Ma saan lapse! Poja?!

On üks lugu, mida olen lõpututes variatsioonides kuulnud paljudelt sõbrannadelt. Tegevuspaigaks on ultraheli-, aga vahel ka naistearsti kabinet või mõni kolmas koht. “Olete ikka kindlad, et poiss?”, küsib ähmis tulevane ema arstilt. “Jah, vaadake,” vastab too ja osutab ekraanil kõigile strateegilistele elunditele.

Tagantjärele ei oska minagi öelda, miks ma olin nii veendunud, et mul sünnib tüdruk. Hiljem taipasin, et seda usub vist enamik feministe. Kasvatan ta endast lugu pidama ja enda eest seisma, meestega võrdseks, mitmekülgselt arenenud renessansiajastu inimese ja nii edasi. Ja siis korraga, šokk ja horror, tuleb poiss!

Iseenesest on tore, et vähemalt üks ühiskonnagrupp siin maailmas ootab tüdrukuid vähemalt sama palju kui poisse. Ja lõppeks – laps on laps. Feminismi on defineeritud kui võimet näha ennekõike inimest, ja alles siis tema sugu. Sellele viitavad ka käesoleva loo kangelased, noorsootöötaja Kristina ja sotsiaaltöötaja Laura (nimi muudetud). Ehk parafraseerides Kristinat, siis lapsed pole erinevad oma soo, vaid loomu tõttu. Tõsi küll, vahel on ühiskonnanormidele allumata jätmine õige raske.

Sina võtad sinise!

Suunavad värvieelistused tulevad hiilides, peaaegu märkamatult. Nagu üleüldse kogu soorollikasvatus. Mäletan, kuidas käisin ühes Eesti linnakeses lasteaiaga tutvumas. Seina peal oli illustreeriv pildirida: tööd emadele ja isadele. Isad olid firmajuhid, autojuhid ja ehitajad, emad meditsiiniõed, kasvatajad ja nõudepesijad.

“Feministidest sõbrannadega ikka rääkisime, et kui tuleb tüdruk, saab temast kosmonaut, ja poisist saab priimabaleriin,” naerab Laura. “Eks mul olid hästi stereotüüpsed mõtted, et võiks olla tüdruk. Justkui teaksin paremini, kuidas tüdrukut kasvatada. Nüüd näen, kui vigane see mõtlemine oli. Saan lähtuda sellest, kuidas kasvatada inimest, mitte sugu. Kuigi sugu pressib ikka uksest ja aknast sisse.” Ja mulle meenub, kuidas aitan kasvatajal lastele taldrikuid ulatada ja annan tollal kaheaastasele Aleksile roosa taldriku. “Ei-ei, sina võtad ikka sinise,” ütleb kasvataja ja haarab Aleksilt taldriku käest.

Ka Kristina möönab, et keskkonna ja lasteaia mõjudega käib üks lõputu võitlus: “On ülihuvitav, kuidas võid kodus kas või kõrvade peal käia ja maailma kõige võrdõiguslikuma keskkonna luua. Aga on etapp, kus see väga palju mõju ei avalda, ja su poeg tahab ikka püssidega mängida või transformer olla ning su tütar tahab seda kõige jõletumat odavat printsessikleiti või kontsakingi. Need viimased on muide lapse jalale kahjulikud, eks ole. Ja siis võtadki rahulikult ja teostad antropoloogilist vaatlust.”

Sina ei nuta!

On vana tõde, et mehelikkuse diktaat on sama range nagu naiselikkuse oma. Ka tuntud soouurija Raili Marling parafraseerib raamatus “Kapiuksed valla” Simone de Beauvoir’d, et meheks ei sünnita, vaid saadakse: “Sest muidu ei kuuleks me distsiplineerivaid manitsusi nagu „poisid ei nuta”. Kuna ilmselgelt on nii poistele kui ka tüdrukutele sündides kaasa antud pisarajuhad, on kindlas kõneviisis esitatud väide poiste mittenutmise kohta kultuuriline norm.”

See norm aga summutab Marlingu sõnul poiste nuukseid, pannes neid arvama, et tegu on universaalse ideaaliga. See universaalsus on muidugi näiline, lisab Marling ning toob näiteks Goethe “Noore Wertheri kannatused”, mis olid üsna pisaraterohked. Ja eks mehedki nutavad, kuigi ühiskondlikud normid nõuavad neilt stoilisust ja tundetust.

Kristina ja Laura pakuvad oma poegadele võimalust olla tundlik. Kristina mõtles, kas ja kui raske saab pojal olema, kui ta on tundliku loomuga laps: “Ning kas ja kui raske saab olema minu kui ema võitlus totakate stereotüüpidega. Olla poiss ning tundlik – see on meie ühiskonnas olnud eelnevate põlvede jooksul taak, midagi aktsepteerimatut. See küll õnneks järjest enam muutub, sest muutub ka arusaam maskuliinsusest. Ent 11 aastat tagasi need arutelud veel nii aktiivsed ei olnud ja hoiakud olid suhteliselt kivinenud.”

Ka Laura hoidub stampväljenditest, nagu mehed ei nuta: “Ma räägin, et käed on kallistamiseks, mitte löömiseks. Ta on küll mulle paar korda öelnud, et tüdrukud mingit asja ei tee. See on ilmselt lasteaiast. Mul endal pole ka roosat särki. Üldiselt püüan teda kasvatades mitte anda hinnanguid.” Laura lisab ilusasti, et feministist emana tahab ta pojale pakkuda füüsilist lähedust: “Poisile on ema esimene naine, kellega ta kogeb turvalist nahakontakti. Et naise keha oleks tema jaoks normaalne. Või et võtta last lähedale, kallistada. Hellust anda.”

