Liputajatest ja ahistajatest
Kohtusin hiljuti puhkuselt naasnud sõbrannaga. Üldiselt oli puhkus olnud tore, ent jutuks tuli ka seik, mis jääb talle ilmselt igavesti meelde. Nimelt nägi ta selle suure linna keskuses liputajat. Selle asemel, et meest ebamugavusega ignoreerida, hakkas ta karjuma, teda taga ajama ja tolle suunas käekotiga vehkima. Sõbranna oli uhke ka seepärast, et temaga oli kaasas teismeline tütar, kes loodetavasti tema reaktsioonist midagi õppis.
Samal ajal tiirles sotsiaalmeedias reklaam sõnumiga, et naised peaksidki avalikus ruumis ahistamisele reageerima. See vaid kinnitas tema arvamust, et ta oli toiminud õigesti. Viskasin minagi seepeale ropuvõitu nalja ja küsisin, kas ta ikka sajatas mehele, et tollel on liiga väike. Seepeale tegid meid ümbritsenud inimesed veidi kohkunud nägu, nii et tundsin vajadust selgitada kommentaari tagamaid. Ja selgitan teile ka.
Koolipõlve võitlus ahistajatega
Kui olin laps ja hiljem noor neiu, elasin Tallinna linnaosas, mis oli oma roheluse tõttu prestiižne ja hinnatud elupaik. Nimelt oli see ümbritsetud metsapargiga, kust viis tee kooli ka meie kandi lapsi. Liputaja või alasti mees keset kooliteed oli meie tüdrukute jaoks üpris tavaline väljakutse. Seetõttu arutasime omavahel sageli, kuidas liputajate vastu võidelda. Teadsime, et liputajad peavadki lahedaks, kui “ohver” kohkub ja nende eest ära jookseb. Sestap ütles üks vanem tüdruk meie hoovist, et tuleb jääda rahulikuks, naerda ja öelda: “Sul on nii väike!”
Ilmselt ei saanud ma tollal sellest ütlusest arugi. Ometi on mul meeles hirm läbi metsa koolist koju tulemise ees. Trollipeatuses uurisin alati, kas ehk on trolli peale minemas ka mõni tuttav nägu, et ma ei peaks üksi läbi metsa kõndima. Kui nägin mõnda sellist, oli hea päev. Kui vähegi võimalik, ootasin koolis õde, et temaga koos koju minna. Ja kuigi meie vanemad olid hoolitsevad ja toetavad, siis oma hirme me nendega ei jaganud. Veel vähem julgesime ja oskasime me iseenda eest seista.
Ehk oli see nõukogude aja ja üheksakümnendate aastate eripära, et mingeid ilminguid peeti paratamatuks. Ja kellelgi ei tulnud pähe, et tegelikult pole vaja selliste hirmude all kannatada. Ja ehk oli see tingitud suhtumisest, et liputajad on ohutud vennikesed, kes ei ründa, mistõttu tuleb see “ebamugavus” lihtsalt välja kannatada. Tegelikult aga ei piirdunud meie kogemused vaid liputajatega, sest metsaahistajate hulka sattus ka karmimaid mehi. Mitmel tüdrukul läks koduteel halvemini. See on mõjutanud nende kõigi elu, valikuid ja enesekindlust.
Ära lepi ahistamisega!
Miks ma seda kõike täna kirjutan? Sest ma mõistan, miks mu sõbranna oli oma teguviisi üle uhke. Eriti seepärast, et ta tütar õppis ema käitumisest, et meie, naised, peame enda eest seisma ega pea taluma ahistamist. Et me ei pea võtma liputajaid paratamatu ebameeldivusena, mida tuleb taluda lihtsalt seepärast, et oleme tüdrukud või naised.
Lõpetuseks veel üks väike tähelepanek. Olen seda jutuajamist ja mõtteid jaganud mitme sõbraga. Ja olen avastanud, et see teema on nagu Pandora laegas – peaaegu kõigil naistel ja ka mõnel mehel on küll lapsepõlvest, küll hilisemast ajast sarnane kogemus. Hirve pargi liputaja, kes kimbutas kehalise kasvatuse tunnis tütarlapsi. Külamees väikeses kohas, kes ärgitas lapsi püksitaskust kommi võtma, kuid taskutes olid suured augud. Trollis või bussis end neiude vastu hõõruv mees. Ja nii edasi. Ning meil kõigil on need juhtumid lapsepõlvest eredalt ja rõvedalt meeles.
Me kuuleme sageli, et liputajad on õnnetud ja haiged inimesed. Võimalik, et see nii ongi. Ometi on iseküsimus, kas nad peavad seda väiksemate ja suuremate tüdrukute peal välja elama. Seepärast loodan väga, et võrreldes minu lapsepõlvega on hirmu vaikne aktsepteerimine aegunud. Ning et meie seas on piisavalt palju enesekindlaid tüdrukuid ja naisi, kes rõvetsemise peale enda ning teiste eest välja astuda julgevad.
Toimetanud Brigitta Davidjants.
