„Ma olen isa. Ma sünnitasin.“ Argise sündmuse erakordsus. Filmiarvustus.

„See on mu viimane testosteroonisüst, kuniks ma loodetavasti jään rasedaks ja saan lapse.“ Niimoodi algab Freddy McConnelli, 30-aastase Inglismaal elava transsoolise mehe isaks saamise teekond. McConnelli lugu on eostamisest sünnini dokumenteeritud Jeanie Finlay 2019. aasta dokumentaalfilmis „Merihobu“ (ingl. “Seahorse”), mis linastub Eestis Q-Space kultuurifestivalil.

McConnell ütleb filmi alguses, et otsus ise last kanda sündis pragmaatilistest kaalutlustest. See tundus lihtsam, kui proovida geimehena kas üksi või oma partneriga koos last adopteerida. Pragmaatilisusele vaatamata võttis otsuseni jõudmine McConnellil aastaid. Meie kultuuriruumis nähakse rasedust ja sünnitamist siiani millegi iginaiselikuna. Seda lausa niivõrd, et idee sünnitavast mehest võib mõjuda vastuolulise, uskmatust tekitava või isegi naeruväärsena. Tõepoolest, kui vaatame filme, mis on loodud sünnitavatest meestest, siis näeme valdavalt komöödiaid – eesti vaatajale ehk kõige tuttavam näide on 1994. aasta „Juunior“, mille peaosa mängib Arnold Schwarzenegger.

„See on kuradi rõve. Kui kõik mehed peaksid seda läbi tegema, siis me muust ei kuulekski.“

Sensatsiooni ja karikatuuri asemel lubab Finlay „Merihobu“ vaatajal aga kogeda transvanemluse keerukat ja korrapäratut mitmetähenduslikkust. Isaks saamine mõjub McConnellile korraga argise ja erakordsena. Kuigi lapse kandmine ja sünnitamine on suures pildis üsna argised inimkogemused, on need iga eraldiseisva inimese jaoks pea alati transformatiivsed sündmused, rääkimata sellest, et McConnelli puhul on tegu indiviidiga – mehega –, kes kehtivate normide ja arusaamade järgi ei tohiks last kanda ja sünnitada. Muidugi, nagu McConnell filmis tabavalt osutab, räägime ühiskonnana rasedusest ja sünnitamisest siiani liiga vähe – seda ilmselt just seetõttu, et tegemist on sündmusega, mida harilikult kogevad naised. „See on kuradi rõve,“ võtab McConnell oma enesetunde esimestel raseduskuudel kokku, „kui kõik mehed peaksid seda läbi tegema, siis me muust ei kuulekski.“

Rase mees – nähtamatu, ent kõrgendatud tähelepanu all

Tegemist on filmiga, mille keskmes on küll transinimene, kuid asjaolu, et ta on transsooline, on elegantselt lükatud taustale. See on film lapse saamisest, pere toetusest ja pere toetuse puudumisest, armastavast partnerlussuhtest, lahkuminekust ja sõprusest. Filmi pingestab aga asjaolu, et McConnelli püüdlused leiavad aset keskkonnas, kus need mõjuvad erakordsena, kohati isegi vastuhakuna tavapärasusele – olgugi, et see vastuhakk on nii soovimatu kui ka emotsionaalselt laastav. McConnell peab ametlikke haigladokumente täites pidevalt pastakaga maha tõmbama sõnu nagu „naised“ ja „emad“, et need asendada kaasavama sõnaga „inimesed“. Samuti peab ta ühele oma pereliikmele selgitama, et rasedus ei tee teda ei naiselikuks ega emaks – et funktsioon ei ole sama, mis tähendus. McConnell näitab, et olla rase mees tähendab olla korraga nähtamatu ja kõrgendatud tähelepanu all.

Rasedus ei tee ei naiselikuks ega emaks.

„Merihobu“ võluvusele aitab ilmselgelt kaasa asjaolu, et dokumentaalfilmi subjektina on McConnell võrratult refleksiivne, elegantse eneseväljendusega, mõjub ehedalt, ei karda teha end haavatavaks ning oskab vabakutselise ajakirjanikuna konstrueerida kaasahaaravat lugu. Ilmselt väärib märkimist, et filmi tegemine oligi McConnelli enda, mitte Finlay mõte. Kui mees oli otsustanud sünnitamise kasuks, hakkas ta otsima ka filmitegijat, kes võiks seda teekonda dokumenteerida, et pakkuda tuge, äratundmist ja kogukonnatunnet teistele transinimestele. Finlay rõhutab ühes intervjuus samuti, et kuigi ta sai filmi tehes loominguliselt vaba olla, ei ole tegemist niivõrd filmiga, mis räägib McConnelist, vaid pigem filmiga, kus McConnelliga räägitakse.

Lisades ühiskondlikele raskustele ka kõik kehalised muutused, mis on seotud nii hormoonasendusravi katkestamise kui ka raseduse endaga, on arusaadav, et McConnelli jaoks ei olnud tegemist pelgalt lapse saamise kogemusega, vaid nagu ta ehk oma kõige haavatavamas seisundis ütleb, on see tema jaoks „totaalne enesest ilmajäämine“. Filmi lõpuks näib, et McConnell on end taas kokku pannud: „Ma mäletan end varem ütlemas, et rasedus on lihtsalt pragmaatiline otsus, et ma pean selle lihtsalt läbi tegema ning pärast seda saan ma olla normaalne isa. Aga ma enam ei klammerdu nii väga selle idee külge, et ma olen normaalne isa. See ei ole oluline. Ma olen isa. Ma olen vanem. Ma sünnitasin. Kõik see on tõsi. See on minu kogemus.“ Kui üks McConnelli pereliige ütleb, et mehena lapse sünnitamine sisaldab vastuolu, siis teisel pool seda kogemust tunnistab McConnell veendunult, et selles kogemuses vastuolu nägemine eeldab klammerdumist mingisugusesse normaalsusesse, mis väärib ehk maha jätmist. Tõepoolest, McConnelli lugu annab tunnistust teistsugusest normaalsusest, milles isaks saamise kogemus ja sünnitamise kogemus võivad samuti koos käia.