Sina kannad pükse!

Üks olulisi polariseerumisi on seotud riietusega. See ei jäta ju kedagi ükskõikseks! Kogesin seda isegi, kui tollal kolmeaastane Aleksander valis mulle – aegade algusest ketsistatud, flanellsärgistatud ja teksastatud emale – kõige jõledama, roosama, litritega kaharama kleidi ja ütles särasilmil: “Emme, osta see!” Koduteel aga peatus pruutkleitide salongi akna ees ja õhkas: “Kui ilus…!” Mõtlesin imestusega, mida feminist minus sellest kõigest järeldama peaks? Kas vahest seda, et lastel ongi kaasasündinud halb maitse?

Aga kui kleit meeldib, siis mis seal’s ikka. Sellise stoilisusega lähenes küsimusele ka Laura. Möödunud sügisel läks ta pojaga riidepoodi, kus kolmeaastane Mart (nimi muudetud) suundus joonelt tüdrukute osakonda, valis sealt kuldsete täppidega seeliku välja ja tõmbas endale teksapükste peale. Nii Laura kui ka Mardi isa võtsid asja rahulikult: “Mõtlesin, miks mitte. Iga kord, kui ta tahab olla karu hunt või jänes, ei hakka ma ju psühhiaatrit otsima, et appi, mul on koerlaps. Talle meeldivad rüütlid, lohed ja tondid, aga ka printsessid.”

Nii otsustas Mart ka ühel hommikul minna lasteaeda seelikuga. “Ta sai minust inspiratsiooni, sest muidu käin pükstes, aga tookord panin selga seeliku. Mart tahtis ka printsess olla ning tõmbas seeliku teksapükste peale. Kasvataja küsis ka, et oi, kas meil tuli täna lasteaeda Marta? Mart sai väga kurjaks, tõmbas kulmu kortsu, et ei, mina olen printsess.” Enamasti võtab Mart lõpuks lihtsalt kleidi ära ning ütleb, et ei taha enam printsess olla, vaid on jälle Mart.

Laura otsustas, et laseb pojal ise identiteeti valida: “Võidakse mõelda, et poiss on gei. Aga siin pole vahet, millise seksuaalsusega või eneseväljendusega tegu on. Ka lasteaia põhikirjas on kirjas, et nad arvestavad kõikvõimalike erisustega.”

Charlie Barker/ Other People’s Shoes. CC litsents.

Ja mis on moraal?

Kuulus soouurija ja kirjanik Audre Lorde on lahanud feministina poja kasvatamist. Lorde leiab, et ühiskond mõjub poistel hävitavalt, sest neid sunnitakse uskuma, et tugev saab olla vaid võites. Poistele tuleks aga hoopis õpetada, et erinevus ei ole ähvardav.

Laural meenub suvine rannaskäik, kui Mardil taas kleit seljas oli. “Üks pisike tumedanahaline poiss tuli minu juurde ja ütles Mardi kohta, et see tüdruk näitas mulle keelt. Küsis nime. Ma siis ütlesin, et tegelikult on ta Mart. Poiss läks ema juurde, too päevitas eemal, selline ilus, pikk ja blond. Ja ütleb emale, kuule tead, see kleidiga on tegelikult poiss. Ema vastu – ei ole, jäta järele! Tüdrukud võivad ka lühikesi juukseid kanda. Tükk aega vaidlesid. Mõtlesin seepeale, et Mart on palju paremas olukorras. Tema ema usub teda. Oleksin võinud ka öelda, et sa ei saa olla tema ema, sa oled ju valge!”

Ja mida ütlevad teised feministid? Kristinal on poisse kängitsevate soostereotüüpide teemal esinenud päris teravaid arvamusvahetusi ka mõne feministiga. Sellistel puhkudel on ta tunnetanud, et võtab poiste ja meeste tõttu kaitsepositsiooni ka seetõttu, et üks tema olulisemaid inimesi siin ilmas on poiss: “Temast kasvab mees ning ma näen, millega tal tuleb stereotüüpide all ägavas ühiskonnas rinda pista.” Õnneks on enamik feministe poegade suhtes väga mõistvad. Ja kuidas nad saaksidki teisiti, sest paljudel neist on endil kodus pojad ja mehed? Ja nii ehk naa on enamus neist siiski humanistid.

Miks on aga poisile vaja üldse feministist ema? Lorde vastab sellele ilusasti: “Suurim õppetund, mille saan anda oma pojale, on sama, mis tütrele: kuidas olla see, kes ta ise soovib olla. Kõige paremini saan seda teha, olles see, kes ma olen. Lootes, et ta ei õpi sellest mitte olema mina, vaid olema tema ise.” Teisisõnu, lastes oma tütrel või pojal leida iseennast, keelamata talle nuttu või nukke, on suurem šanss kasvatada üles õnnelik inimene.

Ja seda motot järgin isegi. Suvel käisime nüüdseks viieaastase Aleksiga turul. “Ei, ära võta see tomatit, see on natuke imelik,” püüdsin ma liigendpeaga sündinud tomatit teiste hulka tagasi suruda. “Ema, erinevused on normaalsed, mõned ongi erinevad,” vastas Aleks mulle tooniga, mis meenutab mulle mind ennast. Siinkohal tahaksin nüüd juubeldada – mu ajupesu on vilja kandnud! Mu kodus kavab väike feminist! Tulevikus hakkab ta naisi kohtlema imetabaselt! Tegelikult on see väide muidugi kahtlane. Aga loota ju võib.

Näpunäidete allikas: The Muse “How feminist mothers can raise feminist sons”