusi, millest eeskuju võtta soovitakse.

Eestis on LGBT õiguste eest seista mõnevõrra lihtsam, kuna ohtu oma positsioon kaotada või organisatsiooni rahastusest ilma jääda pole nii suur kui Lätis-Leedus ja valimisvõitlus on reguleeritum. Eesti parteid on ka jätkusuutlikumad kui lõunanaabrite omad ja uued tegijad koalitsiooni nii hõlpsasti ei pääse. Siiski on ka siin olemas organiseeritud LGBT vastane liikumine EKRE ja SAPTKi näol, samuti oli kooseluseadus valimiskampaania osa. Samas on poliitilist homofoobiat oluliselt väiksemas mahus kui Lätis-Leedus, samuti ei leidu n-ö ühe idee parteisid.