Miks on transinimesed hakanud rohkem sünnitama?

Olukorrad, mil transinimesed otsustavad pärast soolist üleminekut lapsi saada, on sagenemas. Ehkki siiani võib leida uudisartikleid „maailma esimesest sünnitanud mehest“, registreeriti aastatel 2013–2018 Austraalias tervelt 205 sellist sündi. Ühelt poolt on transinimeste otsused sünnitamise teel vanemaks saada ilmselt seotud nende kohta käivate vaenulike ühiskondlike hoiakute vähenemisega. Samas tuleb siin märkida, et viimastel aastatel on globaalselt transinimeste vastu suunatud poliitilised rünnakud jällegi sagenemas – näiteks Ungari, Venemaa ja mitmed USA osariigid on hakanud üha jõulisemalt transinimeste õigusi piirama.

Transmehed on hakanud rohkem sünnitama muu hulgas ka sel lihtsal põhjusel, et neid sundsteriliseeritakse vähem.

Teiselt poolt on vähemalt Euroopas viimasel aastakümnel hakatud kaotama ka steriliseerimise nõuet soo tunnustamise eeltingimusena. Kui 2017. aastal rakendas veel 12 Euroopa Liidu liikmesriiki sundsteriliseerimist, siis 2023. aastal on neid järel neli. Teisisõnu: transmehed on hakanud rohkem sünnitama muu hulgas ka sel lihtsal põhjusel, et neid sundsteriliseeritakse vähem. Transinimeste reproduktiivõiguseid piirab aga ka informeeritud ja adekvaatse toe puudumine tervishoiusüsteemis. McConnell meenutab kahes stseenis, kuidas tervishoiutöötajad ütlesid talle, et hormoonasendusravi muudab ta kindlasti viljatuks – väide, millel puudus tollal ja puudub ka praegu teaduslik tõendus. Samas on teada, et hormoonasendusraviga võib viljatuse risk kaasneda.

Sünnitad, järelikult oled ema

Kuigi „Merihobu“ lõppeb vahetult pärast sünnitamist, 2018. aastal, ei olnud McConnelli võitlused sellega veel lõppenud. Nimelt lubati McConnellil end oma lapse sünnitunnistusele märkida ainult emana, mitte isa või vanemana. Ta pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse, ent nii esimese kui teise astme kohtus lükati tema kaebus tagasi. Inglise kohtupraktika järgi määratletakse last sünnitanud vanemat alati emana ning kohus otsustas McConnelli kaasuse puhul, et „ema“ õiguslik definitsioon ei ole seotud vanema sooga. Kuna McConnell pöördus ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, ei olnud ta lapsel 2021. aasta lõpu seisuga veel sünnitunnistust. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas aga selle aasta aprillis sarnaste kaasuste puhul, et Saksamaal on õigus kasutada laste sünnitunnistustel mõisteid „ema“ ja „isa“ lahusolevatena lapsevanemate juriidilisest soost ning et sellised kirjeldused ei riiva Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. McConnell ei ole avalikult jaganud, kas tema kaasus on veel menetluses.

Selliseid olukordi, kus inimeste ametlikud dokumendid eitavad nende materiaalset ja sotsiaalset tegelikkust, nimetatakse ka „administratiivseks vägivallaks“.

USA õigusteadlane ja transaktivist Dean Spade on selliseid olukordi, kus inimeste ametlikud dokumendid eitavad nende materiaalset ja sotsiaalset tegelikkust, nimetanud „administratiivseks vägivallaks“. Oluline on mõista, et tegemist ei ole pelgalt sümboolse vägivallaga – kuigi see on ka seda –, vaid päriselulisi probleeme tekitava olukorraga. Näiteks võib transsoolisel lapsevanemal olla piiriületusel keeruline ja ebamugav tõestada, et ta on oma lapse vanem, kui vanemlussuhet tõendav dokument ei ühti tema isikut tõendava dokumendiga – nagu on kirjutanud Transgender Europe’i eelmise aasta raport.

Ka Eesti perekonnaseaduse määratluse järgi on ema „naine, kes on lapse sünnitanud.“ Kuigi mitmed populistid hirmutasid meedias veel sel kevadel ja suvel, et abieluvõrdsusega tühistatakse Eesti seadustest emadus ja isadus, siis uuest aastast kehtima hakkavas perekonnaseaduses ei muudeta ei isa ega ema õiguslikku definitsiooni. Eestis ei ole minu teada ükski juriidiline mees veel sünnitanud, kuid kui see juhtub, satutakse ilmselt samasugusele õiguslikule eikellegimaale. Eesti võiks eeskuju võtta ehk näiteks Ontario provintsist Kanadas, kus alates 2016. aastast eristatakse õiguslikult vanemluse eri tüüpe sooneutraalsete – ja oleme ausad, ka täpsemate – mõistetega, nagu näiteks vanem sünnituse kaudu, seksuaalvahekorra kaudu, abielusuhte kaudu, kokkuleppe kaudu, adopteerimise kaudu.

„Merihobu“ näidatakse Tallinnas Kinos Artis 1. detsembril kell 19.25. Film linastub Q-Space’i filmifestivalil ning sellele järgneb ingliskeelne vestlusring, milles osaleb ka filmi peategelane Freddy McConnell.